Nii jäi see püsima kuni N Liidu kokkuvarisemiseni 1991. aastal. Samas oli aeg-ajalt päevakorral ka liiduvabariiklike ordenite asutamine. Näiteks Jossif Stalini surma järel aktiivset tegevust alustanud Lavrenti Beria mõlgutas mõtteid ka liiduvabariiklike ordenite kehtestamisest. Kuid juba 1944. aasta suvel tahtis tollane Eesti NSV juhtkond "oma" – Lembitu nimelist ordenit asutada. Sellel vähetuntud seigal meie lähiajaloos alljärgnevalt peatumegi pisut laiemas kontekstis.

Sõja ajal sai senine Nõukogude ordenite süsteem arvukat täiendust: 1942. aastal asutati Isamaasõja, Suvorovi, Kutuzovi Aleksander Nevski, 1943. aastal Bogdan Hmelnitski, Kuulsuse ja Võidu ordenid ning 1944. aastal lisandusid veel Nahhimovi, Kangelasema ja orden "Ema au". Uute ordenite asutamine pidi kaasa aitama ühiskonna mobiliseerimisele sõja tingimustes, liitma rahvused võitluseks vaenlase vastu. Kremlis mõisteti suurepäraselt, et ilma selleta on võimatu sõda võidukalt lõpetada.

Ühiskonna mobiliseerimine sai aga edukalt toimuda üksnes patriotismi toel ja rahvuslikku eneseteadvust väärtustades ehk teisiti öeldes – kangelaslikku ajalukku tagasi vaadates ja sealt eeskuju otsides. Kust aga seda eeskuju otsida, selle näitas kõigile kätte Stalin, kes 7. novembril 1941. aastal punaarmeelasi paraadilt rindele saates ütles: "Innustagu teid selles sõjas meie suurte esivanemate Aleksander Nevski, Dmitri Donskoi, Kuzma Minini, Dmitri Požarski, Aleksander Suvorovi, Mihhail Kutuzovi mehine eeskuju."

Suured esivanemad

Need olid nimed, kes Stalini meelest väärisid esiletõstmist ning juba järgmisel aastal hakati neid "suuri esivanemaid" ordenitesse valama. Tõsi, ega nende minevikukangelaste väljavalimine, kes ordenitena vääriksid jäädvustamist, lihtne ülesanne polnud. Nominentide nimekirjas figureerisid lisaks Stalini tsitaadis loetletud nimedele Peeter I, Pjotr Rumjantsev, Deniss Davõdov ja teisedki. Lõpuks jäid siis väejuhtidest sõelale Nevski, Suvorov, Kutuzov ja Nahhimov, kelle nimelised ordenid ka asutati.

Kõik nad olid vene rahva kangelased ning Stalini valik polnud sugugi juhuslik. Vene rahva esiplaanile tõstmine oli N Liidus alanud juba 1930. aastatel, eriti pärast Adolf Hitleri võimuletulekut Saksamaal. See oli aeg, mil au sisse tõsteti uuesti 1812. aasta Isamaasõja mõiste (Jevgeni Tarle tellimustööde ilmumine Napoleonist ja 1812. aasta Vene-Prantsuse sõjast), hakati kõnelema pehkinud tsaarirežiimi progressiivsusest ja sellest, et tollased isevalitsejad tegid Stalini sõnul vähemalt "ühe heateo – lõid hiiglasliku riigi kuni Kamtšatkani" ning mis veelgi olulisem – kogu senine siseriiklik internatsionalismile tuginev propaganda orienteeriti järk-järgult ümber ning esiplaanile hakati tõstma patriotismi ja vene rahva kangelaslikku minevikku.

See omakorda tähendas ka senise maailmrevolutsiooni strateegia korrigeerimist. Erinevalt maailmarevolutsiooni leninlikust tõlgendusest, mis nägi ette revolutsioonileegi õhutamist erinevates maailma riikides rahvusvahelise kommunistliku liikumise (Kominterni) toel, oli Stalin veendunud, et üleilmse revolutsiooni lokomotiiviks peab saama N Liit. Stalin ei panustanud enam maailma kommunistlikule liikumisele, vaid Punaarmee võimsusele, et olla valmis soodsal momendil otsustava löögi andmiseks "vaenulikule kapitalismimaailmale".         &nbs p; 

Maailmarevolutsiooni strateegia korrigeerimisega kaasnes Kominterni rolli vähenemine ning Vene impeeriumi "kogemuse" esiletõstmine. Stalin hakkas end võrdlema Vene impeeriumi rajanud tsaaride ja keisritega, nähes sealjuures ka enda ühe peamise ülesandena "maade kogumist". N Liidu laienemine aastatel 1939-1940 oli oluline samm impeeriumi endiste piiride taastamisel.

