Lasin koerad maha enesekaitseks!
(1)
Aeg: 22. veebruar 2009, keskpäev. Sündmuskoht: Kullenga Tamsalu vallas Virumaal. Kahte hobust ja kolme koera kasvatav ärimees Mirek Matikainen võtab tädimehe Heino Kasemaa ühes, et loomadele metsa toitu viia. Sigadele vilja ja kitsedele heina.
Teed on kinni tuisanud, metsa minnakse mootorsaaniga. Toiduretkelt tagasi tulles näeb Mirek oma venda jahimeestega põlluveerel juttu ajamas. Äkki näitab keegi põllule kuivati poole: “Kuramus, hundid!”
Meestevägi läheb hoogu: veebruar on huntide jooksu- ja paaritumisaeg, miks mitte?! Kasemaa noogutab. Ta on Kullenga jahipiirkonna vanem, 56 aastat samas kohas jahti pidanud. Talle on see koht tuttav. Hundid on nende põlisel käiguteel.
Mirek ja tädimees hüppavad saanile ning sõidavad kuivati juurde. Seal võtab Mirek binokli. Korraga kargab traktori tagant välja kaks looma.
“Kurat, need pole hundid,” näeb Mirek kohe. Need on hundikoerad. Hiljuti nägi ta neid koeri metsas luusimas. Püsisid kaugel, ei teinud Mirekist ja tema kaheaastasest tütrest väljagi.
Seekord on teine lugu. Turjakad hundikoerad lõrisevad ja jooksevad kiirust maha võtmata mootorsaani poole. Vahe muudkui väheneb – kakskümmend meetrit, kümme…
Mirekile meenub nelja kuu tagune vahejuhtum, kui teda ründas tuttava end ketist lahti tõmmanud kaukaasia lambakoer. Teha polnud muud kui loom segadusse ajada – Mirek lõi kaukaaslasele kord ühele poole pead, siis teisele. See töötas. Käed olid korduvalt koera lõugade vahel, kuid loom ei surunud hambaid kokku. Kui omanik lahtise koera avastas, olid Mireki käed haavu täis, kuid hing sees.
Mirek ei läinud kuhugi kaebama, pesi käed puhtaks ja püüdis valu unustada.
Saatuslikud lasud
Nüüd on olukord tõsisem. Pikalt pole mõelda, valik on väike. Koerte ja tema vahe on kahanenud kümnele sammule. Mirek tõuseb seisvale mootorsaanile püsti. Haarab seljast jahipüssi, jõuab kiiresti püssi ühe padruni laadida – automaatpüssi magasinis on veel kaks padrunit–, ja kui koerad on umbes viie meetri kaugusel, teeb kaks lasku.
Üks koertest sureb kohe, teine on küll vigastatud, kuid liigub edasi. Jahimehena teab Mirek hästi, mis tuleb sellisel juhul teha – halastuslask. Nii ta ka teeb.
Mirekil on selg higine. Küünlakuutuisk jahutab tukslevaid meelekohti. Tuisanud põllul näeb ta inimesi, Toomas Otsa koos Astrid Liivaga. Nad on häiritud, sest on kuulnud laske. “Mis juhtus?” uurivad nad.
“Näe, kurat, koerad…” näitab Mirek.
Tom ja Astrid tunnevad koerad ära. Üks on nende koer Roki ja teine Toomase venna Heiti Merilo koer Reku.
“Kurat, Tom, mis asja sa lased koera lahti?” vilksab Mirekil peas, kuid Toomas raputab endale kohe tuhka pähe: tema süü tõesti! Koeral polnud suukorvi ega midagi. Ta nõustub, et koerad võivad tõesti hirmsatena näida. Vennal seisab hundikoera tõttu aial isegi silt “Kuri koer”. Mirek ja Toomas lähevad sõpradena lahku.
Meelemuutus ajab politseisse
Järgmiseks hommikuks on Toomas ringi mõelnud. Nad on naisega arutanud, et peaks asja uurimisse andma, sest Mirekis polnud mingit kahetsuse märki. Ta tulistas koeri põhjuseta. Nende Roki oli hea koer, alati mängis lastega.
Viru ringkonnaprokuratuur algatab kriminaalmenetluse. Mirek Matikainen on rahulik, sest tema pole midagi valesti teinud. Tegu oli enesekaitsega. Milline muu variant olekski tal olnud? “Oleks pidanud ehk küsima, et koerakene, paikene, kas sul ikka marutaudisüstid on tehtud. Ah on?! No hea küll, hammusta väheke! Kas nii?” mõtiskleb ta. Tal on kodus kolm koera, ta ei kujuta ette, et keegi võib koera asja ees, teist taga tappa.
