Lennart Meri: Ivan Denissovitši vastuvõtt oli võimas!
Mul oli Moskvas sidemeid. Sain veel ilmumata raamatu käsikirja kirjandusajakirjast Novõi Mir, toimetuse liikmelt Liidia Arhangelskajalt. Lugesin ta läbi ja helistasin Moskvast “Loomingu” Raamatukogu toimetajale Ott Sammale, et ta võtaks selle kohe töökavasse.
Kuidas Teil tõlkimine edenes?
Oi, see oli töö, mis mul siiamaani meelest ei lähe! Mäletan, missuguseid järeleaitamistunde mulle andsid Samma ja eriti toimetaja Lembe Hiedel. Läksin koju, kirjutasin nende soovitused üles ja õppisin pähe. Siiamaani on peas. Toimetus pöördus abi saamiseks Enn Sarve poole, kes oli hiljaaegu laagrist vabanenud. Koostöös sündis tõlge ja ka vastastikune lugupidamine.
Mis tõlkimise raskeks tegi?
Esiteks on Aleksander Solženitsõnil erakordselt hea vene keel. Teiseks kasutab ta vene keelte paljudest alamkeeltest kujunenud laagrikeelt. Seda keelt Eestis ei olnud, ei võinudki olla.
Mäletan, kuulasin BBC inglisekeelsetes saadetes raamatu tõlget. Mind pani naerma inglaste kõrge telliskivimüür ümber Siberi metsalaagri. Tellis, pealegi Siberis!? Kui neid üldse oli, siis ahjude ladumiseks. Isegi alusmüürid on Siberis lehistest. Kuid Inglismaal oli võimatu ette kujutada vangilaagrit ilma kõrge kivimüürita.
Kuidas suhtuti teose ilmumisse Eestis?
Vastuvõtt oli võimas! Tõlkimine võttis rohkem aega, kui ma arvasin, üle poole aasta. Teave raamatu peatsest ilmumisest aga levis.
“Loomingu” Raamatukogu toimetusse helistati iga päev, kannatamatult, vahel ka murelikult, et millal tuleb?
Pärast raamatu ilmumist oli mul „Ivan Denissovitšist“ juttu ka Jean-Paul Sartre’iga, kui ta 1964. aastal Eestis käis. Tema silmis oli raamat natuke optimistlikum kui kirjanik. Vanad mehed õppivad aeglaselt, kui üldse.
Milline on „Ivan Denissovitši“ tähendus tagantjärele vaadates?
Minu meelest on “Loomingu” Raamatukogu uskumatu nutikuse ja kavalusega täitnud seda tühimikku, mis Eestis Moskva tellimisel pidi valitsema. Pean silmas ennekõike maailmakirjandust.
Solženitsõn oli Tvardovski võit ja Hruštšovi kaotus. Koomiline katse anda terrorirežiimile “inimlik nägu”. Inimlik nägu säilis neil, kes olid sealpoolokastraati, mitte neil, kes kõndisid siinpool okastraati. Moskva surve kohalikele võimukandjatele ja nende surve “Loomingu” Raamatukogule oli pidev. Umbes 1980 pidi ilmuma Arvo Krikmanni essee Eesti identiteedist vanasõnade põhjal. See keelati ära. Mul on raamatu keelatud eksemplar, kus igal leheküljel on punane kriips.
Ametlik ettekääne oli raamatu lõpus ilmunud “Loomingu” Raamatukogu täisnimekirjas. Seal oli ka „Üks päev Ivan Denissovitši elus.“ Solženitsõn oli selleks ajaks juba aastaid Nõukogude Liidus keelatud autor.
See oli siiski vaid ettekääne, Ott Samma oli nõus bibliograafia välja jätma, kuid tsensuur sihtis Krikmanni elegantset ja põnevat raamatut. Kuid tahaksin meenutada ka Olev Jõe tõlkeid ning Solženitsõni lühijutte pealkirja all “Juhtum Kretšetovka jaamas”: hirmule rajatud ühiskonna kõige täpsem ja tapvam kirjeldus.
Meie lugejale on kõigist Solženitsõni raamatutest just see eriline.
Eestlasele läks kahjuks peale Solženitsõni kõrge hinnang: „Aga nii palju kui Šuhhov oli eestlasi näinud – paha inimest polnud nende sekka trehvanud.“ Seda oli ebameeldiv tõlkida, sest halbu, nagu teame, esineb ka eestlaste seas. Laagrites tõenäoliselt vähem.
Eestikeelses tõlkes esineb üks lätlane, kellega peategelasel Ivan Denissovitš Šuhhovil meeldib koos müüri laduda. Tema nimi on Janis Kildigs.
