Kunstpeeretajate kuulsusrikas ajalugu

Koos jõulude ja aastavahetusega saabub ka aasta suurim peeruhooaeg. Tänapäeval piinlik teema oli kunagi aga kunstivorm, millega osavamad kunstpeeretajad teenisid ennast miljonärideks.

Nii, nüüd, kui verivorstid nahka pistetud, õlu joodud ja kõik hapukapsad ära söödud, tuleb rääkida ka sellise dieedi tagajärgedest. Peeretamisest. ­Bioloogilisi protsesse kõrvale jättes – tegu on seedimise käigus toidu ja bakterite koostoimel tekkinud gaasiga, mille koostises leidub 59% lämmastikku, 21% vesinikku, 9% süsinikdioksiidi, 7% metaani, 4% hapnikku – on peeretamisel ka kuulsusrikas ajalugu meelelahutustööstuses.

Masside jaoks oli pöördepunktiks Mel Brooksi 1974. aastal välja tulnud vesterni-komöödia „Blazing Saddles“. Mitu korda plaanitust pikemaks läinud filmi monteeriti korduvalt lühemaks, Brooks kärpis siit ja sealt, aga keeldus välja lõikamast kümne minuti pikkust peeretamisstseeni.