LENNART MERI 1929-2006 Mitme näoga mees
Härrasmehelik
Jaakko Hallas (Meri raamatu "Hõbevalgem" toimetaja): Kui ma toimetasin 1982. aasta sügisest 1983. aasta varasuveni Lennarti raamatut "Hõbevalgem", töötasime tema juures kodus. Tihtipeale vaatasin teda ja mõtlesin: huvitav, ta rändab mööda Siberi taigasid, seikleb laevade ja lennukitega. Joob Siberi vanameestega koos samakat, käib nagu nemadki räpase raudteejaama taga sital. Aga siin istub intelligentne härrasmees, tõeliselt aadellik linnaaristokraat.
Epp Alatalu (presidendi kantselei pressinõunik 1998– 2001): Tal oli isegi kodus kolmeosaline ülikond seljas.
Jaakko Hallas: 80. aastate algus oli talle raske aeg. Olmemured tulid uksest ja aknast sisse. Maja küttega oli probleeme. Ta rääkis, kuidas Debora Vaarandi aitas tal kütet muretseda. Telefon oli vahepeal välja lülitatud. Ta läks naisest lahku ja isa suri. Vaatamata kõigele oli tal aadellik hoiak. Ka siis, kui haiglast helistati ja ta pidi oma sureva isa juurde minema, oli ta pealtnäha rahulik ja suursugune.
Piret Saluri (presidendi kantselei protokolliülem 1995– 2001): Seda aadellikku olekut – mis on tal muidugi sünnipärane – kultiveeris ta meelega. See oli mõjus relv.
Äraolev
Jaan Kross: Kirjanike Liidu juhatuse koosolekutele hilines ta regulaarselt, aga mitte üle 15–20 minuti. Aga ta saabus sinna siis nii kaunilt, vabandava naeratusega. Tegi oma õhukese elegantse nahkportfelli lahti, kus tal paberid olid üllatavalt korralikus süsteemis, ja haakus silmapilkselt töösse.
Tiit Pruuli (Välisministeeriumi pressiülem1991–92): Kõige rohkem olen mina temaga koos hilinenud 61 minutit Londonis Euroopa Arengu- ja Rekonstruktsioonipanga presidendi Jacques Attali juurde. President meid muidugi enam vastu ei võtnud. Võttis asepresident. Aga Lennarti jaoks polnud see mingi probleem. Pärast jalutasime ümber Saint Pauli katedraali ja ta esitas suurepärase ajaloolise loengu.
Piret Saluri: Ta kirjutas oma kõned ju viimasel minutil. Kõige hullem oli lauakõnedega, sest need peetakse protokolli järgi emakeeles. (Tõlgitud ja küljendatud ja trükitud kõne peab olema ümbriku sees külalise ees laual, vapp peal.)
Jacques Chirac oli 2001. aasta juunis visiidil Tallinnas ja Meri pidi andma Chiracile õhtusöögi Mustpeade majas kell 20.00. Kaks tundi varem Meri veel kirjutas! Oli selge, et me ei jõua kõnesid külalistele tõlkida ja trükituna lauale panna. Ja oli selge, et mina pean olema see, kes ütleb, et me ei jõua, me paneme teile tõlgi selja taha. Ta oli nõus: kui ei jõua, siis ei jõua! Vastuvõtt algas. Chirac surus külalistel kätt – see võttis kaua aega – ja kui see oli läbi, ütlesin ma Merile: "President. Tõlk ei tule teie selja taha!"
Meri oli arusaamatuses: "Miks?" Ja ma vastasin: "Järsku on võimalik tõsta silmad?" Vahepeal oli assistent lõõtsutades kohale jõudnud, kõned olid valmis ja trükitud ja need olid ilusti laual.
See on üks kord kolmest, kus president Meri on mind tänanud.
Intellektuaal
Kai-Riin Meri: Kui Maarja sai aastaseks, kinkis Lennart talle ENEKEse tellimiskviitungi.
