Kui sellest loost Ellenile rääkisin, saime mõlemad suutäie naerda – üldse mitte üleolevalt ja ammugi mitte solvunult, sest Ellen arvas, et see on ju tore, kui teda paarkümmend aastat nooremaks arvatakse, ja mis sai minulgi olla selle vastu, kui mind peeti elavaks klassikuks!

Ellen armastas naerda – tal oli hea huumorisoon, kuid ka irooniameelest polnud teda ilma jäetud. Seda vajas kirjanik enda ees ausaks jäämiseks Nõukogude ajal ja ilmselt vajab praegugi. Ja Ellen Niidust ei teinud klassikut mitte ainult ta suur anne ja viljakus, vaid ka täielik siirus ja emalik vastutustunne.