01.08.2008, 00:00
Lihtne elu, naised ja ajakirjandus
Meediatööstuse kasvav huvi "'matside"' vastu ajab segadusse tarbijad ja inspireerib meediauurijaid.
Evely Ventsli näitab bikiine, kuulutas möödunud
nädalavahetuse SL Õhtuleht, mida püüdlik
ajalehemüügilaps püüdis hoopis teistel lainetel seilavatele
folgilistele tulutult maha müüa.
Neil päevil saime
populaarseimast teleuudistesaatest ka teada, et modell ja laulja Eha Urbsalu
määrib näole spermat ja soovitab teha seda ka teistel, kui pole
võimalik piisavalt nahale kasulikku lõhet süüa. Ja
Kroonika kirjutab, et mister Estonia Kaido Matsoni ekskallimale,
maasikamüüja Kersti Kerikmäele tehakse päevas kümneid
lähenemiskatseid.
Paljusid, eriti Sirbi, Rahva Hääle
ja vana hea Postimehe vaimus üles kasvanud inimesi vaevab, miks meedia
kirjutab suureks tegelased, kellest tegelikult poleks inimestel vaja
midagi teada, kes pole avaliku elu tegelased, kuna nad ei mõjuta kellegi
elu mitte kuidagi.
Miks valib meedia üha enam kangelasi, eriti
naisi tänavalt, ilmatüdrukuid, maasikamüüjaid ja kellegi
ekskallimaid?
Meediatööstuse huvi banaalsete, isegi
vulgaarsete tegelaste vastu on kogu maailmas hüppeliselt
kasvanud. Kuulsus kui sümboolne kapital ja selle muutumine on
nähtus, millest ei lähe mööda ka
ühiskonnauurijad. “Odav” meediakuulsus on
pälvinud ka akadeemiliste ringkondade huvi: meediauurijad
küsivad, miks kõmuajakirjandus, mis varem tegeles suurte
filmi- või muusikatähtedega, tõstab nüüd
esile, kasutab mängeldes, rapib ja viskab ära tegelasi
n-ö tänavalt, pakkudes neile viivuks avalikkuse tähelepanu,
kuulsust 15 minutiks.
Norwichis East Anglia ülikooli juures
kogunes jaanipäeval sadakond meedia- ja kultuuriuurijat, et konverentsil
“Going Cheap: Female Celebrity on the Tabloid, Reality, and Scandal
Genres” (“Hinda alla lastes: naiskuulsused tabloidide, reality ja
skandaaliajakirjanduse ajastul”) nähtuse üle mõtteid
vahetada. Järgmisel aastal hakkab Inglismaal East Anglia ülikooli
eestvõttel muide ilmuma akadeemiline ajakiri Celebrity Studies, mis
tegeleb kuulsuste kultuuriga süvitsi.
Kuulsuse
devalveerumine
Kunagi varem pole kuulsaks saada olnud nii
lihtne. Riputa oma video Youtube’i ja keegi võtmeisik võib
sind märgata...
Staari institutsioon on alla käinud,
selle on asendanud meediakuulsus. Seda seostatakse fototehnika, aga eriti
interneti tormilise arenguga. Paparatsofotod, seltskonnablogid, virtuaalsed
fänniklubid, võimalus piiluda kuulsuste eraellu
kodulehekülgedel või reality-formaadis...
Celebrity- ehk
kuulsuste kultuuri on tekitanud massimeedia ja vohava
ajaviitetööstuse nälg uute värskete tegelaste järele,
kelles on see “miski”, millest annaks vormida meediale nii
vajalikke tooteid. Neid leitakse tänavalt, aga ennekõike juba
mängus sees olevate kuulsuste ringkonnast. Tavalise inimese
võimalused teenida hetkekski avalikkuse tähelepanu on
ennenägematud, sest meediakuulsuseks võib saada igaüks,
erinevalt spordi- või filmistaariks tõusmisest, mis nõuab
saavutusi. Meediamasin vajab materjali, et pakkuda publikule uusi lugusid
nii tuttavate kui ka uute tegelastega (ja parem, kui need on omavahel seotud
tegelased).