Mihkel Tarm (ajakirjanik): Ta on vana Euroopa intellektuaal ega karda seda näidata. Meri tõenäoliselt hirmutab George Bushi ja Ronald Reagani taolisi inimesi, kes on tähelepanuväärselt ebaintellektuaalsed. Mul on raske ette kujutada Merit Reaganiga suhtlemas. Neil pole midagi ühist. Neil pole millestki rääkida!
Piret Saluri: Ma olen näinud lähedalt 30 riigipead. Ma ütlen ausalt – Merile ei ole vastast! Teist niisugust ei ole!
Mati Unt: Ma olen ju maalt ja ma olen teda alati kadestanud – oleks mina ka vanast peast nii efektne vanahärra!
Mark Soosaar: Lennart tahtis teha ühepuulootsikufilmi, kuidas ühed ja teised rahvad oma lootsikuid tegid. See jäi Lennartil ära, kuna ta on liiga intelligentne inimene. Ta kirjutas liiga intelligentse ja ilusa ja targa kirja kinokomitee esimehe esimesele asetäitjale Sõtšovile, kes oli ka Moskva miilitsa pealik või midagi taolist. Ta kirjutas selles kirjas vene kultuurist ja maailma kultuurist, nimetades suurkujude nimesid. Miilitsast filmiametnik arvas, et Eesti režissöör ütleb teda õpetama, solvus ja film jäigi seisma.
Individualist
Epp Alatalu: Kui ta käis oma viimasel ametiaastal 2001 läbi 15 maakonda ja jagas murtud rukkilille märke, ei tahtnud ta ööbida kohapeal (saared välja arvatud), vaid nõudis, et teda koju toodaks. Meeskonnale oli see suur pingutus.
Tiit Pruuli: Päev algas meil Välisministeeriumis kell 11–12. see kestis hilise õhtu või varase hommikutunnini. Tema jaoks oli hiline aeg tööks kõige produktiivsem. Raskeks tegi asja see, et tal tuli näiteks pool üheksa õhtul idee, et peab saama statistilise ülevaate, kui palju eksportis Venemaa eelmisel aastal gaasi. Seletus, et riigiamet lõpetas kell viis, ei olnud tema jaoks mingi põhjendus. Ta vastas, et palju paremad andmed on Washingtonis riigidepartemangu arhiivis.
Indrek Treufeldt (pressinõunik 1993–94): Tal oli selline põhimõte, et ei saa nii, et ei saa. Tihti tegi ta oma hilinemise või käitumisega kaastöötajate olukorra meelega keeruliseks ja siis nautis, kuidas me asjast välja tuleme.
Tiit Pruuli: Me olime korduvalt arutanud, et ütleme talle: Lennart, kui sa ikka ei saa õigeks ajaks kohale tuldud, meie enam ei suuda, meie läheme minema. Aga kui me oleme tema kabinetti sisenenud ja avanud suu, et talle seda öelda, pole see enam kõlanud nii, nagu me ennist mõtlesime. Siis on kõik järsku teisiti. Ta paneb sulle oma käe õlale. Näitab aknast välja: mu noor sõber, vaata, kui sinine on taevas! Siis hakkab vestlema Sumeri aegadest ning tema isiku lummus sunnib sind unustama äsjase pahameele.
Süüdimatu
Kalle Muuli: Kunagi oli välisministeeriumis üksainus raadiotelefon, klikiaegne mobiiltelefoni eelkäija, ainuke riist, millega oli võimalik ilma Moskva telefonimammide kaasabita Läänega sidet pidada. Ühel päeval võttis Lennart telefoni ja läks sellega koju. Oli peaaegu kuu aega kodus, töötas seal ja pidas välismaailmaga telefoni teel sidet. Keegi ei julgenud talle öelda ka, et toogu telefon tagasi.
Lennart oli kulutanud helistamisega tolle aja kohta tohutu summa, nii et välisministeeriumi eelarve oigas. Ta oli kõvasti tööd teinud. Aga tal ei olnud mõttessegi tulnud, et on olemas mingi eelarve.