Vene impeeriumi matkimine tuli veelgi selgemalt esile sõja ajal, kui Punaarmees taastati tsaariarmee eeskujul auastmed, asutati kaardiväeüksused ja tsaariaegsete kadetikorpuste eeskujul suvorovlaste õppeasutused, likvideeriti Komintern (1943) ning asendati hümni staatuses olev Internatsionaal "päris" hümniga, mis ülistas vene rahvast. See vene rahva ülistamine leidis tihendatud väljundi Stalini kuulsas toostis 24. mail 1945. aastal: "Kõigepealt joon ma vene rahva terviseks, kuna ta on kõigist Nõukogude Liidu rahvastest kõige silmapaistvam."

Uute ordenite asutamine pidi aitama luua silda Vene suurriikliku minevikuga. Teise maailmasõjani võis N Liidus põhimõtteliselt iga kodanikku hoolimata tema ametikohast või sotsiaalsest päritolust autasustada kas ordeni või medaliga. Sõja tingimustes oli aga vaja eriliselt esile tõsta nii väejuhte kui ka lihtsõdureid. Nii tehti keiserlikul Venemaal, kus eksisteerisid mitmed eelkõige ohvitseridele mõeldud ordenid (Püha Vladimiri, Püha Georgi) ning sõdureid tunnustati ordeni ristidega. Kõige auväärsem sõdurite autasu oli tsaariajal Sõjaordeni Teenetemärk. Ka see traditsioon taastati sõja ajal N Liidus. 8. novembril 1943. aastal väljaantud ukaasidega asutati väejuhtide autasustamiseks mõeldud Võidu orden ning sõdurite ja seersantide tarbeks Kuulsuse orden, mis kavandites kandis esialgu 1812. aasta Vene-Prantsuse sõja kangelase kindral P. Bagrationi nime.

Rahvuslik NEP

Kuid sõja tingimustes ei piisanud üksnes vene rahva mobiliseerimisest, vaid võimudel tuli teha ajutisi ja sõjaoludest tingitud "järelandmisi" ka teiste N Liidus elavatele rahvastele, kaasamaks neid Saksamaa-vastasesse võitlusse. See tähendas rahvusväeosade taaslubamist (mis olid likvideeritud 1938. aastal), ideoloogiliste survemehhanismide pehmenemist, mis omakorda võimaldas ka teiste rahvaste rahvusliku eneseteadvuse õhutamist. 1944. aasta algul võeti vastu otsus liiduvabariiklike välisasjade ja kaitse rahvakomissariaatide loomise kohta. Liiduvabariikide juhid käsitlesidki seda sammu kui liiduvabariikide võimupiiride sisulist laiendamist. Nendele jäid paljuski teadmata selle aktsiooni tegelikud tagamaad – Kremli kavatsus savutada sel teel ülekaal loodavas Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis.

Inglane N. Werth on sõjaaegset ideoloogilise olude pehmenemist tabavalt nimetanud "rahvuslikuks NEPiks", mille tingimustes sai võimalikuks muuseas ka Jüriöö aastapäeva suurejooneline tähistamine 1943. aastal ning muud "rahvuslikud" üritused. Sellest innustuna tuligi Eesti NSV juhtkond välja Lembitu ordeni asutamise ideega.

Arhiivimaterjalid tunnistavad, et 20. juunil 1944. aastal pöördusid EK(b)P KK sekretär Nikolai Karotamm, Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Johannes Vares ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe kohusetäitja Oskar Sepre NSV Liidu Kaitsekomitee esimehe Jossif Stalini poole ettepanekuga asutada liiduvabariiklik orden, mis oleks hakanud kandma Lembitu nime. Ordeniga sooviti autasustada nii Eesti "vabastamisel" kui ka hilisemas "sotsialistlikus ülesehitustöös" silma paistnud väeosi, sõjaväelasi ja tsiviilisikuid.

