Tšabani sissekandeid loetakse üle ilma – laigitakse ja kommenteeritakse. Need on sõnumid sõjaväljalt.

Iseäranis suurt tähelepanu pälvis tema avalik kiri Ida-Ukrainas separatistide poolel võitleva vene tankisti emale. Venelase tank sai pihta ja Tšaban võinuks ühe lasuga tappa ka tankimeeskonna, kuid halastas. Lasi vaenlasel minna.

Vaenlaste poolt maha jäetud sõjamasinast tuli välja mobiiltelefon ja dokumendid.

Tšaban avaldas oma Facebooki lehel mõned telefoni salvestatud pildid ja kontaktnumbrid ning kirjutas venelase emale, et too oma poja sõjaväljalt ära kutsuks. Postitust märkas Reutersi ajakirjanik, kes Tšabaniga juhtunu taustast rääkis ning jutuajamise oma blogis avaldas. Sealt jõudis tekst paljudesse maailma väljaannetesse. Sellest sai suur hitt.

Helistan Tšabani antud numbril, aga ta ei vasta. Kord annab telefon kinnist tooni, kord teatab ukraina ja inglise keelt kõnelev robot-hääl, et abonent pole kättesaadav. Arusaadav, sõda käib. Märkan Facebookis Tšabani sissekannet, kus ta teatab, et nende tank sai pihta. On ta elus? Küllap on, kui kirjutab. Aga telefon on tumm.

Lõpuks ta siiski vastab: “Väga meeldiv on teada, et Eestist meie asjade vastu huvi tuntakse!”