Mees, keda ta tööle saatis, oli leitnant Julius Kuperjanov. Kaks päeva hiljem laulatati noored Kambja kirikumõisas. Alice'i kõrvu jäid kumisema Juliuse ema sõnad "Oh latsekese, mes teid küll iin oodap!" Ema aimdus ei petnud, noorte õnn jäi üürikeseks...

Salapaberid jalutuskepis

Alice Kuperjanov oli naitudes 23aastane, lõpetanud tütarlaste gümnaasiumi ja töötanud Petrogradis raamatupidajana. Ta ei olnud kodukana, vaid oma mehega võrdväärne võitlejahing. Tema korterist Tartus kujunes Eesti tagavarapolgu ohvitseride salajane "staap", sest enamlaste võimu päevil 1917. aasta lõpul ja 1918. aasta algul oli ohvitseridel ohtlik isegi tänaval liikuda, muust rääkimata. Välja mindigi maskeeritult. "Minu korteris oli küllalt parukaid, vurrusid ja habemeid kusagil ahju peal," meenutas Alice.

Tol päikselisel veebruaripäeval marssisid Tartusse sakslased. 2. märtsil kamandati Julius koos teiste ohvitseridega Saksa komandantuuri end registreerima. See oli pettus, kõik nad arreteeriti. Jaamas topiti ohvitserid loomavagunitesse ja sõit algas Riia poole. Pukast edasi tuli aga sammuda jalgsi Valga poole.

Õnneks pääses noor abielumees põgenema ja juba 5. märtsi hommikul koputas Tartus kodu uksele.

Järgnesid kuud täis palavikulist organiseerimistööd, hirme ja ohte. "Kuperjanov ei saanud magada, kui relva polnud padja all," kirjutas Alice. Eesti väeosade salajasest loomisest võttis temagi osa.

"Paberite peitmine oli minu otsene ülesanne." Need olid ohtlikud dokumendid, nagu meeste nimestikud, samuti relvade ja laskemoona tagavarade kohta. Kõige salajasemaid dokumente hoidis Julius aga oma jalutuskepi sees.

Hilissügisel 1918 asutas Julius Kuperjanov Tartus vastuluure organisatsiooni, mille ülesanne oli takistada taganevatel sakslastel maad ja rahvast paljaks röövida. Taas oli Alice see, kes üheskoos teiste julgete naistega - mehed ju igale poole märkamatult ligi ei pääsenud - sakslaste salavarude asukohti välja peilis. Aeg möödus nagu kinolinal, kiiresti. Peagi olid sakslased Eestist läinud ja võim eestlaste käes. Idast aga tungisid peale punased ja algas Vabadussõda.

Rindelt saabusid üha halvemad teated. 19. detsembril oli selge, et Tartu langemine on päevade küsimus. Alice hakkas asju pakkima. "Ära sa palju kaasa võta, sest hiljemalt kolme nädala pärast oleme Tartus tagasi," ütles talle Julius. Alice vaatas talle ühtaegu imestuse ja imetlusega otsa.

"Ära karda, Alli!"

Alice ei jäänud tagalasse, ta saatis oma meest rindel kuni lõpuni. Magas samadel õlgedel, sõi sama toitu. Muidugi ta kartis! Aga ega mehed julgemad olnud. Julius küll. "Ütles vahest: "Ära karda, Alli," siis oli kõik hirm nagu peoga pühitud." Puurmanis, kuhu Tartust taganeti, sündis legendaarne Kuperjanovi partisanisalk. Julius selgitas ülemusele: "Tahan organiseerida partisaniväeosa ja selles luua raudset korda!" Nagu Alice meenutas, armastas ta väljendit "zavesti dikuju distsiplinu".

Kui partisanid om a uusi relvi Puurmani metsas proovisid, ei jäänud ka Alice kõrvaltvaatajaks.

Tuleristsed tulid varsti, esimene lendkäik punaste vastu oli 28. detsembril. "Mõsti nii, et punastel suled lendasid!" Nende retkede pärast hakkasid punased partisane kutsuma Kuperjanovi kuraditeks.

Kuperjanovi siht oli Tartu vabastamine, Alice'ile öeldud kolm nädalat hakkas täis saama. Julius ei säästnud lahinguis ei ennast ega teisi. Alice hakkas üha rohkem tema elu pärast kartma. "Minu jaoks pole kuule veel valatud," vastas Julius, kui naine teda manitses. 14. jaanuari keskpäeval 1919 vallutasidki partisanid Tartu. Oma kodu leidis Alice rüüstatuna. "Oleme alles noored inimesed, meil on kõige tähtsam - elu alles," lohutas Julius.

23. jaanuaril saatis Alice Juliuse rindele, jäädes ise seekord maha. Kaks päeva hiljem vallutasid partisanid Puka. "Lahing oli joovastav," kirjutas Julius. Ta läks hulljulgelt võidult võidule, Tartusse toodi aga esimesed kümme langenut. Neid käis ka Alice vaatamas. 29. jaanuaril sõitis ta taas oma mehe juurde rindele. 31. jaanuaril sai Kuperjanov käsu võtta ära Paju mõis.

