Lavastaja seob Ida ja Läänt
Mart, oled teinud ühe viimaste aastate parima vastukajaga lavaka lõputöö: Viktor Pelevini "Tšapajev ja Pustota" lavastus Linnateatris. Kas staaridega koos töötamine muutis närviliseks?
Kohustuslik on teha kooli ajal professionaalses teatris üks lavastus, mina teen kaks, sest tulid kaks head pakkumist. (Proovid käivad ka Vanemuises tükiga "Lendas üle käopesa", esietendus 28. veebruar - M.P.).
Algajal lavastajal on Linnateatris muidugi raske, siinsed näitlejad on harjunud väga heade lavastajatega. Liigset aukartust küll ei olnud. Närveldamist on nii palju, et koolitöö ja hinde peale üldse ei jõua mõelda. Pigem muretsesin ikka teatrisündmuse pärast, et kas tekib näitlejate ja publiku kohtumine ja mis tasemel.
Ma ei ole ühtki oma etendust kunagi sajaprotsendiliselt valmis saanud, nii ka seekord. Asja tehes tekivad uued võimalused, midagi jääb kripeldama. Nii ka "Tšapajevi" puhul.
Kust üldse idee Pelevinit lavastada? Selline tekstilasu, absurdsed situatsioonid, kas materjali vastupanu ei tekitanud hirmu?
Dramatiseerides ei tundunud üldse raske. Pärast paarikordset lugemist andis struktuur end kätte küll. See tundus väga teatraalne lugu. Absurd on siin konkreetse seisukohaga, filosoofiliselt väga selge. Madis Kolk kirjutas Sirbis, et mis jutt see on, et Pelevinit peetakse postmodernistiks. Olen nõus: ta kasutab postmodernismi vahendeid, et seda ületada. See teos on tegelikult väga selge loogilise struktuuriga.
Vene rahvas armastab Pelevinit, kriitikud peavad teda aga populistiks ja "vaese mehe zen-budistiks". Oled sellega nõus?
Inimesed kipuvad arvama, et lihtsus on patt. Tegin just filosoofia seminaris Derridast töö. Närisin end sest raskest materjalist läbi ja siis mõistsin järjekordselt: Pelevin räägib samadest asjadest ja palju lihtsamalt, kuigi ta ei lasku detailidesse. Derrida kuulub kindlasse filosoofia traditsiooni ja peab asjadest rääkima keerulise terminoloogia abil, Pelevinil on aga vabad käed, ta võib maakeelt kasutada. Üks asi on akadeemiline kohustus teha asju ajaloolise pärandiga haakuvalt, et oleks verifitseeritav. Teatritekstis ei ole see ju nii tähtis.
Kui tõsine on su enda filosoofiahuvi, kas eelistad Ida või Lääne suundi?
Uue filosoofia avastamine on alati mu elus sündmus. Oli periood, mil tundsin huvi Ida mõtteviiside vastu, siis hakkasin aru saama, et tänu sellele hakkasin palju paremini mõistma ka Lääne filosoofiat. Progressiusk on raudselt mulle võõras, progress ei saa väline olla. On väga raske mitte näha seost Ida pooleteisttuhande aasta vanuse ja kaasaegse Lääne filosoofia vahel. Peab suur kiusupunn olema, et sarnasust mitte näha ja öelda, et Lääs on palju kaugemale jõudnud. Alates Schopenhauerist ja Nietschest kuni Barthes'i autori surma, Derrida või Foucault´ teooriateni subjekti kadumisest jne, midagi väga sarnast on ju mahajaana budismis juba olnud. Erinevused tunduvad mulle nüansside tasemel.
Kas pead end kosmopoliidiks? Reisid rohkem füüsiliselt või lugedes?
Mulle meeldib looduses reisida. Pariis ja New York on ju põhiolemuselt sama. Ma ei taha sõita maha mitut tuhandet kilomeetrit ja minna samasugusesse Stockmanni kaubamajja. Mona Lisat näen seda kunstialbumist paremini kui n-ö originaalteost kuulikindla klaasi taga. Ma ei ole väliselt eriti aktiivne inimene, reisin ehk tõesti pigem sisemiselt.
Sinu ida-huvi ja veidi ka lavastusstiil meenutab veidi Jaanus Rohumaad. Kas pead teda või mõnda teist Eesti lavastajat oma eeskujuks?
Mulle meeldis Rohumaa töödest väga näiteks "Ainsa ja igavese elu" II osa ja "Nanseni pass". Sarnasus... ei oska öelda. Ma ei ole vist nii helge suhtumisega kui tema. Ma ise ka ei tea, kuhu kuradi suunda ma arenen. Tahaks loota, et mul on oma nägu.
Viimase aja töödest on mulle meeldinud Mati Undi lavastatud "Stiil" Von Krahli teatris. Krahli suhtun üldse väga hästi, õige teater õiges kohas ja õigel ajal. Krahl on mind väga palju mõjutanud. Näiteks Saša Pepeljajevi "Kodanikud" ka. Väga meeldis veel näiteks Theatrumis Lembit Petersoni lavastatud "Hamlet".
Teie kursus on üle hulga aja alles teine lavastajate kursus. Kas te mõtlesite teha paralleelselt näitlejakutse saamiseks vajalikud eksamid?
Me üritasime küll, aga seoses diplomilavastuse tegemisega ei jää aega osaleda näitlejate diplomilavastustes ja see on ju viimasel aastal ainuke väljund. Oleks kasulik küll, ja eks meil oli palju ühiseid loenguid, aga lõpus enam ei jõua.
Tegelikult on lavastajaid ju varemgi koolitatud, Panso kolmas kursus ja Komissarovil oli ka. Aga Moskva ei lubanud eriala ametlikult nii nimetada.
