Kuidagi juhuslikult sattusime vene sõjaväkke. Suurem osa eakaaslastest ja kaaslastest hiilisid ära. Pagesid ülikooli mõnd suvalist eriala õppima või põgenesid maale. Said miskid imelikud arstitõendid või suisa hullupaberid. Õiged Eesti mehed tegid sel ajal pigem nii.

Aga meie läksime sõjaväkke. Hoolimata sellest, et õhus oli võimalus sattuda Afganistani või mõnda N Liidu piiridesse jäänud kriisikoldesse. Sattusime kõigepealt Tapale ning sealt edasi Valgevenesse Mogiljovi linna.

Polgu staabiülem, koleerilise meelelaadiga alampolkovnik, kutsus meid eurooplasteks. Hoidsime kokku, olime parimad sõbrad kõik need aastad. Ja ega me kallale keegi nii väga kippunudki. Kartsid meid, kuradeid.

Tagasi tulime Eesti Vabariiki. Ostsime Balti jaamas putkast paki peeneid More’i sigarette, mis omamoodi uut aega tähistasid, tõmbasime mahvi magusat välismaa suitsu ning lubasime jääda sõpradeks ja hoida tihedat kontakti elu lõpuni.

Tegelikult, kui üksik erand välja jätta, ei kohtunud me enam. Mis on teist saanud, mu vanad sõbrad? Kus te olete, mida teete?

“Hollandis olen. Kümme aastat juba,” ütleb Vaido, Saaremaa poiss. Ta ei olnud spordihärg või löömamees, kui kroonuaega meenutan. Ta polnud eriline vene keele oskaja ega seetõttu ka eriti osav suhtleja. Olen mõelnud, et Vaidol võis sõjaväes raske olla.

Loe täismahus artiklit Eesti Ekspressi tasulisest versioonist