Lähme Švejkile külla!

Loendamatute vaatamisväärsustega Tšehhimaa on eesti autoturisti jaoks igati mõistlikul kaugusel. Mida aga teel ja kohal olles tähele panna?

Pärast Eesti ja teiste Ida-Euroopa maade liitumist Schengeni lepinguga on autoga Euroopas reisimine lausa lust ja lillepidu. Ainult anna gaasi ja keera rooli. Näiteks puhkusereis Tšehhimaale ei vaja üldse mingit ettevalmistust. Pane aga muudkui ajama ja…

Tegelikult on see jama. Võtame näiteks lihtsaima küsimuse. Millist teed mööda Prahasse sõita?

Kui seda Poolat ees ei oleks…

Algus on selge – Via Balticat mööda läbi Läti, Leedu ja Poola idaosa kuni Varssavini. Edasi tekib mitu võimalust. Mina usaldasin TomTomi navit ja lasin end suunata läbi Wroc?awi kulgevale marsruudile. See oli ränk viga. Teed läbivad lugematuid külasid, kus kehtib kiirusepiirang 50 km/h ja igal teisel nurgal seisab fotoradar (automaatne kiiruskaamera). Liiklus on tihe nagu Tallinnas Liivalaia tänaval ning edenemine vaevaline.

Kuid inimesed on leidlikud ja Poolas “kaunistab” paljusid sõiduautosid tohutu pikk katuseantenn.

Selle otstarve jääb esiti arusaamatuks, kuid asi on lihtne. Antenn on mõeldud raadiojaama (“lällari”) tarvis, millega liiklejad (eriti veoautojuhid) üksteist ohtude eest hoiatavad. Nii et kui keegi kuskil on fotoradari välklambi ette jäänud, levib info sellest radarist kiiresti. Ja siis võibki näha pilti, kus mõne 70 märgi all ei vaevu kohalikud gaasipedaali lahtigi laskma, teises kohas aga venivad kuulekalt üksteise sabas nagu lambukesed. Turistil on rahulikuma elu nimel mõistlik siiski piiranguid järgida ja vältida võimalikke diskussioone Poola politseiga.

Kui vaadelda Poolat transiitmaana, suundub lõunasse (Tšehhimaale, Slovakkiasse, Ungarisse, Austriasse, Sloveeniasse jne) ainult üks tee: Varssavist läbi Katowice ja Bielsko-Bia?a Cieszyni/T?šini piiripunkti. See teeb reisi Prahasse küll 150 kilomeetrit pikemaks, kuid säästab närve ja tõenäoliselt ka aega. Viimane pudelikael sel marsruudil on nüüd samuti likvideeritud: 40 kilomeetrit Bielsko-Bia?ast Tšehhi piirini kulgeb mööda vastset neljarealist euroteed.

Kiirelt mööda kiirteid

Tšehhimaal läheb juba lihtsamalt. Esimesest ettejuhtuvast tanklast tuleb osta vinjett, mis annab õiguse kiirteid (tšehhi keeles dalnice) kasutada. Kuuajaline vinjett maksab 330 Kc (1 Tšehhi kroon on umbes 0,67 meie krooni). T?šinist Prahasse saab sõita tõeliselt valge inimese kombel: algul mööda tavalist neljarealist, hiljem mööda kiirteed. Kiirteede võrku hakati tollases Tšehhoslovakkias rajama juba enne Teist maailmasõda. Vahepeal soikunud töid jätkati 1960. aastatel. Teed on põhjalikult, hoole ja armastusega ehitatud, kuid betoonist pealispinda ei suudetud päris siledaks teha, vuugikohtadest rääkimata. Uue aja tihe liiklus, eriti rasked veoautod, on hakanud parempoolsesse sõiduritta tasapisi roopaid sisse vajutama. Need pole eriti sügavad, ent vägagi tuntavad. Praha-Brno maanteel on lõike, kus sõiduautoga paremas reas liigelda kuidagi ei taha. Masin hakkab nii hullusti vibreerima, et ähvardab kohe-kohe laiali laguneda. Ent teede põhjalik rekonstrueerimine käib tšehhidele üle jõu.

