Tänapäeval dikteerivad kauplused, mida toota ja millise hinnaga seda müüa. Tootjad peavad kauplustele alluma. Seda näitab ka äsjane otsus, millega rootslaste võimu all olevad Rimi poed ja Säästumarketid otsustasid lõpetada värske eesti liha müümise. On küll kohalikku marineeritud liha ja siinseid sinke-vorste-sardelle, kuid mitte värsket liha. See seis tundub mulle võlts. Ma saan aru, et banaanid tulevad Ecuadorist ja Panamast, et mangosid tuuakse Peruust, lõhe on Norra päritolu ja tuunikala konserv Taimaalt, rääkimata Austraalia või Tšiili veinidest. Aga kui satun nägema Põhja-Aafrikast kohaleveetud värskete kartulit või Iirimaa sildiga ribi, tekib minus tõrge. Rimi tiheda külastajana ja eestimaise lihakauba eelistajana sattusin ärevusse. Miks küll selline otsus? Kiiresti sain aru, et asi pole kvaliteedis. Poolast tuleb liha küll ühe päeva kauem kui Eestist, kuid ma proovisin ise järgi, et polnud sel häda midagi. Küsimus on kaupmeeste ahnuses. Ostjale pole lääne liha odavam, tihti on Rimi hinnad isegi kallimad. Küll aga kannatavad lihakombinaadid ja ilmselt ka talumehed, sest neid pressib poekett täiega. Välismaalt saab Rimi liha osta odavamalt kui Eestist. Ehk sisuliselt esitas poekett siinsetele tootjatele ultimaatumi: enne me värsket Eesti liha ei müü, kui te hinda alla ei lase!
