Igal varahommikul lahkus endine raketiteadlane oma Mosuli kodust. Bussiga sõites või jalutades - kütuse ostmist ei saanud ta enam lubada - kohtas ta sõpru, käis ema vaatamas või külastas õe perekonda. Vahel jahtis ta odavat petrooleumi või üritas leida keelatud raamatuid või sigarette. Kõige sagedamini aga hulkus ta niisama sihitult ringi - oli turist enese linnas.

Õhtupoolikul istus ta märkmiku kohale kummardudes vana puulaua taga ja tegi päeva kohta üleskirjutusi. Valdavalt kirjutas ta banaalsetest asjadest: tomatite hinnast, tülist abikaasaga. Kuid lisaks tähendas ta üles ka oma vaatlused tähelepanuväärsete sündmuste kohta, mis Mosulis hargnemas olid.

“Praeguses ajas elades pean selle jäädvustama,” seisab ühes sissekandes, mis tehtud 2014. aasta augustis ehk kaks kuud pärast linna langemist. “Me elame nagu pikka vanglakaristust kandvad vangid. Ühed meist tulevad sellest kümnete raamatute lugemise järel puhtalt välja. Teised muserduvad ja hävivad.”

Hetkeks, kui mees kirjutamise lõpetas, oli ta täitnud viis märkmikku. Need käsikirjas päevikud jutustavad elust okupeeritud linnas, kaardistades, kuidas Islamiriik püüdis linna juhtides oma nime vääriline olla.

Tõus

2014. aasta juuni esimestel päevadel võeti Mosulis uued püssimehed vastu tervitustega. Erinevalt julmast ja korrumpeerunud Iraagi sõjaväest olid nad viisakad. Nad valvasid avalikke hooneid, takistasid rüüstamist ja lammutasid linna kägistavad betoonbarrikaadid.

“Pole enam autopomme, kokkupõrkeid ega isetehtud lõhkekehi,” kirjutas teadlane. “Mosulis valitseb viimaks rahu. Tänavad on nende kontrolli all ja inimesed on aukartlikud. Nad lubavad inimestel Mosulist lahkuda. Koolid õpetavad valitsuse õppekava järgi.”

2014. aasta juuni esimestel päevadel võeti Mosulis uued püssimehed vastu tervitustega. Erinevalt julmast ja korrumpeerunud Iraagi sõjaväest olid nad viisakad.

Nende päritolu osas valitses mõningane segadus. Olid nad sunniidi revolutsionäärid? Baathi ohvitserid Saddami vanast armeest? Džihaadi mässulised nagu al-Qaeda? USA 2003. aasta invasioonist alates olid need erinevad grupeeringud saanud osaks linna igapäevast . Aastaid olid need jõud Mosulis võimule püüelnud, proovides saavutada legitiimsust läbi halastamatu partisanivõitluse - kõigepealt Ameerika okupantide, pärast Iraagi valitsuste vastu.

Tõepoolest, mõned neist juba tegutsesid mingit laadi varivalitsusena, mis kehtestasid äridele “makse” ja pressisid välja protsendi igalt linnahankelt. Need, kes uusi nõudmisi ei täitnud, sageli rööviti ja lasti maha.

“Kümne aasta jooksul maksime nendele igalt lepingult protsendi,” rääkis Azzam, linna energiaosakonna elektriinsener. “Kaheksa protsenti. Meie direktoraadi juhile helistati enne igat hankeprotsessi. Nad valisid välja võitja ja selle, kes millisele tööle määrati. Kolmandik kõikidest uutest vabadest töökohtadest täideti nende poolt. Keegi ei julgenud vastu hakata. Need, kes keeldusid maksmisest, rööviti. Nad imbusid igasse valitsusasutusse, isegi politseisse.”

“Kui Mosul langes, ilmusid nemad pinnale.”

Kaks päeva pärast linna langemist saabus üks Azaami kolleegidest tööle afgaani salwar-kamiizi riietatuna ja tutvustas end Islamiriigi uue järelevalveinspektorina.

ISISe linnadokument

Kõik ISISe varasemad võidud kahvatusid Mosuli hõivamise ees, tegu oli ühe suurima lüüasaamisega Iraagi ajaloos - langes riigi suuruselt teine linn, põgenes 50 000 sõdurit ja politseinikku, kätte saadi sadu tonne relvastust, varustust ja soomussõidukeid.

