Aga ülejäänud kaks...

Lennart Merit pidin küsitlema tema Pilviku tänava kodus. Oli suvi, sõitsin rongiga Tartust Tallinna ja lubasin kindlasti lasteaias kella kuueks tagasi olla. Tähendab Tartus. Tiit Pruuli lükkas mu Nõmmel ühe maja ees välja ja ütles, et mine ise sisse. Andsin pikalt kella. Ei midagi. Veel kaks korda. Lõpuks kostsid jooksusammud ja umbes minuvanune naine lasi mu sisse. See oli Lennart Meri minia Kai-Riin. Mind juhatati tuppa, kus oli hiigelsuur laud, mis oli kaetud paksu lehekihiga, ja telekas ja diivan. Kell oli 11. Kai-Riin arvas, et natuke peab nüüd ootama, et Lennart Meril on üks tähtis telefonikõne pooleli.

Kell kaks hakkasin rahutuks muutuma. Kuulsin, et Lennart räägib kõrvaltoas telefoniga. Vahepeal pakkus Kai-Riin ukse vahelt võileibu, aga ma ütlesin lolli peaga ära. Kell neli läksin ja paotasin ise kõrvaltoa ust. Lennart kirjutas midagi laua taga. Mind märgates naeratas ta laialt, viipas käega, ja ma panin ukse jälle kinni. Küllap kohe.

Taas pakkus Kai-Riin võileibu ja mina ütlesin jälle lolli peaga ära. Et mitte täis suuga rääkida. Kõrvaltoas võttis Lennart jälle uue telefonikõne. Vahepeal tuli keegi ja läks siis ära. Pimenes. Lootsin, et lapsed on koju viidud. Helistada ei saanud, sest telefon oli kogu aeg hõivatud.

Kell seitse astus tuppa Lennart Meri. Naeratus. "Millest me räägime?" küsis ta heatujuliselt.

Eks me Eesti riigist rääkisime. Tema rääkis. Kuidas Eesti saab jälle maailma osaks ja kui kõvasti selleks tööd tuleb teha. Mäletan, et ta võttis seal nn endiste suhtes hästi jäiga hoiaku. Uskus noortesse. Kiitis nende töötahet ja keeleoskust. 

Intervjuu oli hea. Selles osas, mis teda puudutas. Lennart rääkis enam-vähem seda, mis tahtis, aga igal lausel oli tuum sees ja kriitiliselt võttes oli see pigem õpetlik kõne algajale ajakirjanikule kui küsimus-vastus-intervjuu.

***

Teine intervjuu toimus Washingtonis, autos. Juunis 1996. Teel Valgest Majast lennujaama. Äsja olid Balti riikide presidendid kohtunud Bill Clintoniga (mina üritasin neid nelja meest seebikarbiga 60 meetri kauguselt pildistada). Oli tõsine oht, et NATO laienemine läheb ilma meieta, ja presidendid käisid oma USA ametivenda veenmas, et nii ei lähe. Plaan oli selline, et teen pärast pressikonverentsi meie presidendiga viieminutilise intervjuu, kirjutan selle kiirelt lindilt maha ja saadan saatkonnast teksti Postimehe toimetusse. Meiliga. Aga see kava ei töötanud. Esiteks jäid presidendid Valgesse Majja plaanitust 40 minutit kauemaks. Teiseks selgus, et saatkonda ei kavatsetagi enam sõita, sest kohe läheb lennuk New Yorki. Olin leppimas sellega, et jään oludele alla. Aga Lennart tahtis millegipärast sama palju kui mina, et lugu saaks ikkagi lehte. Ei tea, miks.

Niisiis. Intervjuu sündis väga lihtsalt: istusime temaga kihutavas autos ihukaitsjate vahel – mina küsisin ja president vastas ja diktofon salvestas. Eestisse sai see ära saadetud nii, et presidendi saateauto mobiiltelefoni toru juurde panime selle diktofoni Lennart Meri õhutusel jälle käima. Ja Toomas Mattson salvestas Tartus selle telefonikõne ja kirjutas maha ja toimetas looks ning pani lehte. Esiküljele.

Lugu rääkis Balti koostööst ja Ameerika väärtuslikust toetusest; kõige tähtsam oli vahest see, et kohtumine USA ja Balti presidentide vahel üldse toimus. Mäletan, et küsisin intervjuu lõpuks, milliseid julgeolekugarantiisid saaks USA Eestile anda. Ja Lennart vaatas mind etteheitvalt ja ütles, et "julgeolekugarantiisid saab ühele riigile anda ainult tema rahvas ise". Nii on see ka lehte läinud.

Sama päeva õhtul oli New Yorgis peen õhtusöök, kus Balti presidendid said auhindu, pidasid kõnesid ja kõik oli üsna pikk, ametlik ja igav. Kui see lõpuks läbi sai, seisis hotelli välisukse juures Lennart, kes arvas, et õige aeg oleks nüüd linna peale ja kinno minna ja pani vabatahtlikest gruppi kokku.

Tõesõna, mina ei jaksanud.

***

Kolmas intervjuu oli nüüd mullu, 28. oktoobril. Linna peal ja kollastes lehtedes oli tema kohta imelikke uudiseid ja see häiris teda.

Me rääkisime maast ja ilmast. Tema tahtis rääkida ja mina tahtsin kuulata. Ta rääkis vaikselt, vaiksemalt kui varemalt, aga vaatas selgesti otse silma. "Kuuldused minu surmast on liialdatud?" ütles ta kohvi valades ja silmitses mind puurivalt. "Jah, tõepoolest," kohmasin vastu. 

Tema jutus oli kurbust ja kogu jutt sai üsna sõna-sõnalt ka kirja pandud. Ega ta polnud õnnelik selle üle, mis siin toimub. Eriti häiritud oli ta Vene-Saksa gaasijuhtmest. Aga ega talle ei istunud eriti ka viimase aja Eesti sisepoliitilised sündmused. Nagu ka jant Tallinna linna valitsemise ümber ja sahkerdamine Keila-Joal. Ta oli kõigega kursis. Siin ja maailmas. Telerist tuli BBC,  voodi oli raamatuid ja lehti täis ja suurem jagu neist polnud eestikeelsed. Me oleksime kauemgi rääkinud, aga Lennarti poeg Mart tuli tuppa ja ütles, et õde tuli. Meditsiiniõde. Ja et tal pole palju aega. 

Tiit oli temast palju pilti teinud ja meie palvel läks ja seisis ta akna juurde, sest fotograaf ja mina arvasime, et seal on parem valgus. Pealegi me ei tahtnud, et voodi pildile jääks. Lennart poseeris mõnuga ja profilt.

Hakkasime uksest välja minema, kui ta mind korraks tagasi hüüdis.

"Muide, kas teie teate, kelle suvila see ikkagi oli, mis Edgar Savisaar ostis?" küsib Lennart Meri, kui olen juba uksel.

"Laidoneri?" 

"Ei, Pätsi. Kõik läheb plaani järgi," ütleb Lennart Meri.

Kas ta midagi rohkem ei öelnud, küsisid mitmed selle viimase lõigu kohta.

Ei, ainult seda, et hirmus tuuline on, pange riidesse.

Läks nii, et see oli Lennart Meri kõige viimane intervjuu.