Leon – lõvi puuris

Kes on Leon? Mees, kes on viimased kümme­kond aastat avaldanud Loomingus lugusid, aga kelle isik on tänaseni varju jäänud. Nüüd nõustus ta endast kõnelema Peeter Künstlerile.

Leon (Leo Mets, sündinud 1957) on autor, kelle isikupärane stiil (lühivormid, mitte üle kümne standardlehekülje) torkab ehedalt silma. Ta tekst mõjub rohkem luulena. Pikka proosat ta kirjutada ei oska, puudub fabuleerimisanne. Ta ei taha intervjuud anda, teeb poolikuks jäävaid liigutusi, nagu otsiks koduses ümbruses peidukohta. Siis irvitab ta alustuseks mu varustuse üle – toimetuse makk on ajast ja arust. Leon viibutab mu nina all 64megabaidist mälupulka. Ta on tehnikahuviline. Elamine on tal juppe ja vidinaid täis ja mõistlikult segamini. Teda huvitavad relvad. Esimene tukk oli maalt leitud sarvmagasiniga Sudajevi automaat. Kui isa selle avastas, muutus ta kaameks. Kone kadus kodust. Teine relv oli kuidagi ostetud 1937. aasta saksa parabellum, mida ka enam pole. Praegu piirdub see huvi kirjandusega. Tal on Margolini püstoli harjutuses MP-4 1. järk (285 silma). On väikestviisi harrastanud karated.

“Olgu, kui lepime kokku, kirjutame mulle mingisuguse näo, mida väljaanne vajab… Võib-olla hindan end üle, arvan, et mul on palju varjata? Endast rääkimine pole otstarbekas, Milleks hirmutada ligimest?”

Loomingus palus ta toimetaja ­Asta Põldmäed, et ei tuleks välja, kes end Leoni nime taga peidab. “Aga ma ei teagi, kes te olete!” oli Asta omajagu hämmingus.

Kõrtsus ja intiimsemas ümbruses suhtleb Leon ometi palju ja meeleldi. Meid ühendab Leoniga mõnus jutuveeretamine (rubriik “kõigest”), armastus lihtsa ja tõhusa söögi vastu, naps ja filmivaatamine.

Leoni esimene loominguline kirg oligi filmikunst, 14aastasena hakkas ta jändama isa 16millimeetrise kaameraga ja tegi endale asjad üksipulgi selgeks. (Isa oli KGB ohvitser, venemaa eestlane, kes saabus siia laskurkorpusega. Alguses töötas organites tõlgina, hiljem, pärast TASSi fotoreporterite kursusi, kesk­aparaadi fotograafiaosakonnas. Surres kandis majori õlakuid. Töökoht tekitas isas palju närvutavaid pingeid. Pärimise peale soovitas lastel öelda, et nende isa on kraavikaevaja. Hiljuti koukis Leon miskipärast lahti isa teenistusrelva (TT) varumagasini põhja ja vedru kargas sügavale käelabasse. Teade teispoolsusest?) Leon on iseõppijana põhjalik ja tõsine, õhtukeskkoolist talle piisas. Leoni filmitegemise kuldaeg jääb põhiliselt kaheksakümnendatesse. Algas õpilasmalevas, kus sai tehtud koguni “Kevade” versioon, käes veinipudel ja kaamera õlal. Olgu muuga kuidas on, Leoni käsi oli professionaalselt kindel.Üliõpilasmaleva ajaks suutis ta kokku ajada juba tõsiseltvõetava tehnika.

“Üliõpilasmalevast tekkis side lavaka 13. lennuga. Merca elas koolis käies Mustamäel minu kodu lähedal, eks see sillutas suhteid. Minust sai neile omamoodi kroonik, nende kooliaja jäädvustused jooksevad kenasti teles tehtud dokis. Välja arvatud film vägevast lõpupeost, kus seltskond alasti ringi kargas ja mulistas. Selle kursusega (meenuvad Piret Kalda, Anne Reemann) tegime ka rea lühifilmikesi 20. sajandi alguse klassikute vaimus (Buñuel, Cocteau jne). Tekkis side ERKIga, aitasin Hardi Volmeril heli teha, mitu filmi tegime Eero Kotli ja Ivari Männiga. Esimene projekt oli “Hitler kosmoses”, millest asja ei saanud, sest Lätis vene filmi jaoks üles pandud Riigipäevahoone makett oli meie tulekuks maha võetud. Välja tuli hoopis “Operaatori surm”. Oli meil ka perestroikateemaline “Ootamine”. Või siis osa Kotli diplomikaitsmisest – jäädvustasin klaasiahju maagiat ja teose sündi. Komisjon vaatas selle šedöövri ära ja siis kanti “surmväsinud” noor kunstnik kanderaamil “lõukoerte” ette.

Aastakese töötasin Tallinnfilmis operaatori assistendina Jüri Sillarti käe all Kaljo Kiisa “Metskannikeste” võtetel. Sain kätt proovida, kui Sillart end märjaks või poriseks teha ei tahtnud. Ah jaa, õpetasin kutsekooli filmiringis. Tulemused polnud kehvad, kuigi rahvast käis igasugust. Riik maksis õpilastele huvialaringides käimise eest taskuraha, et nad tänaval ei hulguks. Kujuta ette – 10 rubla! Selle eest tasus vähemalt kohal käia. Näitasin neid õppefilme, täiesti korralikke asjakesi, Soomes. Neil oli menu. Taipasin üllatusega, et soomlased on seda sorti filmivara ammugi hoolega kogunud. Usun, et mu filmikestel (üritused, kokkutulekud, olgu või pulmad) on kultuuriväärtust, tahaksin nad igaks juhuks moodsa tehnikaga ümber võtta, aga raha pole. Raha küsida? Phäh, keegi ei taha Leoni tunda. Omal ajal oli mul võimalus kasutada ETV laboreid.”

