Liighigistamine häirib igapäevaelu

Kõik me teame, mis on higistamine. Kes on tundnud hirmuhigi, kes on rinda pistnud haigushigiga, keda on enne eksamit kimbutanud ärevushigi.

Mõõdukas higistamine on loomulik, see on keha jahutussüsteem, mis kaitseb ülekuumenemise eest. Liigne higistamine on aga siiski ebameeldiv ja häiriv – higiplekid riietel, niisked käed ja nähtavad higipärlid otsmikul tekitavad piinlikkust ja teevad suhtlemise teiste inimestega ebameeldivaks.

Miks me higistame?

Higistamine on normaalne elutegevuse kaasnähtus, mis on hädavajalik kehatemperatuuri reguleerimiseks. Kui meie kehatemperatuur tõuseb üle 37 ºC, hakkame higistama. Näiteks füüsilise tegevuse ajal võib kehatemperatuur ilma higistamiseta tõusta juba ühe tunni jooksul 41 ºCni.

Higistamine on tähtis abiline ka jääkainete eemaldamisel organismist – 30% kehas leiduvatest mürkainetest eralduvad naha kaudu. Samuti hoiab higistamine naha elastse ja puhtana.

Miks tekib higilõhn?

Sageli arvatakse, et higi on ebameeldiva lõhnaga vedelik. Tegelikult on värske higi aga täiesti lõhnatu vedelik, sisaldades 98% vett, lisaks pisut piim- ja rasvhapet ning soola. Ebameeldiv lõhn tekib alles siis, kui bakterid hakkavad higi koostisosi lagundama.

Inimese nahas on kaks tüüpi higinäärmeid: ekriinsed ja apokriinsed. Ekriinsed näärmed katavad enamiku kehast, nad funktsioneerivad sünnist saati ja nende põhifunktsioon on organismi jahutamine. Apokriinsed näärmed paiknevad kaenla all, pea ja kubeme piirkonnas ning just apokriinsete näärmete toodetud higi on see, mis koos naha pinna bakteritega põhjustab ebameeldivat lõhna. Apokriinsete näärmete areng algab puberteedieas.

Higistajaid on palju

Liighigistamine ehk hüperhidroos on higistamine tugevamal määral, kui vajalik keha normaalseks soojaregulatsiooniks. Arvatakse, et kuni 3% inimestest kannatab tõsise liighigistamise all. Inimesi, kes kaebavad liigsest higistamisest põhjustatud vaevusi, on aga tunduvalt rohkem – kuni 25% elanikkonnast.

Selle, kas inimene higistab palju või vähe, määravad suuresti ära geenid.

Tavaliselt suureneb higistamine füüsilise aktiivsuse, palaviku alanemise perioodil, kõrge välistemperatuuri korral, aga ka stressi tekitavates olukordades ja hirmu korral (tähtsad esinemised, eksamid).

Liighigistamise põhjused

Liighigistamisel võib aga olla väga palju erinevaid põhjuseid. Esmalt haigused – kilpnäärmeprobleemid, diabeet, podagra, neuroloogilised haigused, palavikuga kulgevad haigused, tuberkuloos jt.

Liigset higistamist võivad esile kutsuda ka mõningad ravimid – propranolool, tritsüklilised antidepressandid, aspiriin suure annuses jt. Ka krooniline alkoholism ajab higistama. Liigselt alkoholi pruukiv inimene peab pideva leemendamise põhjusi otsima oma eluviisidest. Veel üks põhjus on ülekaalulisus. Üleliigne kaal sunnib füüsiliselt rohkem pingutama, keha kuumeneb ja vajab jahutust, seetõttu tekib ka higi.

Tuntakse ka emotsionaalset ehk psühhosomaatilist liighigistamist. Naha muudab märjaks ärevus, hirm, stress, väsimus ja unetus. Emotsionaalne liighigistamine on üldjuhul geneetiline. Võib tekkida isegi omamoodi nõiaring: mingi emotsionaalne faktor ajab higistama, mistõttu higistamine muudab inimese üha närvilisemaks. Kõige enam higistavad reeglina käe- ja jalalabad ning kaenlaalused.

Eraldi teemaks on üleminekuiga. Higistamishood on üks sagedamini esinevaid üleminekueaga kaasnevaid tervisehädasid. Ligi 75% naistel esineb üleminekueas kuuma- ja higistamishooge, päeva jooksul v&o tild e;ib neid tekkida 20–30 korda. Eriti võivad öised higistamishood segada und ja seeläbi oluliselt vähendada elukvaliteeti.

Kuna higieritus on hormonaalse tekkega, siis on liighigistamine eriti intensiivne ka murdeeas, menstruatsiooni ja raseduse ajal, mil inimese hormonaalne tasakaal muutub.

Abi loodusest

Higistamise puhul saab abi loodusest. Tõhusa higistamisvastase toimega on näiteks salvei (Salvia officinalis). Salvei higistamist pärssiv toime tuleneb tema koostises olevatest parkainetest, eeskätt rosmariinhappest. On tõestatud, et see pärsib higiproduktsiooni kuni 50%. Kuigi higieritust vähendab ka tavaline salveitee, on apteekides müügil salveiekstrakti sisaldavad kapslid, mis sisaldavad salveilehtedes leiduvaid parkaineid rikastatud kujul ning seega on nende higistamisvastane toime märksa tõhusam kui salveiteel.

Salveist on abi ülekaalust tingitud higistamise, klimakteeriumiga kaasnevate higistamishoogude, emotsionaalse higistamise, öise higistamise, käte higistamise, jalgade higistamise, kaenlaaluste higistamise jms korral.

Kuidas liighigistamist ravitakse?

Liighigistamise ravivariandid ulatuvad antiperspirantidest kirurgiliste protseduurideni.

Veeprotseduurid

Väga kasulikud on liighigistajatele veeprotseduurid: naha veresoonte gümnastika (külm ja soe dušš vaheldumisi), sagedased kümblused külmas vees, sest jahe vesi rahustab rasunäärmeid.

Antiperspirandid

Sageli aetakse segamini terminid antiperspirant ja deodorant. Antiperspirant pärsib higi eritumist, takistades higinäärmejuhas higieritust nahale. Deodorant maskeerib vaid higi lõhna.

Botuliintoksiin (Botox)

Botoliintoksiin blokeerib närviülekande higinäärmetele. Botoxi süste tehakse eelkõige kaenlaaluste ja labakäte higistamise korral, kui antiperspirandid ei aita.

Iontoforees

Iontoforees on veeprotseduur, mille ajal juhitakse nõrk elektrivool nahka. Takistab higinäärmejuhas higieritust nahale.

Endoskoopiline rindkere sümpatektoomia (ERS)

ERS on operatsioon, mida tehakse üldnarkoosis. Operatsiooni käigus lõigatakse läbi higinäärmeid reguleerivad närvid.

Looduslikud vahendid

Tänapäeva inimeste teadlikkus oma tervisest aina tõuseb ning seetõttu eelistatakse üha sagedamini looduslikke ravimeid oma terviseprobleemide ennetamiseks ja lahendamiseks.