Lembitu tänav

Vastan küsimusele ausalt ja otsekoheselt: viimased kolmteist aastat olen elanud Tallinna kesklinnas Lembitu tänaval; korteris, mis sai pangalaenuga ostetud hoogsa majanduskasvu ja oma võimete reipa ülehindamise ajal. Olen korduvalt mõelnud lahkumisele, mõne jõukohasema paiga otsimisele, sest elu Tallinna kesklinnas – laiemalt muidugi kogu Eestis – on muutunud hirmus kalliks. Kogesin seda siis, kui läksin oma maja all tegutsenud Konju kitsefarmi poodi ja jõllitasin kaalukaubana müüdavate lehmakommide hinda, milleks, kui ma eksi, oli märgitud 33 eurot kilo.

Kogesin seda ka siis, kui mu pesumasin rikki läks ning kaks suurt kilekotitäit riideid lõpuks kvartal eemale pesumajja lohistasin. Arve tuli taas lehmakommikilo suurusjärku, kusjuures masinatesse ladusin oma rõivatükid ise. New Yorgi iseteeninduslikus pesulas läinuks seesama ettevõtmine maksma mõne dollari ning Tais või Indias oleks veelgi väiksema summa eest riided ära pestud käsitsi (ning lisaboonusena söerauaga ka läikima triigitud). Kapitalistlik hinnakujundusvabadus on printsiibis väga tore, kuid samas ei saa ma aru, miks peavad Tallinnas olema nii paljude toodete ja teenuste hinnad kõrgemad kui näiteks Brüsselis või Berliinis.

Me peaksime tunnustama hinnaralli ahvatlustega mitte kaasaläinud firmasid ning soodustama väikeettevõtlust – eriti selliseid väikeettevõtteid, kus omanikud ka ise töötavad või kus palgatöötajad on ühtlasi osanikud.

Weizenbergi tänav

Enne Lembitut elasin ma mõnda aega Weizenbergi tänaval, huugava keskküttesüsteemi poolt praguliseks kuivatatud kollases puumajas; sadakond meetrit ristmikust, mille ületamiseks peab jalakäija sabatama mitme foori taga, ning üpris lähedal plaanitavale Reidi teele, kus paljud suured puud on ilmselt juba raieks ära tähistatud.

See tundubki mulle linnaplaneerimise seisukohast arusaamatu – me ei kasuta peaaegu üldse võimalust suunata liiklust maa alla. Fantaseerime 80kilomeetrisest tunnelist Helsingisse, kuid ei raatsi ehitada isegi 800meetrist tunnelit, et säästa põlispuid ja mereäärt, kus paljudele linlastele käia meeldib.

Lastekodu tänav

Sajandivahetuse paiku veetsin toonase elukaaslase ja koeranässiga pikki aastaid Lastekodu tänava paplihämaruses ühes tüüpprojekti järgi ehitatud viiekorruselises kortermajas.

Ei saa öelda, et meile oleks tehtud majanaabrite poolt mingeid etteheiteid – põhjamaisel introvertsusel on oma võlud ning eks me olime ka hirmunult tasased nagu kaks kitsetalle kellakapis –, kuid kui loen näiteks nihilist.fm’ist, milliste raskustega võivad samasoolised paarid Tallinnas puutuda kokku näiteks üürikorteri leidmisel, siis toetab see mu veendumust, et

linnavalitsuses peaks asuma tööle diskrimineerimisvastane ombudsman, kelle kompetentsi peaks kuuluma vastuseis vanusest, rassist, rahvusest, soost, puudest või muust mitte enda määrata olevast asjaolust tulenevale alavääristamisele.

On parteisid, kes on võtnud LGBT-õiguste mahasurumise oma südameasjaks, ning keegi peab neile ka vastu astuma.

Virbi ja Vikerlase tänav

Muidugi tuleks Vigri Tallinna lahte tuua; tekitada linnapilti suure hülgeskulptuuriga veidi kreatiivset hullust, mida märkab Riias või Helsingis, kuid mitte enam meil.

Enne Lastekodu tänavat oli mu kodu Lasnamäel Virbi ja Vikerlase tänavail ning paepealse avarus, tuul ja pilved meeldivad mulle ikka veel, kuid Lasnamäest mõeldes on võimatu mitte rääkida fentanüüliepideemiast, mis on puudutanud ühel või teisel viisil kümnete tuhandete tallinlaste elusid.

Me peame loobuma ettekujutusest, et karistamisähvarduste ja reaalsete vanglassemõistmistega õnnestub sõltlasi võõrutada, ning asuma väga pragmaatiliselt tegelema kahjude vähendamisega. Süstlavahetuspunktid on õige tee, kuid kui ontlik Zürich on loonud paiku, kus narkomaanid saavad narkoaine puhtust ja kvaliteeti testida, siis miks ei võiks me minna seda teed Tallinnas?