Stalinile saadetud kirjale allakirjutanud olid veendunud, et taolise autasu asutamine on "poliitiliselt üsna tähtis". Samuti sobivat Lembitu nimi ordenile suurepäraselt, sest tegemist oli eestlaste muinasaegse juhiga, kes ühendas rahva "kangelaslikuks võitluseks saksa vallutajate" vastu. Ühtlasi leiti, et kui Stalinile ei ole vastuvõetav liiduvabariikliku autasu asutamine, siis võiks Bogdan Hmelnitski ordeni eeskujul anda Lembitu ordenile hoopis üleliidulise staatuse. Positiivse vastuse korral oldi valmis kohe ka Moskvasse lähetama ordeni eskiis. Küllap see eskiis oli tolleks ajaks juba ka valmis, kuid seni pole allakirjutanul seda õnnestunud leida.

Stalinile saadetud kirjale lisati juurde Lembitu ordeni statuudi projekt ning "Ajalooline õiend eesti vanema Lembitu kohta", mille koostas suure tõenäosusega Hans Kruus.

Õiendis antakse põgus ülevaade Eesti ühiskondlikpoliitilisest korraldusest 13. sajandil, mil algas sakslaste Drang nach Osten. "Kõigi rahvaste kõige suuremale sõbrale" Kremlis anti teada, et Eesti kujutas tollal endast "territoriaalsete kogukondade liitu", mida nimetati maakondadeks ja millede eesotsas olid kohaliku elanikkonna seast pärinevad vanemad. Märgitakse, et Eesti ala langes agressiooni ohvriks pärast liivlaste ja lätlaste alistamist 1208. aastal ning pidas seejärel ligi paar aastakümmet visa võitlust "vabaduse ja iseseisvuse" eest, näidates üles "silmapaistvat kangelaslikkust". Tollaste Eesti vanemate hulgas paistis enim silma Sakala vanem Lembitu, keda teiste seast tõstab esile ka kroonik Läti Henrik.

Edasi kirjeldatakse ülevaatlikult sõjasündmusi, tõstes esile Lembitu teeneid. Tunnuslik on, et sõnagagi ei mainita Lembitu sõjakäiku Pihkva vastu, seevastu aga rõhutatakse Lembitu soovi teha koostööd venelastega. Osutatakse, et Lembitul õnnestus 1217. aastal sõlmida sõjaline liit Novgorodiga, kes lubas abi ühiseks võitluseks sakslaste vastu. Sellest lubadusest "innustatuna" asunud Lembitu jõudusid koondama ning sai kokku 6000mehelise väe, millega ta ligi kaks nädalat ootas Pala jõel venelaste saabumist. Abi jäi aga tulemata ning sakslased, olles oma "spioonide" vahendusel informeeritud eesti-vene sõjaplaanidest, kiirustasid eestlaste malevat purustama enne abi kohalejõudmist. 21. septembril 1217. aastal toimuski verine Madisepäeva lahing, kus "eestlased võitlesid silmapaistva vaprusega", kuid said ikkagi lüüa. Langes ka Lembitu, kelle maharaiutud pea võtsid sakslased trofeena kaasa. Kaotusest hoolimata jätkasid eestlased veel võitlust ligi kümme aastat.

Lembitust tehti venelaste sõber

Õiendi lõpus tõstetakse veelkordselt esile Lembitu erilist rolli eestlaste ühendajana võitluses sakslaste vastu ning öeldakse otse, et tegemist oli vanemaga, kes "esimesena eestlaste juhtidest tunnetas eestlaste ja vene rahvaste vahelise koostöö ja liidu kogu tähtsust". Lisaks anti Stalinile teada, et Lembitu on eesti rahvale "võitleva patrioodi, targa juhi, kartmatu oma rahva vabaduse ja iseseisvuse eest võitleja" sümbol, kelle "kuulsus" ulatub aastasadade tagant tänasesse päeva, mil eesti rahvas seisab uuesti "surmaheitluses sama ajaloolise vaenlasega – saksa vallutajatega".