Et saada seltskonnaajakirjanduse kuulsuseks, peab
suhtlema õigete inimestega või olema õigel ajal
õiges kohas, kaasa lööma teleformaatides (mis täna on
teinud telekünnise hirmuäratavalt madalaks). Kuid
peab olema mingit karismat, palju jultumust, head välimust, et
vastata meedia (või tegelikult
selle niiditõmbajate) hetkeisudele ja pälvida meedia huvi pikemalt
kui 15 minutit. Ei saa öelda, et Evely Ventslis, Kairit Tuhkanenis,
Aveli Abelis, Triin Tulevis, Kersti Kerikmäes see puuduks,
rääkimata Beatricest, Eha Urbsalust, Liis Lassist või
bravuuritar Anu Saagimist.
Siiski on staaristaatus midagi,
mis lootusetult kaetud ajaloo kullatolmuga.
Monroe versus
Wadowsky
Staar on olnud seltskonnaajakirjanduse keskne
figuur juba selle tõusuajast 20. sajandi esimesel poolel: esialgu
teatri- ja hiljem filmimaailma taustaga tegelane, enamasti naine, kes suutis
dramaatilisi rolle etendada ka väljaspool oma elukutset. Staar
klassikalises mõttes on kauge, erandlik pooljumalanna, massidele
kättesaadav vaid ekraani, lava või klantsajakirja kaane vahendusel.
Edgar Morin, klassikateose “The Stars” (1957) autor, defineeris:
staarid on vahelüliks tegelikkuse ja kujutluste maailma vahel. Nad on
küll päriselt olemas, ent koosnevad meie teadvuse jaoks pigem meie
kujutlustest, ergutavad meie fantaasiaid (“they serve as intermediaries
between the real and the imaginary”). Staari ellu on klassikaliselt
kuulunud hukutavad meesseiklused ühiskonna eliidi seltskonnas,
tormilised abielud, ebatraditsioonilised peresuhted. Või varjab staar
oma eraelu kiivalt avalikkuse eest, küttes nii üles publiku
kujutlusvõimet.
Filmitööstusest on kadunud
“vana aja staarid”, kuid ikka võrreldakse uustulnukaid
glamuuriaegade tegelastega: nähakse Nicole Kidmanis Lauren Bacalli
või Scarlett Johanssonis Marilyn Monroe’d, või
miks mitte kunagise Night Lite duo Ly Lumistes Anne Veskit, kel staari
mõõtmed. Naisteajakirjades mängitakse muutumismänge,
kus Lindsey Lohan või Stella K. Wadowsky kehastub Marilyniks.
Tuntud on Stiili fotolavastused, kus eesti kuulsustele on üritatud anda
suure maailma tähtede välimust ja attitude’i. Hiljutises
Kroonikas mängis Janika Sillamaa stilisti abil rock’i-legendi Janis
Joplinit.
Ole publikule kättesaadav!
Kunagi varem pole publikul olnud nii kerge ligipääs
meelelahutustööstuse staaridele ja kuulsustele. See on ühtviisi
meelitav ja hukutav. Nii on paljude lõbutehastele
sõrme ulatanud tegelaste elu muutunud avalikuks näitemänguks,
kus paradiisistseenid vahelduvad välkkiirelt põrguepisoodidega.
Mis õieti eristab Britney Spearsi Marylin Monroe’st?
Mõlema elus on olnud raha ja edu, kummagi närv ei pidanud vastu...
Britney on veel elus, kuid nendevaheline erinevus pole mitte see. Kui Marylin
on staar, kelle eraelu varjuküljed on saanud avalikuks alles hiljem, siis
Britney vaimseid tõmblusi võib huviline jälgida peaaegu
reaalajas (või sõbralikes pereväljaannetes, võtke
lahti näiteks Kroonika kodu-eri, suvi 2008). Tragikoomilise
poptähekese vaimse seisundi ja kehalise vormi üle saab täna
spetsiaalsetes blogides ja kommenaariumides nalja heita igas maailma
otsas.