Lahingu alates oli Alice sidumispunktis. Korraga kutsuti punkti ülem dr Raud välja. Alice aimas halba. Halvim oligi sündinud - Kuperjanov sai pihta. Kergelt, nagu öeldi. Alice seda ei uskunud, miks ta siis kohe jaama viidi! Jaamas leidis Alice oma mehe kahvatuna reel lamamas. "Ta avas silmad, naeratas vähe ja katsus mu kätt suruda." Kui 1. veebruari hommikul lõpuks Tartusse haiglasse jõuti, oli Juliuse seisund lootusetu. "Lõuna paiku, kui ta kord jälle silmad avas, ütlesin talle: "Kas tead, et Valga on meie!" Ta vastas valulise ilmega: "Seda ma püüdsin!"," meenutas Alice. Järgmisel hommikul kell pool kuus Julius suri.

Alice sai riigilt Tammistu mõisasüdamest 25 hektarit maad ning langenud mehe palgast poole pensioniks. Ta ei abiellunud enam kunagi, Julius jäi tema ainsaks armastuseks. 1937 avaldas ta mehele pühendatud raamatu "Saksa okupatsioonist Paju lahinguni". Ühiskondlikult aktiivne, kuulus ta Naiskodukaitse juhatusse, tegutses Lastekaitse Ühingus ja Tartu Naisseltsis ning toimetas ajakirja Taluperenaine.

1938. aastal müüs Alice oma talu advokaat Oskar Rütlile. Saadud 25 000 krooni eest ostis ta Tartusse Eha tänavale krundi, kuhu maja kerkis 1939. aasta lõpuks. Ühte korterisse asus ta koos õe Alide Kuslapiga, teise üüris välja. See jäigi Alice'i viimseks koduks, kus ta ka Nõukogude okupatsiooni algul tagasihoidlikult elas.

Venemaale hukatusse

14. juunil pool neli hommikul äratas Alice Kuperjanovi unest tugev prõmmimine uksele. Tema õde haaras ümber hommikumantli ja läks esikusse. "Kes seal on?" küsis ta. Vastuseks käratati: "Avage otsekohe uks või muidu lööme ta sisse!" Alide avas ukse ja sisse tormasid neli tšekisti. Ühe neist tundis Alide ära, see oli venelane Mihhail ­Sõštšikov Tartu NKVDst. "Kas siin elab Alice Kuperjanov?"

Alide kogeles, et elab küll.

"Kas ta on kodus?" päris Sõš­tšikov.

"Ei ole!"

"Kuhu ta siis läks?"

"Alice sõitis Tallinna kohta otsima!"

"Millal ta tagasi sõidab?"

"Täna või homme õhtul!" valetas Alide edasi.

Oli näha, et Sõštšikov ei jäänud uskuma. " ; ;Otsin korteri läbi!" Ehk jõudis õde läbi akna aeda põgeneda, vilksas Alidel mõte peast läbi. Kuid see lootus ei täitunud. Magamistoa uks avanes ja uksekünnisele ilmus Alice.

"Kas teie olete Alice Kuperjanov?" küsis Sõštšikov muiates. "Jah olen!" vastas Alice. "Teid on määratud asumisele," ütles tšekist ja koukis taskust välja mingi paberi. Kõrval seisev Alide küsis ehmunult: "Kuhu te mu õe viite? Kas Siberi metsadesse?"

"Ei! Ja miks teie nii ahastate! Võib olla, et Alice Kuperjanov saab veel oma meest näha, ja siis on nad õnnelikud!" irvitas tšekist.

"Tehke ruttu, aega on vähe! Riietuge!" käsutas Sõštšikov.

Kui Alice oli rõivastunud, viidi ta NKVD-laste vahel minema. "Ole tugev ja kindel!" sosistas ta õele.
Kuperjanovi äraviimist nägi pealt tema naaber Hugo Saalis - naine toodi välja õhukese pluusi väel ja kamandati veoauto kasti. Sealt läks sõit Tartu jaama. Tuntud seltskonnategelane Mari Raamot kirjutab oma mälestustes, et Alice seisis raudteejaama esisel kahe valvuri vahel. "Märgates möödaminevat sõpra on proua Kuperjanov oma raudus käed üles tõstnud ja hüüdnud: "Eesti naised, võidelge edasi, kuni tuleb vabadus!""

Alice Kuperjanov küüditati Venemaale. Pikk teekond lõppes Sosva vangilaagris, kus raamatupidaja oskustega Kuperjanov pandi laohoidjaks. Seejärel tema jäljed kadusid, tema saatus selgus alles 1990. aastal nii nagu paljude teistegi oma. NKVD erinõupidamise otsusega mõisteti ta mahalaskmisele. Alice hukati 17. juulil 1942.