Riigikogu saadik Lauri Vahtre on tervelt kahe filmi stsenarist. Jätame siinkohal kõrvale ETVs jooksva sarja "Tuulepealne maa" ning keskendume 1924. aasta kommunistlikust mässust jutustavale eepilisele märulifilmile "Detsembrikuumus".
Kriitikutelt on film saanud pigem kiita. Seda põhjusega. Kiitust ei taha ma siinkohal kuidagi vähendada. Mind huvitab filmi valmimise köögipool. "Detsembrikuumuse" kööki on võimalik piiluda. Paralleelselt filmi linastumisega on raamatupoodidesse jõudnud samateemaline artiklitekogumik "Mäss". Esimeses pooles saavad sõna tuntud ajaloolased, kes seletavad mässukatse tagamaid ja kulgemist. Teises pooles aga räägivad filmimehed suu puhtaks. Ja see on erakordne dokument.
Süüvime sellesse.

Osundame stsenarist Vahtret: "Filmi tegemine pole meelakkumine. Kõige enam hakkas vastu, kui algversioonist mingit eriti noortepärast kämarajura küpsetama hakati, saateks dotseerivad märkused filmikeele spetsiifika kohta. Kui produtsent ennast stsenaristiks pidama hakkab, tõuseb sellest harva head."
Produtsent Artur Talvikul polnud samuti kerge. Ta võtab oma emotsioonid Vahtre stsenaariumi lugemise järel kokku nii: "Heroilise action-draama asemel oli tegemist 120 aasta taguse rahvusromantilise kaerajaaniga."
Talvik näitas "kaerajaani" Inglise režissöörile Andrew Grievelile (Poirot' sarja üks lavastajaid), kelle hinnang oli järgmine: "Peategelase motiivid hägusad, kolmevaatuseline struktuur segane, punased ehk antikangelased karikeeritud ja ei tekita seega hirmu..."
Vahtre teatas eksperthinnangu peale, et Grievel on sots ja talle ei meeldi, kui filmis antakse punastele peksa.
Grievel ei võtnud seda tööd. See, kes hüppas pea ees vette, tulle ja vasktorudesse, oli noor režissöör Asko Kase. Temagi ütles otsesõnu, et stsenaarium on pask, ent noore inimese optimismiga oli valmis seda siluma ja kohendama, kuni see muutub söödavaks sepikuks.
Vahtrele see ei meeldinud. Ta konsulteeris juristidega. See ei aidanud. Ja siis läks käiku intrigaani arsenal. Talvik kirjutab otsesõnu, et Vahtre pöördus oma poliitikutest sõprade poole, kes hakkasid filmitegijatele pinda käima.
Talvik: "Stsenaariumi kirjutamisest ei tulnud enam midagi välja. Hommikust õhtuni pidin rünnakuid tagasi lööma."
Vaherahu saabus Tiit Pruuli ja Mart Laari vahendusel. Hakati tööle, ent kui palju oli asjata kulutatud aega ning jõudu...

Loominguliste inimeste kius? Tulevaste filmiajaloolaste ning praeguste poliitikahuviliste õnneks on raamatus "Mäss" trükitud Vahtre algne stsenaarium - või õigemini laiendatud visand, mida nimetatakse võõra sõnaga treatment.
Olgu öeldud, et see, mida me praegu kinos näeme, on "noortepärane kämarajura". Seal on algset Vahtret vähe.
Väidetavasti tahtis Vahtre ise, et tema filminägemus oleks raamatus "Mäss" esitatud. Võib oletada, miks. Kui mees oli kindel, et Talviku ja Ko vusserdatud stsenaariumiga film ebaõnnestub (et ta nii arvas, see on "Mässus" dokumenteeritud lk 199 ja 231), võis ta tahta alibit. Võimalust öelda, et tema versioon oli parem ja õigem. Ta ei tahtnud ebaedu korral kineastidega koos rentslist alla minna.
Ja suured tänud Vahtrele. Kust me muidu teadnuks, milline oli tema nägemus. Saanuks ta oma tahtmise, siis... Aga ei, esmalt teostunud versioonist. "Detsembrikuumuse" sündmused algavad Eesti-Vene piiril. Kuri käsi lõikab läbi okastraadi, tapetakse noor piirivalvur, tumedad tüübid jooksevad N Liidu poolelt EWsse. Kominterni spetsialistid on saabunud, Wabariik on ohus! Film läheb hoobilt käima.
Vahtre tahtis meid viia alustuseks... kirikusse. Vahtre tekst: "Kirikus peetakse jutlust. Vanapoolne, mõtliku ja elutarga olemisega pastor kõneleb Jumala armust, mis on eesti rahvale osaks saanud, kuid manitseb ühtlasi kirikulisi, et nad selle armu eest tänulikud mõistaks olla. Ta ütleb, et Jumal on andnud igaühele peotäie kivikesi..."

