Ken Aplin ja tema kolleegid Austraalia teadusasutusest ­CSIRO analüüsisid 165 koduroti DNAd. Rotid olid pärit 32 maalt. Vanim rotiränne, mis geenide järgi tuvastada õnnestus, suundus 20 000 aasta eest Indiast Lähis-Idasse ja sealt edasi Euroopasse. Arvatavasti vallandas selle rände kaubandussuhete tihenemine nende piirkondade vahel nooremal kiviajal ja pronksiajal. Sama rotisoo järglaskond levis hiljem, suure maadeavastamise ajajärgul Aafrikasse, Ameerikasse ja Austraaliasse. Teine tähtis koduroti hõim pärineb Ida-Aasiast. Sealt on ta levinud Taiwanile, Jaapanisse, Filipiinidele ja Indoneesiasse ning jõunud alles 3500 aasta eest Mikroneesia saartele.


Ülejäänud neli rotihõimu on seni püsinud algkodus: Himaa­lajas, Tais, Mekongi deltas ja Indoneesias.


Aplin loodab, et rottide levikukaart aitab tervishoiuspetsialistidel paremini mõista nende potentsiaalsete haiguse­levitajate tänapäevaseidki liikumisi.


Rottide abil levivad näiteks katk, tüüfus ja leptospiroos. Aplini arvates võivad eri rotirühmad kanda mõnevõrra erisuguseid haigustekitajate komplekte; see aitab ehk seletada, miks mõnel pool esineb mõnd haigust rohkem või vähem kui mujal.


Kodurott ehk must rott (Rattus rattus) on maailma 56 rotiliigist üks levinumaid. Aplin peab võimalikuks, et täpsustavate geeniuuringute alusel tuleb musta roti populatsioon edaspidi jagada mitmeks omaette liigiks.