Lapsed matkisid eesti filmi “Klass” ainetel homovägistamist

Ilmar Raagi mängufilmi “Klass” vaadanud 13aastased sundisid kaht esimese klassi poissi neid seksuaalselt rahuldama. Süüdlased pääsesid nooruse tõttu kohtust.

See on väike kool väikeses Eestimaa kohakeses. Ühel päeval toimub koolis režissöör Ilmar ­Raagi mängufilmi "Klass" ühisvaatamine. Maailma kinofestivalidel tänaseks mitu auhinda võitnud film räägib jõhkrast koolikiusamisest.

Raag käib "Klassi" linastustel sageli rääkimas, miks ta selle filmi tegi. Aga kuna režissöör on väga hõivatud, siis sellesse kooli ta ei jõua. Kuid Raag on pidanud alati vajalikuks, et lapsed ei vaataks tema filmi üksi.

Selles koolis näitab "Klassi" sotsiaalpedagoog, ta räägib natuke ka omalt poolt kommentaariks.

Paar päeva pärast filmi vaatamist otsustavad kolm 12-13aastast viienda ja kuuenda klassi poissi kooli lähedal asuva jõe äärde minna. Nad võtavad kaasa kaks esimese klassi poissi.

Idee on lihtne: teeme nii nagu seal filmis.

Poisid tahavad järele proovida mere ääres filmitud stseeni, kus Kasparit sunnitakse oma klassivennalt Joosepilt "suhu võtma".

Kolm poissi sunnivad üht seitsmeaastast esimese klassi poissi sama tegema. Ohver teeb seda kahega.

Kolmik üritab korrata sama teise seitsmeaastase poisiga, kuid see ei õnnestu, sest ta hakkab rohkem vastu.

Natuke hiljem lähevad poisid metsa vahele ning vägivallatsevad veel nooremate kallal, kuid nüüd keelduvad mõlemad.

Koolidirektor saab eelmisel aastal juhtunust peagi teada tänu vanematele õpilastele. Ühel pärastlõunal ilmub direktori kabineti ukse taha kamp seitsmenda ja kaheksanda klassi poisse. Nad on võtnud jõuga kaasa kolm kiusajat.

"Ütlesid, et hoidke neid siin, muidu nad lüüakse maha!" meenutab direktor. "Ma küsisin, et miks neid lööma hakatakse. Siis nad seletasid, mis on toimunud."

Direktor helistas kohe kolme poisi vanematele ja palus neil oma lastele kooli järele tulla.

"Kiusajad ütlesid minule, et nad ei kasutanud väiksemate kallal vägivalda," räägib direktor. "Aga eks mingi sunnimeetod seal ikka oli. Nad lihtsalt tahtsid proovida, et kas tõesti on nii võimalik. See oli filmist saadud hetkeemotsioon, mis kohe realiseerus."

Direktor ei otsi süüdlast

Tegelased, kes esimese klassi lapsi ahistasid, on erineva sotsiaalse taustaga, kõik probleemidega peredest pärit lapsed. Kamba liider on pärit suuremast linnast.

"Väga korraliku sotsiaalse taustaga, muusikakoolis käinud. Aga ta ei käinud koolis ja puudus tundidest, sest peres olid probleemid. Materiaalselt oli kõik korras, mida tema kaaslaste kohta öelda ei saanud."

"Teine oli hästi vaikne, lõhestunud nooruki tüüp, kes ei teadnud, kuidas hästi käituda. Sotsiaalselt ebaküps laps, paljulapselisest perest, isa ei ole."

"Kolmas poiss oli koolis nõrk ja väikeste vaimsete puudustega. Ema oli päevad läbi tööl. Laps oli pidevalt ilma vanemata, vanem vend oli vangis istunud. Isa pole, emal noorem mees. Mõlemad jõid."

"Kaks olid normaalsed, vaimukad, kolmas jällegi väga sportlik. Teised kaks käisid korralikult tundides ka. Ei olnud kaklejad eriti ega rüblikud. Tavalised poisid! Aga oma probleem peab ikka olema sees." Direktor arvab, et seksuaalvägivalda tarvitanud lastel on kindlasti jäänud puudu vanemate tähelepanust.

Direktor ei otsi süüdlast. "Ma saan aru, et igaühel olid head kavatsused. Ka poisid kavatsesid teada saada midagi uut. Aga alati ei saa headest kavatsustest asja."