Jaakko Hallas: Kõigepealt ma vihastasin, kui "Hõbevalgema" käsikirja nägin. See oli ette valmistamata ja toores. See oleks tulnud tagasi anda.
Jaan Ruus: Toimetajad võisid Tallinnfilmis ka kodus töötada, aga kella kahest viieni pidid nad kindlasti tööl olema. Polnud harvad juhud, kui Meri sisenes viis minutit enne viit. See tähendas, et kirja ei läinud luus, vaid kõigest hilinemine. Mats Traat istus korraliku inimesena alati kella kahest viieni tööl.
Indrek Treufeldt: Ükskord tuli üks jaapani ajakirjanik ajalehest Asahi Shimbun – sel lehel on 80 miljonit lugejat – Meriga intervjuud tegema. Ootas kuus tundi Lennarti ukse taga ja Lennart teda vastu ei võtnud. Jaapanlane oli metsikult vihane, karjus midagi oma keeles, läks lennuki peale ja sõitis minema.
Piret Saluri: Sven Jürgenson, poliitikanõunik ja asjur Eesti saatkonnas Helsingis oli hädas, sest Meri vahtis televiisorist James Bondi, kuigi oleks olnud pakilisemaidki asju teha. No eks ta mõte käis teisi radu. Arvata, mis tal James Bondi vaadates tegelikult teadvusesse jäi, on meil, issanda putukatel, muidugi raske.
Läbilööv:
Kai-Riin Meri: See oli vist 1980. aastal. Tulime Lennarti punase Žiguliga mööda Pärnu maanteed. Lennart kihutas kohutavalt. Ja miilits pidas kinni. Lennart läks autost välja. Mida ta seal rääkis, seda ei tea keegi. Aga kui tagasi tuli, oli tal lubade vahel väike kuldne kaart – Eeskujulik Liikleja. Ise oli ta selle üle väga uhke.
Jaan Ruus: Olen näinud Lennartit taksosabas vahele minemas. Põhjendusega, et kohe-kohe läheb lennuk. Tegelikult ei olnud küll lennuki minemise aeg.
Kalle Muuli: Ajakirjandusringkondades liigub järgmine legend. Ühe Saksamaa-visiidi ajal lõppes välisminister Meril esindusraha otsa. Raha ei ole, aga on vaja mingile vastuvõtule minna. On vaja osta uus särk. Lennart läks lihtsalt suurde kaubamajja, kus ta eeldas, et teatakse, mis on Eesti Vabariik. Teatas kaubamaja juhtkonnale, et tema on Eesti Vabariigi välisminister, ta tahab endale riideid osta ja arved palub saata Eesti vabariigi valitsusele. Ja ostiski endale garderoobi kokku.
Jaan Kross: Ellen on mulle jutustanud loo sellest, kui ta oli Lennartiga tudengipõlves ekskursioonil Leningradis. Seal juhtus suur segadus ulualuse leidmisega. Nad hakkasid rühmiti hotelle läbi käima ja uurima, kas saaks kusagil tuba. Ja siis oli läinud Lennart ühte korralikku hotelli sisse ja palunud tuba ning vestelnud administraatoriga oma parimas prantsuse keeles. Administraator oli ka siis purssinud natuke või oli kellegi appi kutsunud. Ja mõne hetke pärast oli tuba leitud: hotellipersonali näod venisid muidugi kohutavalt pikaks, kui Lennart oma punase passi lauale lõi. Aga välja teda enam ei visatud.
Jaan Ruus: Kui Lennart Meri töötaks müüjana väikses kioskis ja kui ta arvaks, et ankeeti oleks kasulikum kirjutada "universaalkaubamaja peadirektor", siis nii ta ka teeks. Meri puhul on täiesti võimalik, et kunagi on ta kirjutanud mingisse ankeeti "piirivalve tõlk", sest kirjutada "neobutšennõi rjadavoi" ei kõlanud hästi.