Briti meedia rapib omakorda isukalt Kerry Katonat, kunagist
Atomic Kitteni tegelast, kes “näitas kõike”
reality-show’s ning kelle tormilisest elust ilmus hiljuti raamat
“Too Much, Too Young”. Võib olla kohatu paralleel, kuid meie
Vändra Aveli või Liis Lass alles õpivad tundma
avalikkuses olemise mitmepalgelisust. Meil veel ei ole ka Perez
Hiltoni klatšiblogi, kus regulaarselt ilmuks fotosid meediakuulsuste
seelikualustest nende autost väljaronimise hetkel.
Miks mats on huvitav?
Briti kollane ajakirjandus on
täna avastanud
valgeihulised madalamast klassist, sageli vaesematest
põhjapiirkondadest pärit rikkumatud tegelased, kelle
tähistamiseks kasutatakse terminit chav (mats). Meedia on
reality’ite või muude formaatide abil need tundmatud pürgijad
tuntuks teinud, ja nüüd jahvatavad rahaveskid, kasutades
kütusena tavaliste inimeste lihtsameelsust, süüdimatust,
võib isegi öelda, kuritarvitades usaldust, kuid samas neile ka
kätte makstes edevuse eest, neile kohta kätte näidates. Just
selline on Kerry Katona või ka modell Jade Goody, teise briti
ajakirjanduse hetkelemmiku saatus.
(Midagi sarnast on meie
konnatiigis juhtum Vändra Aveli, kes hiljuti pages avalikkuse
tähelepanu eest Soome ja keda meediale vahendanud ema ei taipa siiani, mis
toimub...)
Briti meediauurijad seletavad seda nii, et kuna teatud
nahavärvi ja sotsiaalse taustaga inimesi ei tohi avalikult
kritiseerida ega naeruvääristada (ehk värvilisi britte), on
kõmuajakirjanduse tegijad avastanud briti oma alamklassi. Ja juttu
jätkub kauemaks, sest inimesed on ikka armastanud vahetegemist ja
teistsuguste väljanaermist.
Milleks lugejale
meediatähekesed?
Paljud vana kooli lehelugejad
kirtsutavadki nina ega mõista, mis kirjutatakse järjekordse reality
osalejast, rääkimata meediaekspertidest, kes näeksid, et
meedia käsitleks vaid “olulist”.
Tavalisi inimesi,
kellest on saanud kuulsused, vajab lugeja, et samastuda ja kaasa elada.
Traditsiooniline kvaliteetajakirjandus on oma olemuselt ju
rahvakauge. Selle tegelased on majandus- ja poliitiline eliit (ülikondades
tähtsad mehed). Väike inimene leheveergudele ei jõua, kui,
siis ehk mõne üldise häda või tendentsi
iseloomustamiseks, võib-olla rubriigis “Argielu sangar”
või “Nähtamatu inimene meie kõrvalt”.
Kvaliteetajakirjandust lugedes on tavalisel inimesel raske kellegagi samastuda,
see on ikkagi ülevalt alla tõdede ja teadete kuulutamine, see
ajakirjandus räägib teiste elust: Toompeast, Tallinnast...
Valge eliidile, kollane rahvale
Läänes
on tavaline inimene olnud kollase pressi kangelane ja keskne telg, seda eriti
Inglismaa-taolises klassiühiskonnas. Kui valge ajakirjandus on tegelnud
raha, võimu ja otsusetegemise maailmaga, siis kollane, vastukaaluks, on
rääkinud tavalistest inimestest.