"Ma arvan, et see kulus mõnes mõttes ka ühiskonnale ja vanematele ära, et nad õpiksid rohkem oma lapsi tundma ja et neid ka tähele pandaks."

Ta on kindel, et sarnaseid juhtumeid on ka teistes Eesti koolides. "Inimesed on ju seksuaalsed olendid, nad ei saa ju jätta proovimata seda, mida pakutakse. Ma võin ju seletada, et sein on valus, ära vastu seina jookse, aga ta ju, kurat, nagunii jookseb!"

"Klassi" ei tohi näidata noorematele kui 12aastastele lastele. See nõue oli kõnealuses koolis täidetud. Koolidirektor ise peaks "Klassi" puhul õigeks veelgi rangemat vanusepiirangut.

"Ma olin seda filmi enne näinud, nii et minule tundus, et kuues klass on vara, aga soovitati. Ei tea ju ka, milline vanus on see õige - mina oleksin seda näidanud alles 14aastastele lastele," räägib direktor.

"Siin peab ikka arvestama sotsiaalse küpsuse eripäraga. Kui vanem näiteks ise oma lapsega kinos käib, siis ta otsustab selle ise ära. Kooli puhul on nii, et kes soovivad, need lähevad."

Sotsiaalpedagoog, kes lastele filmi näitas, on tänaseks koolist lahkunud ning sündmusi meenutada ei soovi. Ütleb vaid, et tema filmi juhtunus mingil juhul ei süüdista: "Eks poisid võisid saada seda infot või eeskuju mujaltki."

Ka koolidirektor ei heida filmile midagi ette. "Lapsed vaatavad kodus igasuguseid filme, ei saa ka ainult "Klassi" kaela seda ajada. Me pakume seda [erootikat, alkoholi] koledasti välja, lapsed ei võta vastutust ega saa aru. Aga nad lihtsalt proovivad, kui näidatakse."

"Ja kui sotsiaalpedagoog on siin ka naisterahvas ja kui tema seletab... Poistele on võib-olla teistsugust seletust vaja. Selge, et siin jäi vestluse osa nõrgaks."

Ohver ja kiusajad vahetasid kooli

Nii ohvri kui ka tema kolme kiusaja vanemad võtsid oma lapsed peagi pärast asja ilmsikstulekut sellest koolist ära. Esimese klassi poissi aitasid psühholoogid.

Kannatanute vanemad pöördusid ka politseisse. Kuna kõik kolm seksuaalset vägivalda tarvitanud poissi olid alla 14aastased, ei alustatud nende suhtes kriminaaluurimist.

Süüdlaste saatuse otsustas alaealiste komisjon. Kuna komisjoni otsused on maavanema korraldusega tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks, keeldub komisjoni ametnik neid kommenteerimast.

Maavalitsuse pressiesindaja teatel polnud võimalik alaealisi kuidagi karistada. Tõenäoliselt suunas komisjon nad vestlusele psühhiaatri või psühholoogi juurde.

“Minu filmi keelamine pahesid ei ravi”

Vägivallajuhtumist šokeeritud režissöör Ilmar Raag arutleb, kuidas “Klassi” vaatamine lastele mõjub.

Selle loo peale vajuvad käed rippu. Sest tegelikult tõuseb kõige olulisem küsimus: kas meil üldse on võimalik uskuda, et me suudame midagi jutustades teist inimest õpetada? See, et sind mõistetakse risti vastupidi, on kahjuks väga tavaline. Millised on meil üleüldse moraalsed võimalused rääkida asjadest, mis meile ei meeldi?

Kommunikatsiooni sotsioloogia annab meile teooriavastuse. Selle kohaselt ei ole kunst (või suvaline meediasõnum) iial vägivaldse käitumise peapõhjus, ent ta võib saada üheks ärritajaks.

Tuletame meelde vanu argumente – Piibel ja Shakespeare sisaldavad väga julmi stseene, ent me kipume siiski uskuma, et vägivald elus ei tulene Macbethi või ­Richard III veretöödest, nii nagu neid tragöödia kirjeldab.

Veel enam, me ju ei usu sedagi, et julmus ühiskonnas tuleneb sellest, et ajakirjandus räägib meile iga päev vahel ka objektiivseid uudiseid kuritegudest. Me ütleme, et ajakirjandus peab kõigest ausalt rääkima, tuues päevavalgele iga detaili näiteks Jokela juhtumist, mis võiks samamoodi olla igale noorele eeskujuks.

