Läti eliit närvis: "Läti on lollide maa"
Endine peaminister ja omaaegne kommunikatsiooniminister Vilis Kristopans elab nüüd rohkem USA-s kui Lätis ja on riigivalitsemise kõrvalt arusaamatust allikast kogunud kena kapitali nagu meie Tiit Vähi. Omal ajal sahistati, et isegi leheputka luba Riia lennujaamas käis läbi Kristopansi ja polnud odav.
"Mul on asjades oma seisukoht ja sellepärast mul elus asjad välja tulevadki. Lätis siunavad kõik Seimi. Seim on ju rahva näo järgi. Valisite neid, keda seal näha tahtsite. Aga mitte tarku ja rikkaid. Vabariiklastel USA-s on selline filosoofia, et usaldame pigem jõukaid, kuna nad on nutikad ja leiavad lahendused. Proovige Lätis sellise loosungiga peale minna. Jõukad? Kõiki neid peetakse varasteks."
Intervjueerija ajakirjast Klubs küsis ekspeaministrilt: Kas nagu psühhoterapeut Viesturs Rudzitis ütles, et lätlastel on ikka veel sulase teadvus?
"Jah. Peremeheks on riik, tõeline politseiriik, nii nagu Lätis on. Ameerikas on politsei maksumaksja teenistuses. Lätis on politseinik maanteel kuningas - tahan, peatan su kinni! Load siia!
Elan juba kümme aastat USA-s, ühtegi korda pole peatatud. Euroopas ringi sõitnud 20 aastat, samuti ei ühtegi korda. Siin sõidan oma maakohta, kaks-kolm korda peavad kinni. Tüüpiline politseiriik.
Tuttav rääkis et Inglismaal keeravad vutifännid suure jama kokku, politsei ajab kõik laiali, toob kotid ja korjab killud tänavalt ära!"
KÜSIMUS: Teie jutus on justkui solvumust Läti ja lätlaste peale...
"Mäletate mu sõnu lollide maa kohta? Targad ei solvunud. Täna ütlevad paljud: sul oli õigus. Lätlased, saate aru, on määratluse järgi bolshevikud. Sellised sotsdemokraatlikud bolshevikud. Ära võtta. Ümber jagada. Mingi loss põlema panna.
Ma ütlen teile, miks Euroopa lõunaosas nii hästi elatakse. Nad kulutavad Euroliidu raha paremale-vasakule! Kreeklased, portugallased - nad kõik naeratavad ning on rahul. Meil aga eurorahasid siiani ära ei kulutata, et oi-oi, et keegi ometi suurt raha ei saaks. Las võtab ükskõik kes ja ehitab midagi! Raha jääb ju siia. Eks pärast vaatame, kuidas välja tuli.
Ehitasime naisega maale suure rantšo, tahaks veel samapalju maid kraavitada ja korda teha. Küsin, kuidas eurorahadega oleks. Ei, ütleb keegi, saad aru... Lõin käega. Lätimaa külad on vaesed, kui eurorahasid puistada, ehitataks need üles."
KÜSIMUS: Miks lätlastel asjade mõistmine ei muutu?
"Ei saa nii olla, et nõnda väikest rahvast juhib Seim, mis läheb aastas maksma 13 miljonit latti (309 miljonit Eesti krooni), siis veel president 1,3 miljonit (EEK 31 miljonit) ja peaministri kantselei 4 mijoniga (EEK 88 miljonit), pluss 14 ministeeriumi. Läti juhtimisega saaks vabalt hakkama üks keskmise büroomaja täis inimesi. Äris see nii ongi. Meie eelarve on ju ainult mõned miljardid latid (1LVL=22EEK)... Paras nali. Suur riik on puhas inerts, põhiseadus haiseb meil naftaliini järgi.
See on suurtele ametnikele väga mugav. Kes neist tahaks raha otsast ära astuda? Seim? President? Ei keegi. Rahvas arvab, et nii peabki olema, ent juba ammu enam ei pea. 1918. aastal, kui postituvid viisid kirju presidendilt Seimile, siis oli ehk suurt ametnikkonda vaja. Nüüd on vaja kõva seadusandlikku ja kõva täidesaatvat jõudu, aga rahvale ikka räägitakse et peaks üldrahvalikult presidendi valima. No, mis sellest muutuks, kui seesama Zatlers üldrahvalikult valitaks? Seesama mõttetu võimukolmnurk.
Ma teeksin kuu ajaga uue struktuuri, kui mulle võimutäius antaks."
KÜSIMUS: Kas Läti tulevikku usute?
"Sellesse territooriumi ma usun, aga ma ei tea, mis roll lätlastele siin jääb. Tühjaks Läti ei jää. Euroliit on väga mobiilne, minu külas näiteks majandab taanlane. Miks lätlased ei juhi Taani ja Šveitsi põllumajandusfirmasid? Paljud ütlevad: oleks mul raha, küll teeks bisnist. Minu 20-aastane kogemus ütleb: kui äriidee on, tuleb ka raha."
***
Lätlaste lähituleviku suhtes on pessimistlik ka 42-aastane sotsioloog Robert Kilis (Cambridge filosoofiadoktor). Ajakirjas Telegraaf kirjutab ta nõnda:
"Läti valija jaguneb kolme rühma. Esimesed, kes veel loodavad. Nende inimeste arvates tõestas kriis veenvalt, et juhtkond polnud kompetentne ja nad usuvad, et ühiskond teeb omad järeldused ja vanu tegijaid enam ei vali. 2006. aastal andis Läti valija ju mandaadi neile samadele, kes juba võimu juures olid. See osa valijaist kätkeb ka inimesi, kes oleks Läti asja ajamise nimel nõus ka ise valimistel kandideerima. Seda näitab ka Viimase Partei asutamise initsiatiiv. Natuke on selles rühmas isegi revolutsioonilist meeleolu.
Teine rühm on need, keda muutused hirmutavad. Need inimesed istuvad keskmistel või kõrgetel kohtadel riigiametis. Nad arvavad, et korporatiivne võimujaotus käib küll ja räägivad avameelselt, et võim võiks veel võimukam olla. Kui keegi süsteemi muutma hakkaks, kardavad nad, et ei kohane.
Kolmas rühm on need, kellele muutused riigis lihtsalt pole olulised. Nende arust on Läti väike riik Euroopas, kus kehtivad eurostandardid ja laekub euroabi, meile on jäänud kultuur, keel, haridus ja üldiselt valitseb maal stabiilsus ja etteaimatavus. Need inimesed on õpetajad, riigiteenistujad. Selle grupi olemasolu tagabki tänase Läti valitsuse populaarsuse. Halvemaks enam ei lähe, Läti jääb EL ja NATO liikmeks ja mis veel tarvis.
Ühesõnaga, nagu näha on vaid üks tüüp kolme tüüpi Läti valijaist muutuste poolt.
Tõepoolest, inimesed ei saa aru, et 2006. aasta taseme juurde tõuseb Läti tagasi alles aastaks 2015! Tähendab, mingite juhtide otsuste tõttu kaotame arengus 10 aastat. Teiselt poolt aga on veel 150 riiki kes elavad kehvemini kui Läti, nii et võiks veel 20-30 aastat allapoole tiksuda..." - nii lõpetab sotsioloog tumedas toonis analüüsi.
