Minu uhiuue Samsungi pesumasina
uks ei käinud korralikult kinni ja ajas vett põrandale. Minu Nardi
külmkapp – samuti alles poest toodud – tegi häält,
mis meenutas langevat mürsku, ja meil ei jäänud muud üle
kui kohe klienditeenindusse helistada. “Ah, nende kõigiga on sama
jama,” kehitas mehaanik õlgu, nagu seisnekski tema töö
peamiselt uhiuute salongist toodud kodumasinate äravedamises.
Möödunud nädalal ostsin uue Samsungi telefoni. Muidugi oli seegi
praak. Kõik, kes mulle helistasid, kaebasid, et kõne kajab.
Vahel, eriti kui päevade kaupa on külm ja hall ilm, hakkan ma
uskuma, et see on vandenõu. Näen vaimusilmas tehaseladusid
täis vigaseid kaupu, mis ootavad saatmist Ida-Euroopasse, kus suur osa
kliente veel ei tea, et nad on kuningad. Võib see nii olla?
1993. aastal tõi kogu maailmas populaarse Barbie-nuku tootja Mattel
turule Barbie uue, kaasajastatud sõbra Keni. Kenil oli vasakus
kõrvas kõrvarõngas, senistes pruunides juustes blondid
triibud, lilla võrksärk, lavendlivärvi vest ja kaelaehteks
jäme kroomitud rõngas. Nuku ametlik nimi oli “Earring Magic
Ken”, aga mõne nädalaga ristis maailm ta “Cock Ring
Keniks”. Tahtmatult oli Mattel teinud Kenist gei.
Seletuseks
neile, kellel Barbie-kultuuriga vähem kokkupuudet: cock ring ehk
peeniserõngas on vahend, mille abil pidurdatakse peenise vereringet,
eesmärgiga pikendada erektsiooni ja orgasmi.
Üsna pea
tormasid kitšihuvilised geimehed Kürvarõnga-Keni kokku
ostma, mis tegi sellest firma ajaloo kõige suurema
läbimüügiga Keni. Mattel eitas kõigest väest, et Ken
on homo – “Meie poliitika ei ole toota väikestele
tüdrukutele mängimiseks peeniserõngaid,” teatas firma
esindaja – ja väitis, et tegu on “rõngakujulise
talismaniga”. Tootmine pandi seisma ja nukk võeti poodidest
tagasi.
Aga kas ikka võeti?
1994. aastal sattusin ma
Tartu Kaubamaja mänguasjaosakonda ja leidsin riiulitel virnas lilla
särgiga Kürvarõnga-Kenid. Pood oli täis sadu karpi pandud
kolmekümne sentimeetri pikkuseid homosid. Mul pole raske kujutleda Matteli
juhatuse toas maha peetud vestlust.
“Põletame
ära.”
“Ei saa, siis meid nimetatakse
homovihkajateks.”
“Hei, saadame nad Eestisse ja
müüme seal maha!”
“Eesti? Pole
kuulnudki.”
“Just nimelt!”
Tõtt-öelda ma ei usu, et Tartu kodanikud olid ainsad
Kürvarõnga-Keni laadungitega õnnistatud tarbijad. Ilmselt
saadeti teda kõikjale Ida-Euroopasse. Aga kui mõni tolleaegne
Tartu tüdruk arvab, et tal võib kuskil kapinurgas Ken olla,
soovitan järele vaadata. Kürvarõngaga Ken on eBays kuum kaup.
Aga minu vandenõuteooria ulatub mänguasjafirmadest
kaugemale.
Eesti sõjavägi oli aastaid Lääne
heategevusobjekt ja sai sealt vanu, trööbatud sõidukeid. Eesti
Kaitseliit sai endale Teise maailmasõja aegsed Rootsi jalgrattad. Nende
kasulikkus ei olnud just kõigile arusaadav. “Kui peaks
sõjaks minema,” ütles mulle üks kaitseliitlane,
“siis ma sõidan Tartusse jalgratast kokku panema.”
Mul ei ole keerukat plaani, kuidas lõpetada Eesti kasutamine
Lääne vanade või praaktoodete jäätmehoidlana. Mul on
lihtne plaan. Ärge kunagi leppige vähem kui tippkvaliteediga, kui
maksate täishinda. Aga nagu öeldakse – teised suhtuvad
sinusse täpselt nii nagu sa ise. Eestlastel on aeg hakata oma
tarbijaõigusi jalule seadma.
Üks naiskolleeg kutsus mind
hiljuti kontori alla parklasse vaatama, mida Peugeot oli tema autoga teinud.
Pisiavarii tõttu vajas auto pakiruumi kaas ülevärvimist ja
firma esindus oli värvinud selle nähtavalt teist värvi. Ta
esitas kaebuse ja pärast korduvaid nördimushäälitsusi
jäi esindus nõusse ja soostus töö ümber tegema. Aga
kolleegil tuli kaks nädalat oodata. Esinduse poistel oli palju
tööd.
Mida oleks mu naiskolleeg pidanud tegema?
Mõnedel juhtudel – ja see on üks säärastest
– on sobilik kasutada füüsilist vägivalda. Oleks ta
otsekohe firma esindajal munadest kinni võtnud ja sundinud ta ära
kuulama lühikest ettekannet sündsusest, headest tavadest ja inimeste
üldkehtivast õigusest mitte olla autoärimeeste poolt
lollitatud, siis arvatavasti poleks ükski õige kohtunik talle isegi
trahvi määranud. Tegu oleks olnud ilmse enesekaitsega.
Tarbijaõiguste jaluleseadmiseks olen ma hakanud majapidamisseadmeid
ostes esitama ettevalmistavaid küsimusi. “Kui paljud neist
külmkappidest on katki?” küsisin ühelt
müügimehelt alles möödunud nädalal.
“Härra,” vastas tema, “me müüme u u s
i masinaid.” Seepeale tutvustasin talle oma teooriat Suurest
Vandenõust. Rääkisin talle mõttetutest jalgratastest,
koledatest värvitöödest ja muidugi üksikasjalikult loo
kürvarõngaga Kenist. Ta vaatas mind tükk aega, enne kui suu
lahti tegi.
“Ühesõnaga, te arvate, et need
võivad olla homokülmkapid?”
Ma ei mõelnud
just päriselt seda, aga tõepoolest, tal võis
õigus olla.