Just Mosulis üritas ISIS teoks teha oma seni ambitsioonikaimat plaani, mis saanuks nende legitiimsuspüüdluste aluseks: muutuda mässuliikumisest riigiks.

Nädal pärast linna vallutamist andis ISIS välja oma esimese manifesti: Medina (linna) dokumendi. Arhailises keeles ja millenarianistlikest viidetest kubisevas tekstis õnnitles ISIS Mosuli elanikke “nende jumalike võitude” puhul ja käis välja oma keskse lubaduse: Oo inimesed, olete proovinud kõiki sekulaarseid režiime monarhiast kuni vabariigi ja šiiidi valitsuseni. Te olete proovinud ning selle leekidest põletada saanud. Ja nüüd oleme jõudunud Islamiriigi valitsemisajani ja meie imaami Abu Bakri regiooni. Ja te näete Allahi tahtel tohutut erinevust sekulaarse valitsuse, mis rõhub ja võtab ära inimeste tahte ja energia ja kustutab nende väärikuse, ja meie valitsemise vahel, mis lähtub jumalasõnast.

Dokument keelas ära sigaretid ja nõudis, et naised püsiksid kodus. Kuid tegelikult jätkasid inimesed tänavatel suitsetamist, vesipiibukohvikute äri õitses, naised kõndisid ringi katmata nägudega ja paljud Mosulist pagenud pered pöördusid tagasi koju.

Medina dokument oli siiski vaid esimene samm. Niinimetatud Islamiriiki ei loodud ühe päevaga. See saabus järk-järgult umbes kahe kuu jooksul mitmete tegevuste ja ettekirjutuste vahendusel - iga uus muutus mõjutas ühiskonna erinevat osa, muutes olukorra üha pingelisemaks.
BÜROKRAATIA TÖÖTAB: Mosuli elanikele jagatakse ISISe ametliku infoga cd-plaate.

Mitmel viisil sarnanes ISISe projekt teistele ajaloolistele üritustele utoopiat ehitada - bolševikest Talibanini. See oli autoritaarse võimu teekaart. Esiteks edenda müütilist loomise ideoloogiat. Siis rakenda seda, et puhastada ühiskond soovimatutest isikutest. Takista ülima julmusega igasugust vastuhakku. Pea üleval halastamatut jälgimisvõrgustikku, et ärgitada inimesi üksteist üles andma.

Kuid totalitaarsed režiimidki ei suuda vaid millennialistliku ideoloogia ja massiterrori toel ellu jääda. Nad vajavad töötavat bürokraatiat ja kompetentseid administraatoreid.

ISIS hakkas Mosulis läbi viima ulatuslikku rahvaloendust. Registreeriti kogu armee ja politsei personal, arstid, medõed, insenerid ja õpetajad koos nende perekondadega. Iga pood, tehas ja kaubandusomand märgiti üles vastavalt omaniku religioonile ja usulahule. “Nad tulid meie juurde ja avasid suured maaregistrid,” rääkis mulle põllumajandusosakonna raamatupidaja. “Nad tahtsid teada, millised maad kuuluvad kristlastele, sunniitidele või šiiitidele. Ütlesime neile, et dokumendid ulatuvad tagasi Osmanite aega ja meil on vaid omanike nimed - pole võimalik nende usku teada saada, veel vähem nende sekti.”

Ehedas stalinistlikus stiilis tabas esimene puhastuslaine endisi liitlasi ehk teisi mässulisi. ISISe püssimehed hakkasid kinni pidama Ba’athi liikmeid ja armeeohvitsere. Kümned kadusid, keegi ei tulnud tagasi.

Nädal hiljem kirjutati kristlaste kodudele ja poeseintele grafitiga araabia kirjas “N” (Naatsareti). Ettekirjutuses nõuti, et kristlased usku vahetaksid, maksu maksaksid või lahkuksid linnast tühjade kätega. Kristlased otsiti linna piiril läbi; mõned võeti pantvangi või seksorjadeks. Šabakid ja teised moslemi vähemused olid juba põgenenud või tapetud. Paar nädalat hiljem muutis uus edikt niqābi kandmise kohustuslikuks ja keelas naiste ja meeste segunemise.

Kui eemaldatud betoonbarjäärid tänavatele tagasi ilmusid ja linna ümber tohutu müüri moodustasid, muutus Mosul hiigelvanglaks, kus rippuvad plakatid kuulutasid uue režiimi peasõnumit: “Alaline ja laienev”.