Lembitu ordeni statuudi kavandi koostamisel tollased Nõukogude tagalas viibivad Eesti NSV juhid midagi algupärast looma ei hakanud. Aluseks võeti peaaegu sõna-sõnalt juba kinnitatud ordenite statuudid. Küllap oli Karotammele ja lähikondlastele Lembitu ordeni eeskujuks eelkõige 10. oktoobril 1943. asutatud Bogdan Hmelnitski ordeni statuut. Tegemist oli ainukese ordeniga, mis ei kandnud venelasest kangelase nime.

Tollased Eesti NSV juhid ilmselt uskusid, et kui ukrainlastele anti "oma" orden, siis on lootust ka eestlastel. Hmelnitski ordeni eeskujul kavandati ka Lembitu ordenile kolm järku, millega kavatseti autasustada "Nõukogude kodumaa vabastamisel" silmapaistnud sõjaväelasi (nii ohvitsere kui ka sõdureid), partisanisalkade juhte ja väeosi. Ordeni esimene järk oli ette nähtud kõrgemate sõjaväelaste autasustamiseks ja madalaim ehk kolmas järk pidi hakkama ehtima lihtkoosseisu mundrit. Ordeni kolmas järk oli ühtlasi mõeldud ka tsiviilisikute, ettevõtete ja organisatsioonide autasustamiseks teenete eest "vabastatud liiduvabariikide ja oblastite rahvamajanduse taastamisel, samuti sotsialistliku ülesehitustöö eest". Hmelnitski ordeni asutamine 1943. aasta oktoobris oli otseselt seotud eelseisva Punaarmee suurpealetungiga Ukrainas. Lembitu ordeni asutamise ettepanek aga oli omakorda loomulikult mõeldud heakskiitmise korral "vääristama" kangelastegusid, mis sooritatakse Eesti territooriumi "vabastamise" käigus.

Kuigi "kõigi rahvaste kõige suurema väejuhi" otsest reageeringut Karotamme ettepanekule ei ole teada, on siiski selge, et see sai olla üksnes eitav. 1944. aasta augustis oli Karotamm küll Stalini juures vastuvõtul, kuid suure tõenäosusega ei arutatud seal Lembitu ordeni asutamise küsimust, vaid seda, kuidas nõukogude võimu taastama hakata ning mil viisil liiduvabariigi piire "õgvendada".

Tollastes oludes ei tulnud  väikerahva kangelase nimelise ordeni asutamine kõne alla. Selleks ajaks – 1944. aastaks – oli Kremli võimuladvik hakanud ideoloogilisi olusid juba järk-järgult karmistama, mis väljendus kõikvõimalike "natsionalismiilmingute" tasalülitamises. Kuna olukord rinnetel oli selgelt kujunenud Punaarmee kasuks, siis ei pidanud Kreml enam tegema järeleandmisi rahvusküsimuses – "rahvuslikule NEPile" tehti kiire lõpp. 1944. aasta jaanuaris-veebruaris tehti Stalini eestvedamisel Ukraina kinorežissööri Aleksandr Dovženko  "natsionalistlik" film "Ukraina tules" pihuks ja põrmuks. Võitlus natsionalismi vastu muutus ideoloogiarinde üheks esmatähtsaks ülesandeks. Seda liini jätkas ka mais-juulis ÜK(b)P Keskkomitees toimunud ajaloolaste nõupidamine. Vastu võeti parteilised otsused, mis fikseerisid möödalaskmisi rahvaste varasema ajaloo käsitlemisel. 30. oktoobril 1944. aastal võttis ÜK(b)P Keskkomitee vastu otsuse "Puudustest ja ülesannetest  Eesti NSV parteiorganisatsiooni poliitilise töö alal", kus samuti esmatähtsana toodi esile võitlus "kodanliku natsionalismi" vastu. Sarnased otsused võeti samal ajal vastu ka Läti ja Leedu kohta.

Kokkuvõttes oli Nikolai Karotamme kava "oma" ordeni asutamiseks üsna naiivne ja lootusetu ettevõtmine, mis ei saanudki teostuda. Sellist naiivsust kohtab ju Karotamme tegevuses sõjajärgsetel aastatelgi. See annab tunnistust tema vähesest informeeritusest. Sest Karotamme sidemed Kremli "siseringiga" olid tagasihoidlikud. Nii nagu enamikul teistegi liiduvabariikide juhtidel.