Läbipaistev ja ekstravagantne
Kui suhtekorraldusinimene Peep Mühls klaasist majja sisse põikas, ei jõudnud ta ära imestada, kuidas pererahvas ikka tahab ja suudab niimoodi elada. “Kuidas te siin küll elada saate?”
On ju klaasmaja nagu teatrilava, eriti õhtul, kui hoone on seest valgustatud. Siis on see otsekui tuledesäras UFO, kus kõik pererahva toimetamised naabritele ja teel käijatele ära paistavad.
Tegu on noore kompleksivaba perega – peremees on disainieriala lõpetanud inglane ja perenaine sisekujundajana töötav eestlanna. Neil on ükspuha, kuidas nad teistele tunduvad ja mis neist mõeldakse. Kõik on aus ja oma, mis välja paistab. Miks peaks seda varjama ja häbenema!
Eestimaalastele käib selline asi üle mõistuse. On see nõukaajast pärit komme või on see meie kaasmaalaste loomuses sünnist saati, aga aknad peidetakse paksude kardinate taha. Ikka nii, et kõigepealt ribi, siis tüll, lõpuks läbipaistmatu kangas.
Nõukaajal oli arusaadav - kui kuusk oli jõuludeks koju toodud, siis tuli kardin ette tõmmata. Või kui said leti alt suitsuvorsti, tõmbasid ikka kaks kangast ette.
Aga tänapäeval? Kas kardetakse, et hinnaline kodutehnika torkab pikanäpumeestele silma?
Talvel külm, suvel kuum
Läbipaistva maja fassaadist moodustab kolm neljandikku klaas. Tegu on kolme sorti klaasiga – kirkad klaaspaketid, roheka varjundiga klaaspaneelid ja plastikklaas.
Uurin, kas sellise maja kütmine on ka väga kulukas.
“Muidugi on see maja palju külmem kui mõnest muust materjalist ehitatud maja. Aga selles majas on dubleeritud küttesüsteem – põranda- ja õhkküte. Suvekuumuse vastu on konditsioneer.
Õnneks on Eestis neli aastaaega. Kui talvel läheb kütet kõvasti ja suvel töötab konditsioneer täiel tuuril, siis kevadel ja sügisel võib mõlemad välja lülitada,” selgitab maja perenaine Raina Lillepõld. Pererahvas on majas elanud napilt kuu aega, vaevalt et nad isegi täpselt maja halduskulusid teavad. Fotograaf Kaido Haagen arvab, et kui inimesed suutsid nii hinnalise maja ehitada, ju siis suudavad ka kütta.
Maja on H-tähe kujuline. Istun köök-elutoas ja näen vabalt läbi elutoa klaasseina ja plastikklaasist garaaži kõiki naabrite toimetamisi ja liikumisi. Kuigi läbipaistva maja fassaad on peamiselt klaasist, toestab kogu kremplit ka mõni kriips betoonseina. Maja peamised materjalid ongi paljuräägitud klaas ja toorbetoon. Kõik läbipaistmatud seinad, põrandad ja laed on sellest samast betoonist. Ka pesemisruumid. Ei mingit güprokki, ei ühtki keraamilist plaati. Kui vesi läheb seinale, märgub sein tumedamaks ja ninna viskub veidi betoonilõhna. Eks see ole värske ehituse asi.
Ainukesed kardinad duširuumis
Duširuumid on läbipaistvad, ette saab tõmmata õhukese kardinariba. Need on ka maja ainukesed kardinad. Raina räägib, et just täna tulevad töömehed, kes riputavad lapse- ja elutoa vahele klaasist seinale lisaks paksu kardina. Loomulikult mitte millegi varjamiseks, vaid heli summutamiseks.
Tundub, et selles majas on ainuke turvaline koht tualettruum, millel on neli läbipaistmatut seina. Kuid ka siin ootab üllatus. WC kaks seina avanevad kui õienupu kroonlehed – ühest nurgast lahti.
Noorpaari magamistuba on nagu teatrilava – praegu laiutab põrandal keset tuba madrats, mis täidab voodi aset. Tänavapoolne maast laeni sein on klaasist ja väga lähedal sõiduteele.
Uurin, kas tõesti pole klaasmaja juures toimunud ühtki autoõnnetust.
“Autod jäävad seisma küll ja inimesed keeravad oma kaelad kahekorra,” räägib pererahvas. Raina lisab, et suve poole, kui kuum hommikupäike hakkab sisse sirama, peab vist ikka kardinad ette riputama. Sellest on muidugi väga kahju, sest praegu avaneb magamistoast vapustav vaade. Magad nagu metsa all.
Pererahvas valiski krundi puude järgi – mida rohkem puid, seda parem.
Maja ehitati puude järgi
“Üks krunt, mille oleksime peaagu ostnud, oli Meriväljal. Sinna tegin ka ise majakavandi. Aga asi jäi siiski katki,” meenutab Raina. “Tahtsime väikest krunti, kus kasvaks palju puid ja meri oleks lähedal. Päris mere äärde ka ei tahtnud." Praegune on täpselt paras – 1000 m2, põlispuudega, ja mereni viie minuti tee. "Soovisime ühekorruselist väikest maja, mille H-tähe kuju kujunes välja puude säilitamise vajaduse tõttu. Mitte ühtki puud ei võetud maja tõttu maha, isegi mitte neid, mida keskkonnakaitse oleks lubanud.”
Radikaalse maja suur võlu seisneb selles, et ruum on tavapärasest palju kõrgem (3,7m), lainelise katusega, seest kergelt hoomatav voolav tervik. Tubade vahel on vaid klaasseinad. Ka garderoobid on läbikumavad.
Kaua sellist paviljoni tüüpi eramut küll ehitati?
“Kopp löödi maasse mullu veebruaris ja sisse kolisime kohe pärast jõule.”
Kuidas võis tuulises ja külma kliimaga Eestis sellise idee peale tulla?
“Meil oli see soov algusest peale. Muidugi on selliseid maju ehitatud juba 60 aastat tagasi, aga teises maailmanurgas ja teises kliimas. Kui rääkisime oma soovist tuttavatele arhitektidele Ülar Margile ja Indrek Tiigile, läksid nad rõõmust särama.” Tõepoolest, ega selliseid tellijaid vist rohkem leidu.
