21.03.2008, 00:00
Laidoner Soome tule all
(1)Tuntud Pätsi-kriitik Martti Turtola avaldas uurimuse ka kindral Johan Laidonerist. Soome ajaloolase hinnang Laidonerile on niisama hävitav.
Oli saatuslik september 1939. Venelased surusid Eestile peale baaside lepingut.
Ajada selg sirgu või alluda nõudmistele, üks tuli valida.
“Laidoneril poleks tarvitsenud teha muud kui marssida kahe ustava
relvastatud ohvitseriga vabariigi presidendi juurde ja teatada Pätsile, et
ta peab tagasi astuma ja loovutama kõrgema võimu
ülemjuhatajale. Päts oleks allkirjastanud valmis kirjutatud
tagasiastumisavalduse. Laidoner oleks pidanud raadiokõne, kus oleks
teatatud, et president Päts astus tervislikel põhjustel tagasi ja
loovutas kõrgema võimu kindralile. Laidoner oleks võinud
välja kuulutada mobilisatsiooni ja Moskva läbirääkimisi
oleks alustatud hoopis teiselt aluselt ja lähtepositsioonilt,”
mõtiskleb Soome ajaloolane Martti Turtola oma uues raamatus
“Kindral Johan Laidoner ja Eesti Vabariigi hukk 1939–1940”.
See on tema ettekujutus, kuidas pidanuks Laidoner sel keerulisel sügisel
talitama. Valima Soome tee.
Miks kõva käe poolest
tuntud kindral 1939. aasta sügisel nii äkki vaguraks muutus, sellele
otsibki Turtola oma Laidoneri eluloos vastust. Ta pöördub tagasi
kindrali noorusaega. Laidoneri karjääri vaadeldes loob Turtola temast
kuvandi kui andekast, vaprast ja – karmikäelisest ohvitserist. Just
viimane joon on autorile eriti oluline.
Noor Laidoner sai
“tuleristsed” Gruusias Thbilisi lähedal paiknenud 13. Jerevani
ihukaitsegrenaderide polgus – Vene armee eliitüksuses. “Ka
Kaukasuses esines rahutusi, mida kõva käega lämmatati. On
olemas viiteid selle kohta, et alamleitnant Laidoner osales just niisugustel
karistusoperatsioonidel, mis olid karmuse poolest kuulsad,” kirjutab
Turtola.
Käsitledes noore ohvitseri tegemisi aastatel
1905–06 ning heites pilgu korraks ka tulevikku, teeb Turtola enda jaoks
tähtsa järelduse. “Võrreldes 1905. aasta mässu
mahasurumist Laidoneri karjääris hiljem juhtunuga, võib
küll uskuda, et ta oli isegi halastamatu. Ohvitserina, korrahoidja ja
karistajana osutus ta tõeliselt karmiks nii Eesti vabadussõjas
kui ka 1924. aasta detsembrimässu mahasurumisel ja selle
järellainetuste puhul, miks mitte ka suhtumises vapsidesse 1930ndatel.
Johan Laidoner oli kõva mees.”
Esimeses maailmasõjas teenis Laidoner kohe alguses vahvust ja
julgust ilmutades välja Püha Georgi kuldmõõga. Eesti
Vabadussõjas organiseeris ta tugeva sõjaväe, mille tulemusel
algul lootusetuna näiv sõda Venemaaga võideti. Turtola
nõustub ajaloolase Hannes Walteriga, kelle arvates
Laidoneri strateegia oli täiesti ebatüüpiline
väikeriikidele. Laidoneri meelest tuli probleeme ennetada –
Eesti peab oma huvide kaitseks aktiivselt sekkuma naabermaade asjadesse.
Jah, “Johan Laidoner oli kõva mees”.
Vabadussõja järel sukeldus Laidoner ka ärisse. Tema nimi
figureeris mitme ettevõtte juhtkonnas, ta osales kurikuulsas
kullaäris, samuti oli seotud mais 1925 pankrotistunud Harju Pangaga.
Nii nagu on ajaloolane Jaak Valge öelnud ja nii nagu see ka Turtola
raamatus tsiteerimist leiab, oli vähemalt osa Laidoneri tegevusest
ärimehena valgustkartev.
Samal ajal, kui Laidoner oli seotud
nende kahtlaste äridega, tabas Eestit detsembrimäss 1924.
Nüüd astus “kõva mees” taas mängu.