Ometi me seda just nagu ei usu. Pigem ütleb terve mõistus, et vägivalla juured on eelkõige inimeste vahetus sotsiaalpsühholoogilises keskkonnas.

Selle vägivalla vorm varieerub. Pärast seda, kui psühholoogid heitsid 60. aastatel kõrvale biheiviorismi teooriad, ei osata üheselt osutada vägivalla põhjustele. Kui me neid kindlalt teaksime, siis me oskaksime selle vastu ka paremini võidelda. Paraku teadus ühest vastust ei anna. Kas meil on piisavalt infot, et vägivalla algatajad olid oma eelnevas elus enne filmi vaatamist vägivallatud jumalalambukesed?

Ainult juhul, kui vägivallatsejad oma eelneva elu jooksul ei ilmutanud vägivaldse käitumise märke, võib tuletada, et film muutis nende käitumist. Umbes nagu küsimus, mis on naisele parem, kas see, et teda vägistatakse või see, et ta pekstakse veriseks. Muidugi ei vähenda see filmi kui ühe ärritaja tähendust sotsiaalse kurja provotseerijana.

Minu kogemus “Klassi” vaatajatega ütleb, et mida sotsiaalselt probleemsem on keskkond (vaesus, kuritegevus, tööpuudus), seda enam erines filmi tõlgendus sellest, mis oli minul südames.

Samuti mida nooremad olid vaatajad, seda enam nad võtsid oma tõlgenduse aluseks nende endi igapäevast kogemust, et füüsiline jõud on peamine autoriteedi allikas.

Alles kusagil 15.–16. eluaastast tekib vaatajas murrang ja ta näeb “Klassi” vägivalla kriitikana.

Seepärast oli minu silmis ülioluline, et filmi saadaks diskussioon ja seletus. Mida noorem on inimene, seda enam peab talle meile sotsiaalse normina aktsepteeritava tõlgenduse ette ütlema.

Kuuldes sellisest intsidendist kerkib paratamatult küsimus ärakeelamisest. Loomulikult ei ole see minu otsustada. Saan vaid endalt küsida, kas mul on õigus puudutada sotsiaalseid teemasid filmis, sest tagajärgi ei suuda ükski autor kontrollida.

Võib-olla on vastus tõepoolest positiivsete utoopiate tegemises? Samal ajal kodaniku ja filmivaatajana ma ei sooviks, et me alustaksime ärakeelamistega, sest me ei tea iial, kus on piir, mida ületades on meie filmikunst sarnane Nõukogude filmiga.

Minu veendumus on, et ühegi filmi ärakeelamisega sotsiaalseid pahesid tegelikult ei ravi. Nõukogudeaegne filmikunst ja meedia tervikuna oli riigi tegelike probleemide suhtes suhteliselt kidakeelne, aga kas me võime väita, et probleemidest mitterääkimine selle ühiskonna päästis?

Omal moel ei ole mul õigust siin midagi kommenteerida. Mina soovisin teha valusalt kriitilist filmi koolivägivallast, kui võimalik, kuid ma tean, et mida kriitilisem on aines, seda suurem on võimalus, et filmi tõlgendatakse mitmeti.

Järelikult on kriitiline koht just nimelt vaatajate tõlgendustes. Nende otsustada on ka, kas võimalik sotsiaalne kasu kaalub üles võimaliku kahju filmi vaatamisest. Või kas nende inimeste hulk, kes mõistavad seda filmi vägivalla kriitikana on suurem nende inimeste hulgast, kes mõistavad seda vägivalla õhutajana. Mina võin ju ainult loota, et neid, kes jagavad meie filmiseltskonna nägemust, on rohkem.

Kogu iroonia on selles, et just filmi sotsiaalse tähenduse teemal käiv diskussioon on see, mida ma pean kõige olulisemat tüüpi fimikriitikaks, selle asemel, et nõrgemate kriitikute moel tegeleda esoteerilise hea-halb operaatori- või näitlejatöö määramisega. Kui ühel hetkel hakatakse rääkima filmi ja vaataja tegelikest suhetest, siis ei ole neil filmi vormilistel ja provintslikel küsimustel järsku mingit tähendust.

Lõpuks tunnistan, et kuuldes sellest intsidendist, oli minu esimene soov leida üles need kiusajad ja näidata neile sama füüsilise jõuga, et alati on keegi veel tugevam. Aga ma kahtlen, kas nad suudaksid sellestki midagi õppida.