Pärast enda autoriteedi kehtestamist suunas ISIS energia munitsipaalaparaadi loomisse. Ära kaotati kõik senised valitsusstruktuurid ja asendati need diwanite ehk ministeeriumitega: tervise, hariduse, teenuste, rahanduse, sõja, justiits, põllumajanduse ja teistega. Iga diwan´i juhtis emiir; aga kõige tipus istus musta riietatud kaliif Abu Bakr, keda ümbritses tema sõjaline nõukogu.

Uus administratsioon oli hübriid: katse juhtida kaasaegset omavalitsust aastast 800 pärit hoiakute, tiitlite, riietumise ja keele abil.

"Islamiriik oli terroristlik, kuid kaasaegne riik," ütles elektriinsener Azzam. “Nad riietusid ja rääkisid nagu oleksid nad elanud varajases islamis, kuid administratiivselt olid nad suurepärased ja juhtisid efektiivselt."

Inspektorid käisid regulaarselt kontrollimas, kas tänavad on puhtad ja raha makstud. Terrorihirm kindlustas, et kõik maksid õigel ajal.

Energiaosakond, kus Azzam töötas, liideti teenuste diwan´iga, millel oli uus ülemus: prantsuse-marokolane, kes esimese asjana ühtlustas maksete kogumise süsteemi.

"Elektriarve esitamise protsess võttis varem aega peaaegu kaks kuud," ütles Azzam. "Kui ISIS tuli, muutsid nad süsteemi lihtsamaks."

Kõik äriühingud, tehased ja poed maksid nüüdsest fikseeritud tasu. Elamurajoonides paigaldas ISIS nn targad elektriarvestid, et piirkondi kuu jooksul kindla koguse elektriga varustada. "Usupolitsei õudsete karistuste kartuses ei julenud keegi elektriarvet maksmata jätta," ütles Azzam. Elektri näppamine oli vargus: selle eest võis oma käest ilma jääda.

Samasugust tasude kogumise meetodit kasutati ka prügi puhul. Iga tänav anti kindla prügivedaja kätte, kellele maksid tänava elanikud; ISIS jagas välja kaardid maksmiseks mõeldud summadega. Inspektorid käisid regulaarselt kontrollimas, kas tänavad on puhtad ja raha makstud. Terrorihirm kindlustas, et kõik maksid õigel ajal.

Nad olid uute sissetulekuallikate genereerimisel geniaalsed. Kõik konfiskeeritud maad, elamud ja tehased koos röövitud varade, naftaväljade ja kariloomadega kuulus Diwan al Malile - finantsministeeriumile -, mis kasutas neid suurejoonelises Ponzi skeemis, et premeerida lojaalseid isikuid ja tekitada tulu. Usuvähemustelt nagu šabakid ja yazidid röövitud põllumaad pakkuti ISISe liikmetele; kristlaste majad jagati laiali, nende autod ja vara müüdi maha oksjonitel. Konfiskeeritud kariloomad andsid ISISe võitlejatele liha.

Süüriast kaevandatud naftat müüdi kõigile, kes olid valmis seda rafineerima. Osad elanikud tootsid odavat kütust koduste põletite abil; teistel olid väiksed kaasaegsed rafineerimistehased. Iraagi ja Süüria vahelised kõrbeteed kubisesid paakautode liiklusest.

Kauplemine relvade, röövitud arheoloogiliste esemete ning orjastatud naiste ja tüdrukutega õitses. Sõjast kasulõikajate vahendusel saabusid toiduained ja kütused koguni Damaskuse kauguselt, ületades transportimisel mitu rindejoont; kaasaegne varustus ja meditsiinitarbed toodi salakaubana Türgist.

Ja nagu igas totalitaarühiskonnas, langetas suurem osa elanikest pea ja läks eluga edasi.

Ühel päeval avastas teadlane oma naise ja tütred lohutamas nutvat naabrit, kelle abikaasa oli ühe mehe kaitseks välja astunud, keda ISIS süüdistas habeme piiramises. Mõlemad mehed said piitsa. Kõiki tänaval olnud täiskasvanud mehi sunniti seda pealt vaatama. Kui teadlane koju tuli, oli tema poeg tulivihane: kuidas sa lased nendel inimestel enda üle valitseda?

Oma päevikus püüab ta selgitada:

“Inimesed süüdistavad meid, et me ei püüdnud lahkuda. Mu noor tütar ütles, et peaksime kõik Kirkuki kolima...võib-olla oleksin pidanud teda kuulama. Kuid ma kartsin, mida tulevik toob.”