“Võimuhaaramiskatse suruti maha kiiresti ja otsustavalt ning
ühtlasi halastamatult. See viis ka karmide karistusaktsioonideni, mille
elluviimises oli Laidoneril keskne roll. Hiljem on teda arvustatud liigse
valjuse ja halastamatuse pärast,” kirjutab Turtola. Aga mida
saanukski Laidon
er kriitilises olukorras teisiti teha?
Laidoneri elus oli
kaks hetke, mil ta tegi riigi seisukohast vale otsuse. Nii võib aru
saada Turtola raamatust. Kevadel 1934 haarasid Päts ja Laidoner
võimu ja kehtestasid diktatuuri. Sügisel 1939 aga sõlmisid
Nõukogude Liiduga baasidelepingu, loobudes Eesti sõjalisest
kaitsmisest.
“Kui aastal 1934 toimus võimuhaaramine,
võib baasidelepingu sõlmimist 1939. aasta sügisel pidada
riigihaaramiseks, mille sama paar õnnestunult sooritas. Mõlemal
juhul on olemuslikult tähtis, et rahvalt ja rahvaesindajailt ei
küsitud midagi,” kirjutab Turtola. Seda viimast Laidoneri valikut on
soomlastel, kes leppe asemel ryssä’dega Talvesõtta
läksid, raske mõista. Ei mõista seda ka Turtola –
seetõttu otsibki ta selgitust, mis sundis arukat kindralit nii arutut
otsust langetama.
Juba 1934 oli Laidonerile päevselge, et
tulevikus ootab Eestit sõda vaid Nõukogude Liidu või
Saksamaaga. Kindral teadis, kui kaugele Eestisse vaenlane võib ootamatu
rünnaku puhul esimeste päevadega tungida. Kaitse pidi seega olema
aktiivne: “Meie ei tohi loovutada vastasele ühtki jalatäit maad
ilma võitluseta,” ütles Laidoner.
Eestil ja Soomel
oli ka üks strateegiline relv, mis hirmutas suurt idanaabrit – Soome
lahe sulgemine, millega kogu punalaevastik jäänuks oma baasidesse
lõksu. “Soome lahe sulg oli punalaevastiku ja Nõukogude
Liidu seisukohast äärmiselt ohtlik relv väikeriikide Eesti ja
Soome käes,” kirjutab Turtola. Baasidelepinguga lakkas oht olemast.
Miks Laidoner ei kasutanud seda läbirääkimistel ära?
Turtola vastab: Päts ja Laidoner otsustasid Eesti saatuse ära
juba ammu enne baasidelepingut. “Ilmselt vähemalt 1938–39
talvest alates sündis ja hakkas elama Pätsi ja Laidoneri meeles
mõte võimalusest mingis olukorras pürgida Nõukogude
Liidu sõjalise kaitse alla.” Laidoner hakkas üha enam
rõhutama idanaabriga “tiheda koostöö loomise
vajadust”. Turtola sõnul Laidoner “mõistis Saksa
poolt Eestile kujutatavat ohtu”.
Veel märtsis 1939
kõneles Laidoner julgelt armee kõrgematele ohvitseridele. Ta
rõhutas, et Eesti kaitsejõud ja kogu rahvas peavad otsustavalt
kaitsma maa iseseisvust ja vabadust. Kes nii ei mõtle, sel pole kohta
Eesti Vabariigis. Eesti rahvas ja riik ei teeks kunagi nii nagu
Tšehhoslovakkia. Poolteist aastat hiljem läks just nii.
“Laidoner ise ja Eesti poliitiline juhtkond rahustasid okupatsiooni
alates suvel 1940 rahvast just nendesamade sõnadega nagu
Tšehhoslovakkia juhtkond 1939: olge rahulikud, minge kooli ja
tööle nagu varemgi, ja püsigu armee passiivsena,” kirjutab
Turtola.
Ometi oli Laidoneril olemas tõhus kaitseidee, mille
järgi riigi kaitsevõimet ei moodusta üksnes armee, vaid
kogu rahvas. Ja et vaenlase arvuline ülekaal pole määrav.
“Meie oma kindel tahe on meie parim kaitsejõud. Arv ei ole kunagi
ainuüksi otsustaja,” ütles Laidoner.
Nii
jõuabki Turtola järeldusele, et “Eesti kaitsevõime oli
kevadel 1939 riigikaitse vajadusi arvestades piisav. Laidoner ei sulgenud silmi
puuduste ees, aga ükski neist polnuks mingil juhul takistanud edukat
kaitset. Kui puudusi oligi, korvanuks need eestlaste võitlusvaim ja
kõrge moraal.”