Ma küsin: kui me saaks teha midagi selleks, et narkomaanid (loe: meie naabrid, töökaaslased, sugulased) nii kergesti ei sureks, siis mis võiks olla veel tähtsam? Ma küsin uuesti: mis võiks olla tähtsam kui see, et teha nii, et inimesed ei sureks?

Luha tänav

Enne Virbi tänavat veetsin ühe talve Uus-Maailma linnajaos Luha tänaval, mille naabruses jooksvad Suur-Ameerika ja Väike-Ameerika on tunnusmärgid Tallinna kosmopoliitsest hingest ning panevad ühtlasi meenutama paljusid tuttavaid, kes läinud laia maailma õnne otsima.

Tallinn peaks meelitama linna elama uusi talente kirjanikest kokkadeni, sealhulgas Aasiast, Aafrikast ja Ameerikast.

On mõnes mõttes mõistetav, et pagulaskvoodi täitmisel üritati esimese eelistusena saada lastega peresid kui võimalikult ohutut kontingenti, kuid kas me ei peaks püüdma maksimeerida sisserände poolt pakutavaid positiivseid võimalusi; näha selles noort verd, mis hakkab voolama mööda linna vanu veene?

Lasnamäe tänav

Laulva revolutsiooni vallandumise ajal oli mu koduks Lasnamäe tänav Lasnamäel; piirkond, kus elavad Dvigateli töölised toetasid mõistagi Interrinnet. Küllap tundus meie perekonna toonane elukoht paljudele Rahumäe või Pirita peaaegu monorahvuslikes enklaavides elavaile tuttavaile äärmiselt ohtlik ning eks sel ajal pingeid ja ärevust õhus väreleski, kuid kõigist Lasnamäel elatud aastatest ei meenu mulle tõesti ühtegi konflikti rahvuslikul pinnal. Pigem tunnen tänaseni kahetsust, et kehv vene keele oskus minu poolt (ja samaväärselt nõrk eesti keele oskus teiselt poolt) on mul takistanud suhtlemist nii paljude inimestega, kellega samas linnas elan.

Kui New York, üks mu lemmiklinnasid maailmas, suudab sulandada sadu rahvusi; panna neid koos elama ja töötama, nutma ja naerma, siis miks me siin rahvuste baasil siiani nii eraldi hoidume?

Oleks linnaelu äärmiselt võimendav, kui eestlaste Tallinn ja venelaste Tallinn rohkem lõimuks, ning Suure Tallinna Keelemüüri mahalõhkumine on üks tee selles suunas.

Pajude puiestee

Olen Tallinnas elanud ka Kerese tänaval, Kurni tänaval, Välja tänaval ja Mahtra tänaval, kuid mu lapsepõlvekodu oli Laagris Pajude puiesteel, kus kohe meie kortermaja kõrvalt algas paks mets täis mände, mustikapõõsaid ja küllap pajusidki. Tänaseks on puid ehitustegevuse nimel kõvasti maha võetud, ent toona tundus majatagune mets vendade Grimmide muinasjutu laanena (ja ehk ta seda veidi oligi, sest mu ema kinnitab, et ühel vaiksel talveööl aknast välja vaadates nägi ta hoovist läbi jooksmas hundirivi).

On mõistetav, et hunte-karusid oleks linnas ehk veidi ehmatav näha (rebaseid on olnud Paljassaart avastades küll tore kohata), kuid see viib mu kampaania eelviimase esiletõstetava punktini: Tallinn peaks jääma sama roheliseks, kui ta on olnud.

Puid on lihtne nüdida ja maha võtta ning muru, otsekui tema rohelusest pika talve järel ehmununa, on kombeks lõigata sõrmekõrguseks juba enne südasuve, kuid

väärtustada võiks ka Berliini Tiergarteni tüüpi metsistunumaid parke ning lasta lausniidetud muruplatside asemel siin-seal tekkida linnaniitudel; väikestel heinareservaatidel, mis oleks elu- ja varjumispaigaks lindudele, kumalastele ja mesilastele.

Ning muidugi tuleks Vigri Tallinna lahte tuua; tekitada linnapilti suure hülgeskulptuuriga veidi kreatiivset hullust, mida märkab Riias või Helsingis, kuid mitte enam meil.

Muide, kui San Franciscos on tuhatkond merilõvi juba 1980ndate lõpust saadik moodustanud koloonia Fisherman’s Wharfi 39. kaile (muutudes nii omaette turismivaatamisväärsuseks), siis kas ei võiks kaaluda spetsialistide abil võimalust kolida Kihnu ja Ruhnu vetes kaluritele nuhtluseks muutunud hülgeid küttimise asemel peaaegu terve aasta inimtühjale Aegnale või Paljassaare tippu?

Me ei peaks olema liiga ettearvatavad, liiga konservatiivsed, liiga arad. Rikkus ja lisaväärtus tekivad tihti ootamatute sümbiooside tulemusel.

Mu ülejäänud programmilised seisukohad on leitavad aadressil vabatallinn.ee.