Irooniline
Tiit Pruuli: Ükskord tegin mingi pressiteate. Mingi välispoliitiline termin oli vale. Ta vaatas mind sellise näoga, et suuremat idiooti annab otsida. Läksin tõsiselt lööduna kabinetist välja, aga hetke pärast jooksis Lennart mulle koridoris järele, pani käe õlale ja rääkis, et tema on ka elus kohutavalt igasuguseid lollusi teinud.
Jaakko Hallas: "Hõbevalgema" tekstis oli mingi nganassaanikeelne sõna, mida ma hääldasin valesti – rõhuga viimasel silbil. Siis oli ta tõre, et ülikooliharidus on minust mööda läinud.
Mati Unt: Alaväärsuskompleksi võib ta tekitada küll.
Epp Alatalu: Lennart Meri ei kasutanud sõna "taasiseseisvumine". "Mis sõna see niisugune on!?" küsis ta. Õige on "iseseisvuse taastamine". Kurb, et Lennart Meri lahkumisel igavikku räägitakse temast kui taasiseseisvunud Eesti presidendist.
Piret Saluri: Ta käitus meiega karmilt, vahel isegi kalgilt. Ta lihtsalt ei andnud saamatust või rumalust andeks, ta ei suutnud seda kannatada. Ja meie pidime sellest aru saama. Kui ei saanud, oli oma viga.
Särav
Aarne Rannamäe: Läänemeremaade Nõukogu loomisel Kopenhaagenis oli Meri ümber kaugelt rohkem ajakirjanikke kui Genscheri või Kozõrevi ümber. Meri pani mapi lauale, ise seisis laua taga püsti ja toetus põlvega mapile. Niisuguses asendis vastas ta ajakirjanike küsimustele pool tundi.
Jüri Mõis: Sel ajal, kui Meri president oli, suhtlesin mina tihedasti Läti ja Leeduga. Ja siis olid lätlased ja leedukad küll silmatorkavalt kadedad, et eestlastel selline president on. Nende omad olid sel ajal kuidagi kodukootud.
Jaan Ruus: Ta jätab eestlastest palju parema mulje, kui eestlased tegelikult väärt on. Ta on presidendina sama mis kirjanikunagi – prantsuspärane esseistliku mõtlemisega teadlane. Ta on tugev, sarmika auraga polüglotlik esindusfiguur.
Maire Radsin: See oli veel sel ajal, kui aastavahetusel tehti neid kurikuulsad Urmas Oti saateid, kui ülekandejaam kihutas ringi mööda linna ja Ott intervjueeris saatekülalisi siin ja seal. Ja Meriga pidi tulema jutuajamine Kadriorus. Mina jõuan ülekandebussiga kohale, endal selg märg, et mis siis saab, kui Lennart ei soostu õigel hetkel trepist alla tulema. Jõuame sinna, Lennart pistab nurga tagant pea välja: "Noh, mis mureks?" Ma võtsin julguse kokku: et järsku istuks siia ja võtaks juba kohad sisse. Et kui Ott jõuab, siis oleme juba valmis. Lennart ütles, et kui härra Ott ise tuleb, siis muidugi! Ja kui Ott saabus villase mantli lehvides, tuli Lennart talle vastu: "Noh, saite ikka mahti tulla! Kas meil ikka jääb mõni minut juttu ka ajada?!"
Ettearvamatu
Jüri Estam: Võib-olla lahendab ta Napoleoni kombel kolme probleemi korraga, ei tea. Vahel juhtub nii, et ta jääb keset jutuajamist järsku vait. Või peab pause kauem, kui seda tavaliselt tehakse.
Tiit Pruuli: Seda juhtus tihti, et ta kutsus inimese enda juurde, aga ei rääkinud temaga ühtegi sõna.
Indrek Treufeldt: Kui ta andis välisajakirjanikele intervjuud, olin mina alati juures. Ja keset intervjuud võis ta järsku öelda, et kell on seinal seisma jäänud ja siis sa pidid sellele kuidagi reageerima. Või et sul pole lipsunõela. Või hakkas välisvisiidil tsiteerima Hando Runneli luuletust ja sa pidid jätkama, kus ta pooleli jäi. Siis oli väga paha, kui sa luuletust ei teadnud.