Miks läks Soome venelastega
Talvesõtta, Eesti aga alistus ühegi pauguta? Rahva vabaduse ja
iseseisvuse kaitsmine oli soomlastele tähtsam kui “arukas”
käitumine, loeme Turtola raam
atust. Niisiis tegi Eesti “aruka” valiku. Laidoner ei marssinud
Kadriorgu Pätsilt võimu üle võtma. Temast ei saanud
Eesti Talvesõja suurt sangarit.
Augusti lõpul
1939 sai Eesti juhtkond teada Molotovi-Ribbentropi salaprotokollide sisust.
Laidoner ei kuulutanud selle peale mobilisatsiooni välja, ent mitte
argusest. “Päts ja Laidoner ei tahtnud mobiliseerida, kuna Eesti
pürgis lepingu poole, liidusuhetesse Nõukogude Liiduga,”
selgitab Turtola. Kuu aega hiljem ütles Laidoner, et Eesti võib
vastu panna “võib-olla mõni kuu või kauem”.
Turtola lisab, et Mannerheim arvas samal sügisel, et Soome peab vastu kolm
nädalat. “Ometi ta ei kahelnud hetkegi alustamast lootusetuna
näivat kaitsevõitlust.”
28. septembril 1939 oli
kirves langenud. “Laidoner ei andnud nüüd ega hiljemgi
juhtnööre ega käske, kuidas toimida Nõukogude Liidu
võimaliku ohu korral. Otsus oli tehtud ja selle järgi
Nõukogude Liit oli Eesti liitlane ja Eesti Nõukogude Liidu ustav
liitlane. Sellesse pilti ei mahtunud liitlaste vaheline võitlus,”
kirjutab Turtola.
Suve hakul 1940 sai selgeks Eesti olukorra
lootusetus. 16. juunil esitati Eestile ultimaatum. Laidoner soovitas mitte
minna sõtta ja lahendada asi rahulikul teel. Nii tehtigi ja
järgmisel päeval voorisid üle Narva silla Eestisse uued Vene
üksused. Neid “tervitama” saadetud Laidoner tõdes
tagasiteel: “Eestiga on kõik läbi.”
22.
juunil 1940 vabastati Laidoner ametitest. Ta tõmbus tagasi oma Viimsi
koju, kus ta juba juulis arreteeriti ja Venemaale viidi. Laidoner suri 13.
märtsil 1953, nädal hiljem kui Stalin.
Turtola hinnang
Laidonerile on karm. Tema sõnul murdis Laidoner Eesti riigile antud
sõdurivande, nagu Päts murdis presidendivande. Võrreldes
Pätsi Vidkun Quislingiga, küsib Turtola: “On siis Laidoner
sugulane Antiik-Kreeka Efialtesega, kes juhatas 480 eKr pärslastest
ründajad Termopüülide kitsust Leonidase juhtimisel kaitsvate
kreeklaste selja taha?”
Niisugune on Turtola lugu
Laidonerist. Kaugeltki pole see lõplik tõde, vaid teada-tuntud
faktide üks võimalik tõlgendus. Aga ta on
tänuväärselt avanud ukse poleemikale, mida on nii kaua oodatud.
Johan Laidoner
- Eesti sõjaväelane ja poliitik.
- Sündis 12. veebruaril 1884 Viiratsi vallas, Viljandimaal.
- Astus 1901 vabatahtlikuna Vene sõjaväkke ja teenis Leedus
- 1905 lõpetas Vilno sõjakooli nooremleitnandina.
- 1912 lõpetas Nikolai Kindralstaabi Akadeemia Sankt-Peterburgis.
- 2. detsembril 1917 kutsuti Johan Laidoner Eesti Sõjavägede Ülemkomitee poolt Eestisse formeeritava Esimese Eesti diviisi ülemaks.
- Juhtis Eesti rahvuslikke vägesid kuni 19. veebruarini 1918, mil oli sunnitud enamlaste survel lahkuma.
- Vabadussõja algul tuli Soome kaudu Eestisse, kus nimetati 14. detsembril operatiivstaabi ülemaks.
- 23. detsembrist 1918 Sõjavägede ülemjuhataja.
- 26. märtsil 1920 lahkus omal soovil ülemjuhataja kohustest ning ülendati kindralleitnandiks.
- Pärast küüditamist 1940 suri 13. märtsil 1953 Vladimiri vanglas Venemaal.
- Oli abielus Maria Skarbek-Kruszewskaga.