"'Kuningas"' tuli kapist välja
Pohlak on nagu Savisaar, kellest meedia millegipärast iial söönuks ei saa.
Aga erinevalt Savisaarest, kes esineb Eesti meedias pigem vanakurja rollis, on ajakirjandus Pohlakust rääkides enamasti mõõdutundetult positiivne. On lausa kadestamisväärne see mõttelend, mida ajakirjanikud Pohlakule sobivalt võimsa iseloomustuse leidmiseks rakendavad - Jumal, Eesti jalgpalli tegelik juht (seda siis, kui ametlikult oli juht keegi teine), vaimne isa, ideoloog, hall kardinal ja peamine niiditõmbaja. On öeldud ka kõhklematult, et Pohlak on koduse vuti suurim arendaja ning väsimatu vedur. Mõnikord on märgitud tagasihoidlikult - "jalgpalliguru Pohlak" või siis lihtsalt "Eesti Jalgpalli Isa Pohlak".
Lugupeetud ajakirjanik Priit Pullerits ütles ühes kommentaaris Pohlaku kohta "jalgpallimetseen".
Jah, eks spordiajakirjandus armastab kõikjal pisut paksemaid värve, aga, ütleme nii - ega Pohlakust kirjutades ja rääkides meedia tagasi ei hoia. Küllap on neil õiguski.
Aga olen pisut üllatunud, kui säärane meedialemb vastab soovile temaga vestelda lausega, mis võiks olla arusaadav näiteks mõne paranoilise ministri või kõrge ametimehe puhul, kellest meedia kahtlase maatehingu pärast üle on sõitnud: "Mu vastused avaldatakse kas täielikult või ei avaldata neid üldse mitte."
Nagu Pohlak märgib, on ta üsna halval arvamusel ajakirjanike vastutusest. Teatab, et tal on oma kindel suhtumine ja arusaam ajakirjandusest ning justkui oma kahtlustuste õigustuseks ütleb lõpuks: "Nõustu, et eks ma olen ajakirjanduse hakklihamasinast ju läbi käinud."
Olgu. Kas kõik või mitte midagi.
Teades varasemast ajast, et Pohlak on jalgpallist ja oma isikust rääkides üldjuhul paljusõnaline, aga leheruumi on vähe, olen probleemi ees. On selge, et saan temalt küsida vaid ühe küsimuse. Aga millise?
***
Eesti vutt, nagu paljud lihtsurelikud pärast Iisraelilt saadud 0:4 pakki arvavad, on kriisis. Jalgpalliliit valis alaliidu juhiks, s.t olukorda päästma Aivar Pohlaku. Valiti sama hästi kui üksmeelselt. 84 üldkogul olnust andis Pohlakule poolthääle 81.
"Tema on ainus, kes tahab, oskab ja suudab," ütleb Vineeri- ja Mööblikombinaadi omanik ja samanimelise vutimeeskonna juht Pjotr Sedin.
Aga Levadia? Pohlak ütles pärast valituks saamist võidurõõmsalt, et tema kasuks andsid hääle ka Levadia esindajad. Tundub veider, sest Levadia, mullune Eesti meister ning hetkel ilmselt tugevaim siinne jalgpallitiim ja selle treener Tarmo Rüütli on Pohlakul alati keelel, kui kellegi suhtes on vaja halvasti öelda. Klubide tasemel, kus Levadia on Pohlaku klubi FC Flora kodune konkurent, võib säärast vastikuvõitu suhtumist mõista.
Ometi on jäänud mulje, et ega värske vutiliidu juht ei armasta Levadia mehi (ega ka teisi Flora vastaseid) ka siis, kui nad on väljas Eesti koondise eest. Kaks aastat tagasi, kui Eesti mängis kodus Venemaa vastu ning Pohlakut, keda tema informeerituse ja hea suuvärgi tõttu võib pidada suurpäraseimaks jalgpallist kõnelejaks Eestis, aitas ETV ülekannet kommenteerida, jäi kõrva üks iseloomulikuna tundunud episood. Nimelt see hetk, kui Vene koondise noor ja andek as ründaja Andrei Aršavin lõi avavärava. Suhteliselt vabalt positsioonilt tuli venelasel välja ka imetlust vääriv löök. Tohtu jõuga täpselt lähimasse ülanurka. Sellised sooritused õnnestuvad harva. Veelgi harvem õnnestub väravavahil selline löök tõrjuda. Aga kommentaator Pohlak leidis siin värava suul seisnud Levadia mehe Artur Kotenko vea. Ebameeldiv oli sel hetkel seda kuulda.
Muidugi on see täpes võrreldes varasema ajaga kui nn mujalt mehed koondisse eriti tihti ei saanudki.