Piret Saluri: Ta ei eksinud kunagi protokolli vastu. Ta muutis seda!
Mart Soidro: See oli ühel hilisel õhtutunnil, kui president hakkas Kadriorust Hiiule minema. Presidendi tollane ametiauto Volvo oli remondis ja selle asemel ootas maja ees Mercedes. Mercedes tundus aga Lennartile liiga priiskava ja luksuslikuna (imelik – muidu ei tunne ta kuidagi rahanumbreid!). Sealsamas kõrval oli ka Lennarti hea sõbra, presidendi ametikorteri sisekujundaja Mait Summataveti Moskvitš. Lennart puges Moskvitši ja sulges seestpoolt ukse. Turvamees pidi tükk aega keelitama ja manguma, et president ikka Mercedesega koju sõidaks.
Piret Saluri: Olime Prantsusmaal visiidil. Sõitsime kohtumisele Prantsuse peaministriga ja ta käskis Boulogne’i metsa ääres korteeži kinni pidada. Prantsuse protokoll oli täiesti endast väljas. Aga me lasksime sellegi poolest auto kinni pidada. Ma sain väga hästi aru, miks presidendil seda peatust vaja oli. Tal oli vaja korraks endaga olla. Et ennast koguda, milleski selgusele jõuda ja järgmisel vastutusrikkal kohtumisel täie jõuga särada.
Lapsemeelne
Ivi Eenmaa: Ükskord kohtusime Helsingis Tuglase Seltsis. Nähes mind, tuli ta ja kallistas ning ütles: "Tere, mu kõige suurem ehitaja!"
Enn Säde: See oli 1977. aasta 20. märtsil. Käisime "Linnutee tuultega" Soomes. Ilm oli väga paha. Me sõitsime Helsingisse mingi logu vene laevaga 13 tundi ja ükskord öösel jõudsime kohale. Ja kui me siis hotellis pabereid täitsime, juhtis Lennart meie tähelepanu, et passi ei kontrolli keegi ja me kõik kirjutasime passinumbrite lahtrisse 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9. Me lustisime nagu lapsed!
Murelik
Piret Saluri: 1992. aastal – et oma suursaadiku-aega Soomes kombekohaselt lõpetada – korraldas Meri Helsingis Soome poliitikutele ja diplomaatilisele korpusele vastuvõtu. Demonstratiivse hilinemisega saabus Derjabin, Vene suursaadik Helsingis. Meri oli parasjagu ukse juures, läks Derjabinile vastu ja nende vahel arenes järgmine dialoog
Meri: "Tere, kolleeg!"
Derjabin: "Tere!"
Meri: "Aga mina olen nüüd Eesti president!"
Derjabin: "Da bog vam pomožet!" (Aidaku teid jumal!)
Vaevalt Venemaa tollal uskus, et Eesti kauaks vabaks jääb – Vene väed olid (1992 oktoober) veel sees. Meri näo võttis Derjabini lause väga tõsiseks. Meri tundis väga selgelt seda vastutust, mis temal oli.
Tiit Pruuli: Mureliku näoga Lennartit olen ma näinud vähe. Võib-olla oli seda kõige rohkem tunda, kui ta välisministri kohalt lahkus. Siis oli ta neetult murelik. Mitte iseenda pärast, aga ta oli mures, kas Eesti Vabariigi välispoliitikat ei hakka tegema inimesed, kellel pole "välispoliitilist musikaalsust".
Piret Saluri: Kui Rüütel presidendiks valiti, oli Meri esimene, kes Kadriorgu helistas ja meid, presidendi tiimi manitses: "Ärge jookske kuskile ära! Teie asi on aidata president Rüütlit. Teie asi on teenida riiki!"
________
* Kasutatud on 1. aprillil 1994 ajakirjas Magneet ilmunud portreelugu "Ühe näoga mees". Seetõttu on osa tekstidest olevikus.