Ons Vahtre stsenaarium rahvuslik kaerajaan? Kaerajaan on küll tuimavõitu tants, aga pühapäevajutlus filmilinal - see on topeltannus unerohtu. Kirikus saab alata vaid Richard Wagneri "Nürnbergi meisterlauljaid". Aga see on hiliskeskaegne Nürnberg. Ja see on Wagner.
Te saate aru, miks produtsent Talvik pead vastu seina peksis.
Vahtre treatment'i lugemine on õpetlik tegevus, sest loomingulisi plaane on Isamaaliidu stsenaristidel veelgi. Kuuldavasti võidakse töhe võtta veel teisigi eepilisi suurfilme. 1210. aasta Ümera võidust ja lahingutest 1944. aastal Sinimägedes.
Kujutlege, et Ümera film algab pühas tammikus, kus vanapoolne, mõtliku olekuga hiislar peab kogudusele kõnet Taara armust.
Ja kui Ümera filmi produtsent ning režissöör ütlevad, et see on pask ja ei lähe mitte, sest see kõnnib kõikidest filmidramaturgia kaanonitest mitme versta kauguselt mööda, siis jookseb stsenarist oma Toompea sõpradele kituma.

Lugeja on vist hämmingus. Me ei ela enam N Liidus, kus poliitiline võim dikteeris kunstnikule loomingu sisu. Jah, aga filmi tegemiseks on vaja raha. Erakapitalilt raha ei tule (majandussurutises ei tule ammugi), nii et seda tuleb küsida riigilt. Mitte abstraktselt riigilt, vaid teatud otsustajatelt. Aga otsustajate maitse on... ütleme nii, et Vabaduse väljakule kerkiv ristisammas on kultuuriline paradigma. See on sümbol. See ongi otsustajate maitse. Ja taas kokkusattumus - kui ristisamba aktivistid korjasid tänavu veebruaris toetusallkirju oma monumendile, andis selle esimesena Lauri Vahtre. 
Eesti Vabariigi saja aasta juubel pole kaugel. Meil võidakse algatada igasuguseid filmiprojekte. Jüriöö ülestõus. Eesti hõimude jõudmine keskmises kiviajas me tuulepealsele maale. Estpla tuleristsed 2005. aastal Bagdadis. Mida iganes. Kui stsenaariumide kirjutamine muutub ühe kindla seltskonna monopoliks, kelle kunstikreedot väljendab ristisammas, siis nendega võitlemine muutub filmiloojatele igaveseks Sinimägede lahinguks. Tulemus pole kunst. Et näha tulemust, vaadake just praegu kinodes jooksvat idanaabrite eepilist draamat "Admiral". See on riiklik kunst.

Aga kunstist üldse. Vahtrest aru saamiseks tuleb lugeda tema raamatut "Suur pettumus ehk Inimene, ühiskond ja inimõigused", ilmunud kirjastuses Varrak 2002. aastal. Lehekülgedel 149-150 loeme järgmisi mõtteid: "On jõutud absurdse paradoksini - kohustusliku nonkonformismini. See tähendab, et normi purustamine on muudetud normiks. Kes ei mässa, see pole õige loomeinimene. Siit tekib kiuslik küsimus - kumb siis tänapäeval on see tõeline mässaja, kas kohusetundlik "konventsioonipurustaja" või hoopis nende purustamata jätja?"
Veel paar lõiku edasi: "Kultuur ei ole väle purjekas, vaid aeglane lodi. Või kui purjekas, siis triivankruga purje­kas. Triiv­ankur - see on inerts ja konventsionaalsus. Triivankur ei pane purjekat päriselt seisma, küll aga ­tagab tema julgeoleku. Purjekas ei keera ­ennast külglainesse ega lähe ümber, vaid hoiab nina ees ja liigub edasi targu nagu eesel."
Vahtre ideoloogiat kokku võttes - olla reaktsiooniline tähendab olla revolutsiooniline.
Ta on triivankur. Või siis eesel.
Ametinimetuseks need ei sobi. Meil on olemas riigisekretär, riigikohtunik, riigiarhivaar. Lauri Vahtre senise tegevuse põhjal tuleks kõne alla ka riigi ajaloolase ning riigi stsenaristi ameti sisseseadmine.

Kultorg

  • Lauri Vahtre on Riigikogu kultuurikomisjoni liige
  • Tema tähetund saabus 1989, kui Loomingu Raamatukogu andis välja kahejaolise Eesti ajaloo "Kodu lugu" (kaasautorid Mart Laar ja Heiki Valk). See vihik oli 35 000 eksemplariga suurim LR tiraaž läbi aegade.
  • Peale õpikute ja poliitilis-filosoofiliste esseede olnud püsiautor SL Õhtulehes ja Delfis.
  • 1999. a esines tollane välisminister Toomas Hendrik Ilves koalitsiooninõukogu ees hiiobisõnumiga - OSCE ülemkomissar soovitab tungivalt lõdvendada valimisseaduse keelenõudeid. Lauri Vahtre käratanud talle: "Kui sa oled nii kõva mees, et tuled meile seda ütlema, ehk oled sa ka nii kõva mees, et lähed tagasi ja ütled ei!"