Uurimisel selgub, et Matikaineni süü ei ole suur, ja prokuratuur lõpetab menetluse. Siiski peab mees maksma koerte lahangu eest 1298 krooni ja riigituludesse 15 000 krooni. Relv ja relvaluba jäävad talle alles.
Asjade käiguga pole aga rahul Eesti Loomakaitse Selts (LKS). Nad vaidlustavad otsuse riigiprokuratuuris, sest nagu seltsi juhatuse liige Tania Selart ütleb: “Olgu tegu hulkuva või oma territooriumil liikuva loomaga, see ei anna õigust tulistada.”
Algab uus kriminaalmenetlus. Mirekil peatatakse relvaluba. LKSi eestkõneleja, tuntud telereporter Heiki Valner ütleb, et ohu puhul peabki inimene ennast kaitsma. “Metsas elab metsistunud koerakari, nendega pole teha midagi – need tuleb maha lasta! Aga antud juhul. Kui oli rünne, ma ei ütle midagi – aga kui ei olnud? Inimesel on õigus end kaitsta ja ta võib kasutada enesekaitseks ja rünnaku tõkestamiseks relva. Inimesel on ju koera vastu vähe võimalusi – muidugi lasta. Aga antud hetkel, ma arvan, et polnud ohtu.”
Viru ringkonnaprokuratuuri prokurör Ain Tali tunnistab, et kui koer ründab, ei või kunagi ette teada, milline on lõpptulemus. “Oleks võinud õhku lasta… Kui on võimalus ära minna või hirmutada,” pakub prokurör võimalusi koeraründe puhul.
Tulistamise asemel pidanuks Mirek vaikselt seisma
Reku ja Roki kodud asusid Rakvere – Väike-Maarja maantee ääres kõrvuti. Reku asemel haugub praegu põlispuude all juba uus ketikoer. Naaberõues valitseb aga vaikus. Perenaine Astrid Liiva külmetab paljajalu kivitrepil ja ütleb, et nemad enam koera ei võta.
“Ta polnud ju kuri, mängis siin lastega. Läksime kohe koerale järele, aga oli juba hilja… Miks pidi ta koera tulistama? Kas õhku poleks saanud? Koerad ju kardavad pauku, müristamist, ilutulestikku.”
Astrid ei pea end eeskujulikuks koeraomanikuks – koer ikkagi lahtiselt väljaspool koduaeda –, kuid eelkõige painab teda mõte, et Mirek “üldse oma süüd ei tunnistanud, oli liiga üleolev”. Tema arvates oleks Mirek pidanud tulistamise asemel lihtsalt paigal püsima. “Meil pole ju metsikuid koertekarjasid, kes ründaksid!”
Assamalla külavanem Margus Zubarev tegi kaks aastat tagasi politseisse avalduse, sest kaks lahtist koera tuuseldasid lapsevankrit nii, et käru koos titega paiskus õhku. “Inimene peab aru saama, et koer on inimesele ohtlik ja inimene võib koerale olla veel ohtlikum,” ütleb Zubarev.
Üle kollaste Kullenga põldude vihiseb tuul. Kuivati on vilja täis. Mirek Matikainenit süüdistatakse avalikus kohas ja julmal viisil loomade suhtes lubamatu teo toimepanemises. Teda ähvardab viiekuune tingimisi karistus kolmeaastase katseajaga. Kohtuotsus tuleb järgmise nädala reedel.
Hullunud lambakoer näris naise käed puruks
Möödunud esmaspäeva õhtul kell kaheksa astub advokaat H. oma kliendi Viimsi koduväravast sisse. Igaks juhuks enne kuulatab – ega siin ometi koera pole? Ei tundu olevat. Väraval pole hoiatust ega midagi. Advokaat avab värava, jõuab teha paar sammu, kui midagi suurt sööstab õhtuhämarusest tema poole. See on kõrge karvane lõuna-vene lambakoer. Hääletult volksatab ta naisele peale ja pureb halastamatult. Naine kisendab, püüab end käte taha varjata, sest ainult nii saab ta kaitsta oma nägu ja keha. Advokaadi sõrmed on koera lõugade vahel nagu kummilelud. Ta närib neid ja korraga käib krõks! Koer hammustab katki suure kalliskiviga sõrmuse – kivi kaob koera kõhtu, see päästab naisele sõrmed.
“Pluuto – kohe emme juurde!” hüüab perenaine trepilt. Koer ei kuuletu. Perenaine jookseb Pluuto juurde, surub koera pea maha ja karjub, et mingu advokaat kohe majja varjule.
Alles seal näeb naine, mis on temaga juhtunud: kallis kuldsõrmus on kaheksaks väänatud, kuldkell lõhutud, käekott puruks rebitud. Ja haavad… Meditsiinitöötajaks õppinud perenaine seob haavad kinni.