Muide, Leon monteeris Hans H. ­Luige jaoks filmi, kuidas mees kunagi malevas hüppas ja kargas. Kulutused läksid oodatust suuremaks, Leon küsis 100 krooni juurde. Tuhka ta sai.

Küll said head ajad otsa. Kunagi kogus kaameraga sehkendamine kokku põneva seltskonna. Nüüd mõeldakse ainult väljaantava raha peale. (Leonil on niisu­gune pooleldi unenägu, et ta laenab Balta turul Ain ­Hanschmidtilt pooliku leiva ostmiseks 2 krooni. Putkas ei võeta raha vastu, sest see ei maksa mi­dagi, seda pole olemas, see on põrgu­neitsi varandus. Mingi Hanschmidti raha. )

Niisiis filmivärk, mis Leoni igas mõttes toitis, kuivas kokku. Leon hakkas töötama invaliidist noorukitega, neid abistama. Üks naissõber ulatas rahatul ja muidu halval ajal suunava käe. Tahetakse ju, et ratastoolis noored saaksid käia tavalises koolis. Vanalinna gümnaasiumis laabusid asjad hästi. Leon on tegelenud ka autistidega Pelgulinna puuetega inimeste tugikeskuses, käinud nendega linna peal, näitustel, muuseumides, kontsertidel, loomaaias jne, tutvustanud filmikunsti. Praegu töötab ta Tallinna keskhaigla ruumes tegutsevas Biokeskuses. Seal treenitakse lootusetuks tunnistatud lülisambavigastusi põdevate inimestega. Asi on iseenesest lihtne – visa treening ja ­vaimu ülal hoidmine. Metoodika on tulnud Saksamaalt. Tulemusi esialgu veel hinnata ei oska, küll aga hämmastab päevast päeva patsientide elurõõm ja optimism.

“Kirjutamine aitas mind väga halbadest aegadest üle. Mõnda aega oli õhtusteks seltsilisteks pudel viina, pliiats, kirjutusmasin ja paber. Jõin ja kirjutasin. Oma arust kirju. Avasin end konkreetsetele inimestele, avalikkusele – ja eikellelegi. Minu stiil on mõjutatud kirjakirjutamisest. Põldmäe ikka ütleb: “Leon, tooge mulle oma kirju!”

Kirju on kindlasti paar tuhat. Kolisin tasapisi arvutisse, siis internetti. Kõige rohkem impulsse annab siiski vahetult toimuv elu. Saatsin oma töid kõikjale, ka Ekspressi. Muidugi tulutult. Loomingusse jõudsid mu tööd 1994 Indrek Hirve kaudu. Jaan Paavle on aga olnud mulle pikka aega sillaks kirjandusse. Järgmine sats lugusid ilmus alles 2002, niisiis seitsme aasta pärast. Tahaks miski­pärast kogu aeg kirjutamisega lõpetada ja ei lõpeta ometi.”

Esimesed mõjukad teosed Leoni elus olid Mihhail Bulgakovi “Meister ja Margarita” ja Igor Koni “Isiksuse filosoofia teetähised”. Mõjutanud on ­Charles Baudelaire eriti, Edgar Allan Poe, ­Juhan Liiv valikuliselt.

Praeguses kirjanduses tekitab temas nõutust ammugi perfektselt läbikirjutatu kobav kopeerimine, ebaoriginaalsus. Või lihtsalt lollus, milleks ta peab näiteks Ervin Õunapuu teismeliseiga meenutavat religioonifoobiat. Enim rõõmu pakub Andrus Kivirähk, see mees olla alati rutiinist ja väsimusest üle, tema pilge mõjuvat eranditult südamlikult, säästvalt. Kivirähk toob meelde kauni lapsepõlve, tal on hämmastav emotsionaalne haare. Isegi Edgar Savisaar unistavat ­Kivirähaga tutvumisest, teab Leon.

Leon on mees, kes hoiab varju ja mõjub ometi avatuna. Suhtleb laialt, ent märkamatult. Üritab elu ja asju avaralt näha. Oma tundlikkuses mõjub ta vahel lõvina, kes vaatleb puurist möödakäijaid.

“Silmast silma suheldes räägivad inimesed hingekaugetest asjadest. Aga Eesti inimese hing on sügav. Netikir­jad on head selle poolest, et kardetakse vähem sügavuti arutleda. Mind köidab maailm inimeses, kirjandus on seepärast huvitav, et autor ei samastu loominguga täielikult, maailma servale jääb pisut salapära. Eelistan narratiivivaba kunsti. Ma ei talu hästi varatar­ku noori vanainimesi, enesega rahulole­vaid äranäpitud inimesi ja ühiskonna kibestumust, kuigi olen ise tihti kibestunud. Mina vajan kõige lihtsamaid asju ja väga, mis on teadagi kõige raskem saavutada. Elus ei ole mitte midagi paremat teha kui töö.”