Venekeelses esmatrükis kannab ta hoopis eesti nime Johann Kilgas. Selline Eesti-lembus tundus Loomingu Raamatukogu toimetusele juba kurjast.
Ott Samma kirjutas Solženitsõnile ja palus lätlasele lätipärast nime.Mille peale Solženitsõn õlgu kehitades arvas, et kui see vajalik on, siis tehke nii.
See lugu kõlab tõelise üllatusena! Hilisemates venekeelsetes väljaannetes nimetaski Solženitsõn lätlase ümber Jan Kildigseks.
Te leiate sellest teosest ka lõigu teise järgu mereväekaptenist, kellega on seotud arutelu filmist “Soomuslaev Potjomkin”.
Kapten Buinovski on jäik ja põhimõttekindel nõukogude võimu vastane. Ta vedas relvaabiInglismaalt Murmanskisse. Ka selle kapteni algkuju, nii palju kui olen kuulnud, on olnud eestlane. Venemaa eestlane. Ja ta olla maetud oma soovi kohaselt Metsakalmistul, Eesti lipp kirstus.
Mis Te arvate Solženitsõni hilisemast tegevusest?
On kurb, et Solženitsõn on oma suhtumist Balti riikidesse ja eriti eestlastesse muutnud ja kuulub nüüd suurvenelaste hulka.
Olin Bostonis 1979. aastal pärast seda, kui Solženitsõn pidas loengu Massachusettsi üliõpilastele. Üks eestlane oli selle videolinti võtnud ja mängis selle mulle oma stuudios kesköö järel ette.
Pärast seda esinemist sattus Solženitsõn Ameerika intellektuaalide silmis veidrate äärmuslike või vähemalt parandamatute konservatiivide hulka.
Ma võin seda hästi ette kujutada. Solženitsõn arvas, et Nõukogude võimu vastu tuleb võidelda Nõukogude vahenditega. Kui ta oleks olnud noorem, oleks ta kutsunud kodusõjale.
Kas Te olete Solženitsõniga kunagi kohtunud?
Kahjuks mitte. Küll olin 1994 Kasahhimaal, kui Solženitsõn alustas oma pikka naasmist Ühendriikidest Venemaale, rongiga Vladivostokist Moskvasse.
President Nursultan Nazarbajev oli raevunud, kui Solženitsõn kõneles Novosibirskis, et Kasahhimaa on osa Venemaast, mis on ajutiselt Kasahhimaale ära antud.
Nazarbajev ütles, et kõik Siberi raudteed lähevad üle Kasahhi piiri ja piisab tema käsust, et need ühendused katkestada. See oli väga idamaine mõttekäik.
Miks peaksid „Ivan Denissovitši üht päeva“ lugema tänased Eesti noored?
Teksti lugedes on lugeja ise kaasautor. Televisioon ja film kipuvad seda inimese igapäevast loometegevust lammutama. Nad pistavad teile lusikaga suhu valmisseeditud toidu, kus kõik elutegevuseks vajalikud valgud ja soolad on jaopärast valmis nämutud. Inimesele ei jää muud üle kui neelata.
Mõistuse ja tunnete sünteesiks mõeldud kaks ajupoolkera ilmutavad kärbumise tunnuseid. See on tuntav eriti inimeste puhul, kes palju kõnelevad ja vähe kirjutavad ning ootavad kõrget palka.
See on ohtilik ühiskonnale, mis on pikka aega olnud väljaspool informatsiooni. See oht esineb ka Inglismaal ja Saksamaal. Me näeme kõikjal kirjutatud sõna ja ajakirjanduse tagasiminekut, kuid Eestiga võrreldes on see oht mujal palju tühisem.
Hruštšov lubas, Brežnev keelas
"Ivan Denissovitši" avaldamine otsustati NSV Liidu kõrgeimal võimutasandil.
1945 Punaarmee kapten Aleksander Solženitsõn pannakse Stalini kritiseerimise eest kaheksaks aastaks vangi. Kasahstani laagris tuleb tal mõte kirjeldada tavalise poliitvangi tavalist päeva.
1959 Kooliõpetajana töötav Solženitsõn kirjutab kolme nädalaga jutustuse "štš-854", pealkiri viitab numbrile vangi seljal.
1962 Kirjandusajakirja Novõi Mir peatoimetaja Aleksander Tvardovski viib käsikirja NSV Liidu kompartei peasekretärile Nikita Hruštšovile. Viimase käsul ilmub jutustus Novõi Miri novembrinumbris pealkirjaga "Üks päev Ivan Denissovitši elust". Teos äratab erakordset tähelepanu kogu maailmas.