Varem olid suisa klassikalised need juhtumid, kus mõni tubli Levadia mängija ütles, et see, kas tema koondisse pääseb, sõltub pigem Pohlaku tahtmisest kui mängutasemest, ning järgmisel päeval selguski, et nende sõnade pärast kriipsutati mängumees koondise kandidaatide nimekirjast maha.
See muidugi polnud põhjus, miks väga eduka möödunud hooaja lõpul Levadia miljonärist president Viktor Levada intervjuus SL Õhtulehele teatas, et kuni siinset jalgpallielu juhib Pohlak, ei muutu midagi paremaks. "Jään elu lõpuni ütlema, et ta on teinud Eesti jalgpalli heaks meeletult palju. Aga igavesti ei ole võimalik kõike üksinda vedada. Kas on normaalne, et inimestest, kes tulevad lagedale Aivari arvates halva ideega, saavad otsekohe tema vaenlased?" alustas Levada oma mõtet ning lõpetas nii: "Ma enam lihtsalt ei suhtle temaga. Mida vähem kokkupuuteid, seda parem meile mõlemale. Ma pidanuks ilmselt reageerima tema kriitikale Tarmo Rüütli suhtes, aga ma ei tahtnud. Miks kurvastada inimest, kes pole psüühiliselt terve ja sõidab invaliidikärus? Ta on vaimselt haige inimene. Teen parem oma tööd."
Julmalt öeldud. Ja seda enam paneb see küsima, miks Levadia andis oma hääle sellele väidetavalt haigele inimesele.
Klubi pressiesindaja Indrek Petersoo: "Aktsepteerime Pohlakut Suure Juhina. Ega ükski teine inimene ei tahagi sinna etteotsa."
Ta viitab esmaspäeval Äripäevas vihjatud Eesti jalgapalliliidu majandusseisu hinnanud audiitorile ning märgib, et jalgpalliliit on sisuliselt pankrotis. Loomulikult on see ärev signaal paljudele.
Liidu rahaasju hästi tundev Andri Hõbemägi märgib siiski, et olukord pole nii hull. Äripäev on teinud järelduse jalgpalliliidu raha liikumise mehhanisme tundmata.
"Äripäevas käituvad nad ju kui tõprad," ütleb Pohlak ise, rääkides ajalehest, kes vahest kõige järjekindlamalt on huvi tundunud FC Flora, Jalgpalliidu ja Pohlaku enda segasevõitu rahasuhete vastu.
***
"Võitlus! Järeleandmatus! Seda ma tahaksin näha, aga just seda ma ei leia," ütleb Flora peatreener Pasi Rautiainen intervjuus Päevalehele oma noortest hoolealustest kõneldes.
Pohlak, tema ülemus, kipub elus seda sama kreedot seda enam hindama. Ta võitleb alati. Ja teeb seda järeleandmatult. Nagu ütleb aastaid jalgpalli juhtimise juures olnud Riigikogu liige Eiki Nestor, on Pohlak fanaatik, kes võiks aru saada, et see, mis sobis 15 aastat tagasi, ei pruugi enam edu tuua. Juhtimine põhimõttel, et on Pohlaku arvamus ja vale arvamus, ei too Nestori hinnangul pikaajalist edu.
Nestor, kes tunnistab, et Pohlak nagu ka teised suured klubiomanikud Sedin ja Levada ei sobi kas või hu vide konflikti pärast alaliitu juhtima, on kahetsusväärselt üks väheseid, kes oma nime all Pohlakust räägib.
Nii mõnigi jalgpalliga väga lähedalt seotud inimene, Pohlaku kunagine fänn ja mõttekaaslane ütleb, et kuigi Pohlak on teinud Eesti jalgpalli arendamiseks tohutult, ei taha ta sellest inimesest mitte midagi rääkida.
Kuigi seda ei tunnista keegi, nad kardavad Pohlakut. Kardavad tema pikka viha, mõõdutundetut raevu ning võimu teha mõne väikeklubi elu põrguks.
Olgu see ministeeriumiametnik, klubiomanik, treener või mängija - kes see ikka tahab kuulda, kuis igas intervjuus Pohlak teda mölakaks, valetajaks, seaks või tõpraks sõimab. Pohlak ise nimetab säärast metoodilist töötlemist enese siiruseks nimetada asju nende õigete nimedega. Ja tema ei eksi.
Tuntud spordiajakirjaniku Valeri Maksimoviga, kes esimesena ajakirjanikest nimetas Pohlakut diktaatoriks, juhtus aastaid tagasi üpris iseloomulik lugu. "Ma sain toona selgelt aru, et kahtlemata tohutu kasuteguri kõrval toob Pohlaku energiline tegevus Eesti jalgpallis kaasa hulga taunitavaid tagajärgi pisut teistmoodi mõtlevate treenerite, mängijate ja ka ajakirjanike suhtes. Ja Pohlak, kes on juba selline mustvalge või siis oma-vaenlane mõtlemisega mees, tegi nii, et jalgpalliliit keeldus mind ühele jalgapallimatšile akrediteerimast."