Verist põrandat pestes palub ta vabandust. Ütleb otse, et ei uskunud, et advokaat oskab kohale tulla. Lootis, et kui advokaat Viimsi peal ekseldes helistab, siis jõuab veel koera kinni panna. “Koer on minu turvaallikas,” lisab perenaine.
Advokaat sõidab otse traumapunkti. Arst tuvastab vasaku labakäe hulgihaavad. “Vähemalt kõõlused pole läbi näritud,” lohutab ta. Naise kätele tehakse 28 õmblust. Määratakse antibiootikumravi ja marutaudisüstid – need tekitavad pideva palaviku, peavalu. Nädalaga pole haavad paranenud, kirurg avab mädanevad õmblused uuesti. Advokaadi enesetunne on väga halb. “Ravi on kurnav. Ma ei saa enam aru, kus me elame. Kas me kaitseme ühiskonnas inimest või koera? Oleksin ma koer olnud, oleksin vastu purenud.”
Elame koertevabariigis! Eestis on sel aastal kaheksa kuuga koerahammustuse tõttu vajanud arstiabi 1131 inimest ehk keskmiselt 4,6 inimest päevas. Puretuid on rohkemgi, kõik ju ei lähegi arsti juurde.
Viimaste aastate koerteründed: omanikud end süüdi ei tunnista
? Juuni 2006. Valentina jalutab õues kutsikaga. Samas hoovis lahtiselt olev suukorvita võitluskoer tormab kutsika poole. Valentina võtab kutsika kohe sülle, kuid suur koer pureb naise käsi ja surmab kutsika. Valentina on kuu haiguslehel, närvišokist ülesaamiseks käib rehabilitatsioonikursusel psühhiaatri juures. Viru Maakohus mõistab võitluskoera omanikult Valentina kasuks varalise kahju hüvitiseks 6000 krooni ning mittevaralise kahju eest 44 000 krooni. Ringkonnakohtus vähendab summat poole võrra.
? August 2006. Teismeline tüdruk läheb koos emaga sõbranna sünnipäevale. Tüdrukule tuleb väravale vastu sõbranna ema pürenee mäestikukoertega. Korraga ründab üks koer tüdrukut, siis ka teine. Koerad – igati treenitud ja auhinnatud – ei allu peremehe korraldustele ning laps jääb ilma osast laubast. Lisaks on tagajärjeks osaline kiilaspäisus, püsiva iseloomuga näovigastus, haavaarmid seljal, paremal tuharal ja paremal reiel. Koerte omanik endal süüd ei näe. Ütleb, et see oli kahetsusväärne õnnetus. Maakohus mõistab temalt kannatanule hüvitiseks 300 000 krooni. Koeraomanik pole nõus, kuid kaotab ringkonnakohtus.
? Mai 2008. Valgamaal läheb vanem naine päästma oma koera, keda ründavad naabri kaks lahtiselt jooksvat suurt koera. Naine haarab koera sülle, kuid naabri koerad jätkavad ka süles oleva koera ründamist. Ühel hetkel vajub naine elutuna maha. Koerte omaniku suhtes alustas politsei väärteomenetlust.
? September 2008. Lagedil ründavad kuus tiibeti mastifi tõugu koera jalgrattal sõitnud 11aastast last. Tagajärjeks suured haavad kätel ja jalgadel, katki näritakse riided ja mobiiltelefon. Koeraomanik endal süüd ei näe ning püüab perekonda veenda, et midagi tõsist pole juhtunud. Koeraomaniku mees räägib kohtus, et on kahte isast koera näinud ka varem hammustamas. Koerte omanikule saab väärteoajas 7980 krooni trahvi, mida ta üritab tulutult kohtus vaidlustada.
Mida teha, kui koer ründab
… enne koerarünnakut:
? ära pane jooksu, kiskjal on refleks eemalduvale objektile järele joosta;
? tee ennast suureks, hirmuäratavaks, tõsta käed üles, kisa ja karju, ole julge. Kui on millegagi lärmi teha, siis tee – kolista ja prõmmi. Koer tunneb lõhnast ja inimese väljast, kui teda kardetakse
? ära vaata koerale silma, koer võtab seda väljakutsena.
… kui koer on juba kallale karanud:
? topi käsi koera kurku, siis ei karga koer su kõri kallale;
? suru pöidlaga koeral silmad välja;
? löö vastu ninaotsa – see on koeral õrn koht.
Nende koeratõugudega parem mitte silmitsi sattuda:
? bullterjer, kaukaasia lambakoer, kesk-aasia lambakoer.
Mati Kaal