1965 Leonid Brežnevi kaaskond kuulutab kirjaniku Nõukogude Liidu vaenlaseks, tema avaldamine keelatakse.
1970 Solženitsõn saab neljanda Vene kirjanikuna Nobeli kirjanduspreemia.
1974 Pärast "Gulagi arhipelaagi" ilmumist välismaal saadab KGB kirjaniku vägisi Lääne-Saksamaale.
1994 Solženitsõn naaseb pidulikult Venemaale.
2002 "Ivan Denissovitš" kuulub Venemaal kooli õppekavasse.
Vene sõimu oli väga raske tõlkida
Enn Sarv räägib, kuidas ta tõlkis koos Artur Alliksaarega vangide sõimu.
Lennart Meri – tollal noor kirjanik kahe raamatuga – Kirjanike Liitu veel ei kuulunud. Mina olin mõne aasta eest naasnud 14 aastat kestnud Saksa ja Vene vangistusest ning elatusin tõlketöödest.
Ott Samma jäi laagrižargooni ja Solženitsõni vene külamehe erisõnavara ja rahvalike väljenduste tõlketäpsuses kahtlema. Koguni tema ei saanud kõigest täpselt aru, nagu ta mulle hiljem tunnistas.
Moskva kriitikutelt oli eriti kõrge hinnangu saanud autori sõnavara ennekuulmatu rahvalikkus. Mõned pidasid seda suureks uuenduseks Vene kirjanduses. Samma palus, et mina kui vana vang ning koos vene lihtrahvaga aastaid laagrites veetnu võtaksin tõlke redigeerida, pöörates erilist tähelepanu laagrikeele iseärasustele.
Töötasin selle kallal mitu kuud ja pidasin aru Artur Alliksaare, teise vana vangiga. Esimese päeva õhtuks jõudsime tulemusele, et tõlgi seda kuradi Solženitsõni sõimu kuidas tahad, eesti keelt mitte mingit viisi välja ei tule.
Alliksaar lubas hankida Wiedemanni sõnaraamatu. Mina jälle teadsin, kus on saadaval Saareste sõnaraamat, mis oli selleks ajaks salaja Eestisse sokutatud. Järgmisel päeval otsustasime, et viga pole meis kahes, Saarestes, Meres ega Wiedemannis, vaid Solženitsõnis: intelligendi liigviisakad keerutused tuleb kõigepealt teha rahvalikuks otseütlemiseks ja alles siis tõlkida eesti keelde. Tegime. Tõlkisime.
Ikka ei meeldinud: tee ja tõlgi ükskõik mis viisil, välja tuleb kas labane inimese materiaalosade loetelu, mis pole ju kellegi sõim, või siis suguakti oskamatu kirjeldus või kunstlik, isetegevuslik pajueesti keel, vene mõtlemine eesti sõnadega. Langetasime otsuse, et viga on hoopiski eesti keeles. Alliksaar lõbustas meid pool tundi, röökides katseliselt kümnel erineval kombel Wiedemanni kõige ropemat kirumist: "Sinu suu on nenda lai kui ühe wana wene-naeze p..."
Kolmandal päeval püüdsime tehtu hulgast välja noppida oma parima: kirja läks kogu sõim, mida meie meelest võis veel eestikeelseks pidada. Sõitsin valmis käsikirjaga Tallinna.
Mäletan väga pikka, vist enam kui ööpäev kestnud istumist Loomingu Raamatukogu toimetuses koos toimetaja Lembe Hiedeli ja Merega, keda esimest korda elus kohtasin.
Hiedel luges läbi, kirtsutas nina ja ütles: "Nagu esimese klassi juntsu, kes on endale tänavalt paar nilbet sõna korjanud." Häbenesin. Panime ühiselt ja Lennart Mere heakskiidul roppuste asemele ilusad eesti sõnad "mölakas", "pätt", "tolgus" ja muud selletaolist, siia-sinna garneeringuks paar "kuradit". Tuli isegi krõbedam.
Kui kerkis mu töö tasustamise probleem, siis otsustas Samma, et paneb Mere ja Sarve tõlke ühisteks autoriteks. Nähtavasti ei leidnud ta muud väljapääsu, sest retsenseerimistasu oli sümboolne ega vastanud minu töö kogusele.
"Situ või siidi!"
Vangide sõim Aleksander Solženitsõni originaalis ja Lennart Meri-Enn Sarve tõlkes.
??-??-?! ???-?????! ??????! ???? ????????! ?????????! ????????!!
Lojus! Pätt! Siga! Sitamadu! Pasakott! Loru!
???????! ?????????! ???????!
Roju! Okse! Peldikukoni!
??? ????, ?? ???????????, ?????!
Situ või siidi - mitte ei võta kuradid paigale!