Praegu lavastad Vanemuises "Lendas üle käopesa". Mida tahaksid kindlasti veel teha?
Mõne koolitöö juurde tahaks kunagi tagasi tulla. Näiteks kirjutasime ise kokku dramatiseeringu Kreutzwaldi juttude baasil ja sellest hakkas ise kirjutamine väga meeldima. Mul on jube raske leida head materjali. Kõik need näidendid, mis Euroopast siia jõuavad: mingite konkursside võitjad, on nii ühtemoodi: keegi armastab, keegi vihkab. Jaan Tooming ütles kunagi, et kõige igavamad on teatris inimestevahelised suhted, kui nad jäävadki ainult inimestevahelisteks suheteks. Olen sellega nõus. Mulle meeldib teater, mis erutab aju. No muidugi kired domineerivad ja surm võtab kõiki, aga ega see ei tähenda, et pean elu ideedeta ebateadlikult ära vegeteerima? Minus tekib küll metafüüsiline protest, et üritama ju vähemalt peab.
Sa ei hinda siis Elmo Nüganeni psühholoogiliselt peent teatrit, Tšehhovit ja kirgi?
Hindan ikka. Tšehhovi tegelased ju otsivad elu mõtet, armustseenides on peateemaks mitte armastus vaid elu traagilin tühjus ja katsed seda täita. Ühesõnaga: mind huvitavad laval pigem ikka need tegelased, kes üritavad asjadest aru saada.
Ehk on need huvid seotud konkreetse eluperioodiga? 70ndate lõpus oli Tartus palju noori budismihuvilisi, aga enamikul on tänaseks see huvi vaibunud.
Budism on väga praktiline asi. Võid ju suutraid lugeda, aga kui siis lähed pitsabaari ja õhtul vaatad telekat, siis sinust budisti ei saa ja avastad, et oli lihtalt intellektuaalne poosetus. See on kõigi filosoofiatega nii - sa pead ise üritama selle järgi elada. Budisti minust ilmselt ei saa, aga ma siiralt loodan, et minu filosoofiahuvi ei jää mingi eluperioodi intellektuaalseks harrastuseks, ehk õnnestub, et ma n-ö täiesti maha ei rahune.
Mis on hetkel Eesti teatri peamised probleemid?
Üks suur probleem on majad. Eestis on väikestes kohtades suured saalid st vähe potentsiaalset publikut. Mis pagana kunsti sa nii teed? Peab masse peibutama. Minu kursused diplomilavastuses "Asjade seis" on hea point: meedia süüdistab lugejaid, et neile läheb peale ainult labasus ja sellega õigustatakse aina suuremat pealispindsust. Lugejad süüdistavad meediat labasuses, aga ise ostavad ja tarbivad seda. Teatriga on kohati sama. See on suletud ring, mis tekib, kui liiga palju turumehhanisme usaldada. Linnateater on väga kihvtis olukorras oma väikeste saalidega. Ideaalis peavad teatri tegijad ise saama vabalt valida materjali, mis neid ennast erutab. Ma ei tea, kuidas Euroopas see teatri toetamine täpselt käib, aga igatahes on imelik, et ühel hetkel pidid Eesti teatrid nii palju kapsast tegema hakkama.
Mis sind veel peale teatri huvitab, kui lavakast üldse aega üle jääb?
Ma kogun muusikat, igasugust. Ühel aastal ostsin etnoasju kokku, järgmisel rahvusromantikuid, siis tuli avangardperiood. Hetkel olen elektroonilise muusika fänn.
Kas loodus on oluline või eelistad linnakeskkonda, kuidas Tallinn töötegemiseks sobib?
Ma olen Tallinna poiss, aga raba ääres on maakodu, kus ma väga armastan olla. Olin ikka pooleldi maalaps, käisin kolhoosis suurtes lehmade joogiveenõudes ujumas.
Kui aga Tallinnast rääkida, siis muutun patrioodiks. Olin näiteks Londonis veidi pikemalt, aga elada seal küll ei tahaks. Kui juba üle tunni kulub kesklinnast metsa jõudmiseks, siis on jama. Oleks hea, kui linnad enam oluliselt ei laieneks. Aga seda juba ei juhtu.
Kui oluline on sinu jaoks eestlus, kas rahvusluses leidub mingi mõte?
Eestlus ei ole minu jaoks suitsupääsuke. Ärkamisajal tekkinud asi on museaalne eestlus. Kui ma metsas käin, siis tunnen küll, et olen eestlane, mingi ürgvärk. Mind ajab ikka iga kord sitaks närvi, kui ma kuulen lageraiest ja metsavargustest. Aga ega sellele enam globaalses mõttes piire ei pane. Nagu Evald Hermaküla ütles: "Katastroof on juba toimunud, nüüd jääb oodata vaid tulemust." Ma ei arva, et linnad peaks ära kaduma, aga see õline linnamaastik tungib peale ja tasakaal kaob ära. Inimese elu on sisukam, kui ta saab oma elus erinevaid keskkonnaelamusi. Ei taha, et kõik muutuks iseteenindusega Statoili tanklaks.
Sündinud Tallinnas 1978
Õppinud:
Reaalkoolis, Eesti Spordigümnaasiumis (korvpall)
Pedagoogikaülikool (meedia ja reklaam)
Muusikaakadeemia Kõrgem Lavakunstikool (lavastaja)
Lavastused:
Slawomir Mrožeki "Pidu" Nukuteatris - jaanuar 2003
Viktor Pelevini "Tšapajev ja Pustota" Linnateatris - detsember 2003
"Lendas üle käopesa" Vanemuises - veebruar 2004