Harilikud maanteed on üsna kitsad ning tihtipeale moodustuvad mitmekümne auto pikkused kolonnid. Kui ühtegi veoautot pundis pole, siis liikumiskiirust see suurt ei mõjuta. Suurematel teedel on tõusudele tihtipeale kolmas rada juurde ehitatud, mis laseb aeglasematest sõidukitest lihtsa vaevaga mööduda.

Kui ikkagi juhtute veoauto sappa, varuge kannatust. Tšehhimaal leidub palju teid (ja k&o tilde;ik on asfalteeritud) ning ehk pöörab “segaja” järgmisel ristmikul ära. Tihe teedevõrk võib aga tekitada probleeme, kui marsruudi koostamisel pimesi navit usaldada. Nimelt võib masin arvata, et kiireim tee punktist A punkti B kulgeb mööda kahe meetri laiusi metsateid, kus iga 50 meetri järel on kurv ning iga kolme kilomeetri takka küla. Kui seada eesmärgiks kiire kohalejõudmine, mitte kohaliku koloriidiga tutvumine, on targem selliseid teid vältida. Vana hea paberkaart näitab kohe ära, kui navi teid “põnevale” marsruudile tahab suunata.

Praha linnas pole aga üldse mõtet autoga liikuda. Liiklus on seal küll hästi korraldatud, aga parkimiskoha leidmine äärmiselt raske. See-eest toimivad suurepäraselt metroo, trammid ja bussid. 24tunnise kehtivusega pilet maksab 100 Kc ning kehtib ka ööliinidel.

Tšehhid oskavad raha küsida

Praha on üks Euroopa suuremaid turismimekasid, kuid taskukohase öömaja leidmine pole seal probleem. Kui säästlikult läbi ajada ning seada hinna ülempiiriks 1000 Kc kahe inimese ja öö kohta, ulatub valik vaiksetes rajoonides asuvatest rohelusse uppuvatest pansionitest kuni äärelinna hiiglaslike hosteliteni. Kindlasti tasub tähelepanu pöörata lisateenustele. Mõnel pool ei kuulu hommikusöök hinna sisse, teisal tahetakse jälle parkimise eest lisa.

Tšehhimaal kui arenenud turismitööstusega riigis osatakse üldse hästi raha küsida. Suuremate turismiatraktsioonide juures on parkimine kindlasti tasuline ning maksab 50–100 Kc. Giidiga ekskursioon lossis või kindluses maksab 150–200 krooni. Kui aga soovite inglise, vene või mõnes muus võõrkeeles rääkivat giidi, võib arvestada kuni kaks korda kõrgema hinnaga. Igal vähegi suuremal objektil on kolm-neli eri marsruuti, nii et kogu ilu nägemiseks kuluks terve varandus ja pool päeva aega.

Autokütus on Tšehhimaal küll kallis, aga mitte üle mõistuse. Bensiin maksis augusti algul umbes 31 Kc liiter, diislikütus oli paari krooni võrra kallim. Hindade “juhuslikku” kokkulangemist nagu meil seal ei näe. Mingit geograafilist või muud seaduspärasust ma ka ei leidnud ning üksteisest paari kilomeetri kaugusel asuvates tanklates võib liitri hind rahulikult terve (tšehhi) krooni võrra erineda.

Tanklate võrk on tihe, aga sugugi kõik ei tööta 24 tundi ööpäevas.

Kui veel riigiti kütusehindadest rääkida, siis Leedus on need selgelt madalaimad ja Poolas kõrgeimad. Nii et tegelikus elus pole mõtet üritada paagitäiega Varssavisse jõuda. Pigem tuleb rehkendada umbes 600kilomeetrise otsaga. Viimasel viiel kilomeetril enne Leedu-Poola piiri on teeääred tanklatega palistatud. Kui seal paak täis valada, jõuab sellega kenasti Prahasse või kaugemalegi.