Ka nõukogude
ajakirjandus, mille vaimsest mõjuväljast me vahest nüüd
oleme lõplikult lahkunud, nägi tavalises inimeses kangelast,
tõstis esile töökamaid ja pärgas ka süsteemile
kuulekamaid, kuid see on omaette teema. Mingil ajal valitses Eesti
ajakirjanduses sellele reaktsioon ja 1990ndatel taheti kirjutada vaid
“prominentidest”. Seltskonnaajakirjandus ja Eesti ajakirjanduse
“kolletumine” 1990ndate teisel poolel on “tavalise
inimese” ootamatul kombel taas ajakirjanduse huvivälja toonud.
Valget ajakirjandust on tarbinud haritud ja jõukas eliit,
kollast laiad rahvahulgad, see on ajakirjandus suurele enamikule, mida kinnitab
ka kommertsedu. Nii saab vaid küüniliselt tõdeda, et rahvalik
SL Õhtuleht on demokraatlikum kui Postimees, sest toob tavalise inimese
häda suurelt esikaanele (kuigi viimane annab Elu24ga Õhtulehele
vahest silmad ette). Võtmeküsimus meedia rahvaläheduse ja
demokraatlikkuse hindamisel on, milleks tavalist inimest ja tema
äpardusi kujutatakse. Kas tema õnnetuse
mõistmiseks, selleks, et keegi, kel selleks voli ja
võimalusi, tõttaks appi? Meediauurija Imogen
Tyler on veendunud, et kollane ajakirjan
dus ei ole demokraatlik, vaid klassiühiskonnas pigem kasvatab
klassivahesid. Tuues n-ö hädasoleva tavalise inimese esile
publikule kaasatundmiseks, heidab ta selle ka publikule naeruks ja torkimiseks,
näpuganäitamiseks, veelgi enam, täna ka netikommentaatoritele
ilkumiseks.
Kui nüüd n-ö tavalisest
inimesest on saanud “kuulsus”, on ta meediamasinavärgi
küünilise krigina ja teadagi rahakõlina saatel heidetud
rahvale arvustamiseks, võrdlemiseks (ahaa, temal läks nii halvasti;
meil läheb veel hästi!) ja väljanaermiseks (issand, milliseid
lolle leidub).
Naiste avameelne maailm
Mehed teevad meelelahutust, naised on meelelahutus. Pole vist
ajakirjandusvaldkonda, mida see populaarmeediauurijate hulgas teada
tõdemus (autor Kaarina Nikunen, Tampere ülikool) rohkem
iseloomustaks, kui seltskonnaajakirjandus. Kui nn valges ajakirjanduses on
naisi vähe nii nende hulgas, kes ajakirjandust teevad, kui ka nende seas,
kellest kirjutatakse, siis seltskonnaajakirjandus kirjutab enamasti naistest ja
naislugejale. Seltskonnaajakirjandus näib lausa naisi jumaldavat, esitades
neid kaantel, posteritel, seltsielukroonikates.
Kui valge
ajakirjandus peaks ideaalis tegelema sündmuste ja protsessidega ning
kajastama igakülgselt ja erapooletult mõjukaid ja inimestele
olulisi nähtusi, siis kollane tegeleb inimeste ja nende lugudega,
rõhudes tunnetele, kiskudes pisaraid ja küttes üles kadedust,
viha, kaastunnet ja kõike muud inimlikku. Ja elu lugude peategelased
meedias on ikka naised, kes kehastavad avalikult kirgi, emotsioone,
eludraamasid. Naised pajatavad oma lugusid ajakirjandusele meelsamini ja ka
ajakirjandus ise tahaks elu ikka naiste kaudu näha.
Naistes
(kes vastanduvad ajakirjanduse köögipoole keeles “hallides
ülikondades vanameestele”) on meedia jaoks vajalikku värvi:
naised on meediategijate jaoks elu ise! Sina oled “tõde”,
nagu ühes kunagises Genialistide hitis “Leekiv armastus”
meessolist oma kujutletavale naisele ütleb.