Kui Maksimov siiski tuli Kadrioru staadionile, näpus ühe tulemata jätnud raadiokolleegi priipääse, tegi Pohlak sellest skandaali. Toimus avalik häbistamine, mille käigus lasi ta ajakirjanik Maksimovi turvameeste saatel staadionilt minema toimetada.
"Ja sellest vahejuhtumist hoolimata ma tunnustan tema tegevust Eesti jalgpalli heaks, kuigi arvan, et ta võiks vahel aja maha võtta, puhata ja vajadusel end ravida," ütleb Maksimov.
Jah, kuigi paljud on nõus, et Eesti jalgpall vajab praegu energilisemat turgutamist, ja kõik teavad, et Pohlak on oma ala fanatt, tundub ikkagi kõhe, et peale Pohlaku ei olegi meil ühtki inimest, kellele jalgpall nii palju korda läheks, et ta julgeks vähemasti oma mõtted lagedale tuua.
***
Kõigele eelnevale mõeldes ja seda arvestades küsin värskelt Eesti jalgpalliliidu presidendilt: Kas sa armastad jalgpalli või ennast jalgpallis? Miks?
Aivar Pohlak:
Küsimus meenutab mulle hilissuve 2005 ja Indrek Kanniku kirja juhatusele, kus ta andis esmaskordselt märku sõja alustamisest minu vastu. "Mina toetan Aivarit, sest ta armastab jalgpalli iseendas. Sina armastad iseennast jalgpallis." Umbes selliselt mäletan üht juhatuse liiget tollasele liidu presidendile vastavat.
Kas sa armastad iseennast jalgpallis tähendab, et kas sa näed jalgpalli oma tähendust võimendamas ja kas sa tahad jalgpallist saada. Kas sa armastad jalgpalli iseendas tähendab, et kas sa oled valmis iseenda tegevusega võimendama jalgpalli tähendust ja kas sa oled valmis jalgpallile andma. Ja mida ahnem on saaja, seda mugavamaks ta oma elu teeb ja mida suurema vastutustundega on andja, seda rohkem ta end kurnab.
Igaüks, kes vähegi jalgpalliga kokku puutunud, teab, et töötan jalgpalli heaks jäägitult, nagu sedagi, et olen praktiliselt kogu võime teenida raha andnud jalgpallile. Usun, et olen võimendanud jalgpalli tähendustki.
Miks? Küllap sellepärast, et olen sündinud andjaks, aga küllap on siin teisigi põhjusi.
Olen inimene, kelles arenenud vastandlikud tunded. Vajan üksiolemist, kontakti loodusega, ühte lähedast inimest - naist - üksindustunde peletamiseks ja mõtteid elust läbi kirjanduse ja kunsti, aga minus on ka sund kulutada mulle antud ja üksinduses võimendatud jõud maailma ilusamaks tegemiseks ja lihtsa inimese toetamiseks. Ja jalgpall on üks parimaid võimalusi selle teise poole elluviimiseks, sest ta on näiliselt lihtne tegevus, millega seotud palju lihtsaid inimesi - lihtne laps, lihtne lapsevanem, lihtne treener, lihtne fänn - kõik oma unistustega, ja rahvas, kes kõike seda jälgib, kaasa elab, samal ajal oma unistuste maailmas olles. Jalgpall on ju maailmas üks enam inimesi ühendav, inimesi eraldav ja inimesi haarav tegevus ja ma saan teda võtta kui võimalust väljendada ennast, kui võimalust luua, luua paljudele ja ma usun, et see on üks parimaid viise maailmaga suhtlemiseks.
Lõpliku hinnagu minu - nagu ka iga teise inimese - tegevusele saab anda ainult aeg. Seni peab igaüks leppima selle hinnanguga, mis asub tema sees.
Aivar Pohlak ...:
nelja lapse isa
elab Tuhalas Heinasoo talus
on lõpetanud TPI majandusosakonna insener-ökonomistina
on töötanud vabakutselise lastekirjanikuna
on olnud Oru põhikoolis eesti keele ja kirjanduse ning matemaatika õpetaja.
vihkab lennukiga lendamist.
on vahendanud mitmete tuntud ida-euroopa ja skandinaaviamaa jalgpalluri üleminekut suurematesse klubidesse.
on Hiiumaal märkimisväärsete maavalduste omanik
on Eesti suurima jalgpalliklubi FC Flora juht ja omanik
on aasta tagasi öelnud, et ei soovi jalgpalliliidu presidendiks