Lisaks on naiste
kujutamise reeglid ja ühiskonnas kehtivad konventsioonid lõdvemad:
ka ühiskonnas kõrgel positsioonil olevate naiste suhtes talub
ühiskond või isegi ootab familiaarsust, argipäevasust,
kehalisuse ja nõrkuse näitamist. “Kuulsate” naiste
muresid vahendades hoiab meedia neil naistel n-ö ka silma peal, et need
siiski ühiskonnas levinud (moraali)normidesse mahuks. Selline on
publiku ootus ja seltskonnaajakirjandus on teadagi publiku hea
teener. Näiteks avastas SL Õhtuleht, et Tanel Padari
ekskallim Evely Ventsli lustib eri meestega! Värske Kroonika kontrollib,
kas kuulsuste lapsed on ikka nende kuulsate vanemate nägu, jne.
Tunnetejärgne ühiskond
Avalikkuse
reaktsioon kuulsuste pihtimustele võib olla halastamatu ja ennustamatu,
kuid Eestis koheldakse meediatähti siiski veel siidkinnastes. Suure
maailma seltskonnaajakirjanduses tervise ja eriti vaimse tervise vallas tabusid
pole: meil, rahval, on võimalik välja elada oma vastikust ja
jälestust kunagi edukate ja ilusate, nüüd rasvunud,
allakäinud, oma keha üle kontrolli kaotanud kuulsuste üle!
Narkar ja muusikamaailma komeet Amy Winehouse või Britney
Spears vajaks ehk kõigepealt vaikust ja ravi, kuid seda meedia neile
enam ei võimalda, kuna publik nõuab lisa Britneyd.
Ühiskonnauurijad räägivad murega juba postemotsionaalsest ehk
tunnetejärgsest ühiskonnast, kus keegi ei hooli millestki. Tegelikus
elus on tunded – nende meedia poolt võimendatud
ülekülluse tõttu – muutunud lamed
aks: pole enam tõelist rõõmu, kannatust ega kaastunnet.
Meediategelaste inimlikkust ei tajuta. Ja meediatööstus ise
pakub tarbijale üha liialdatumaid, groteskseid, ülespumbatud
rõõme, muresid, pisaraid...
Mis eristab meediakuulsust tõelisest staarist?
- Kuulsus (celebrity) on meediatoode ehk ta pole teinud midagi mõttekat peale meedias kuulus olemise.
- Kuulsusi produtseerivad näiteks reality-show’d ja televisiooni ilmateated: Baari-Annika, Bussi Pirjo, Farmi-Gaabriel, Lihtsa Elu Sille, Kairit Tuhkanen jt.
- Avalikkusse võib kuulsus kerkida ka tänu mõnele staarile või staariga seotud teisele meediakuulsusele, näiteks on kuulsused rock’i- või sporditähtede naised ja eksnaised (nt Tanel Padari, Henrik Sal-Salleri, Andrus Värniku, Mürka jt pruudid ja tüdruksõbrad).
- Kuulsus võib avalikkusest kaduda sama kiiresti, kui meedia huviorbiiti kerkis.
- Kuulsus peab avalikkuses püsimiseks tegema pidevalt pingutusi, eirama ühiskondlikke norme, vapustama üldsust uute julgustükkidega, eriti kui reality, kus ta esines, on läbi või on ta juba kellegi lootusetu “eks”.
- Vahel suudab kuulsus oma mitte millestki tekkinud maine konverteerida päris kapitaliks: näiteks töökohaks meelelahutustööstuses, juhul kui tas on vajalikul määral karismat. Sellega on hakkama saanud näiteks Eesti olulisim meediakuulsus Anu Saagim. Ilmatüdruk Kairit Tuhkanen kaubastas oma tuntuse artistinime Niki all. Liis Lass kirjutab kolumne seltskonnaajakirjanduses.
- Naised võivad meedias kogutud kuulsusekapitali investeerida ka soodsasse abiellu, nt ilmatüdruk Mari Uusõue abiellus Eesti rikkaima ja salapäraseima ärimehe Toomas Tooliga.