Liigkasuvõtmine – Eesti vähktõbi

1920.-1930. aastatel hoidis riik kaupade hindadel silma peal. Ahneid ärimehi ootasid trellid. Nüüd küsi palju tahad.

Tänapäeva Eesti märksõna on kontrollimatu ahnus. Toidukaupade hindadele pannakse kauplustes otsa kuni 40 ja tööstuskaupadele 100 ja enamgi protsenti. Koort ei riisu mitte tootjad, vaid vahendajad. Eesti Wabariigi ajal oodanuks niisuguse äri ajajaid kopsakad trahvid ja vangla, sest siis ei nimetatud seda äriks, vaid liigkasuvõtmiseks. Kui praegu kehtestada toona kehtinud seadusaktid liigkasuvõtmise vastu, tuleks ehitada uus vangla. Muidu ei mahuks patustajad ära.

Türmi kuni kolmeks aastaks

Juba 1920. aastal anti Eestis välja määrus hangeldamise ja liigkasuvõtmise tõkestamiseks, mis hilisemate täienduste ja parandustega kehtis kogu vabariigi aja. “Keelatud on toiduainete ja muude vajalikkude tarbeasjade müügil nõuda ja võtta niisugust hinda, mis on üleliigne ja ei olene nende ainete valmistamise ja müügi tingimustest,” algas määrus. Esmatarbekaupadeks loeti siis toiduaineid, tubakatooteid, riideesemeid, põllutöömasinaid, raamatuid, arstirohtusid, kütust, majapidamiskaupu jm.

Niisamuti oli keelatud valmiskauba töötlemine (ka pakendi muutmine) üksnes suurema kasu saamise nimel ning kõrvaldada kaupu müügilt “hinnatõusu äraootamise sihil”. Ka pidid kõik kauplused ja söögikohad nähtavale kohale riputama hinnakirjad.

Karistused eeskirjade rikkumise eest olid karmid. Patustajaid nuheldi türmiga kuni kaks aastat, hiljem “arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle tuhande krooni”. Lisaks võis kohus süüdlaselt ära võtta kauplemise õiguse kuni viieks aastaks. Kes aga juba teist korda vahele jäi, seda ootas kuni kolmeaastane vangistus (hiljem kuni aasta) ja kukru kergendamine kuni kolme tuhande krooni võrra. Ka võidi temalt kauplemisõigus jäädavalt ära võtta.

Hangeldamise ja liigkasuvõtmise vastu võitlemiseks asutati 1920. aastal igas maakonnas kolmeliikmeline komisjon. Selle kõrgema juriidilise haridusega juhi määras valitsus siseministri ettepanekul, ülejäänud liikmed aga kohalik volikogu. Tegemist oli sisuliselt kohtuga, kes kutsus süüdistatava välja ja määras talle karistuse. Süüdimõistetu vahistati kohapeal, tema edasikaebuse üle otsustas siseminister ainuisikuliselt.

Härra Citroni kirveäri

Mai keskel 1920 tuli pealinnas kokku Tallinna Erakorraline Komisjon Hangeldamise ja Liigkasu Vastu Võitlemiseks. Seekord tõmmati liistule kohalik ärimees Haim Citron. Et Haim vahele jäi, selle eest tuli tal “tänada” ajalehte Vaba Maa. Nimelt ilmus seal nupp “Kuidas kirved kalliks lähevad”, milles anti teada, et Citron müütas riigilt odavalt saadud kirveid hirmsa vaheltkasuga.

Ajalehe teate põhjal andis vabariigi prokurör kriminaalpolitseile käsu asja uurida. Juurdlus tuvastas, et Citron oligi 1919. aasta lõpul müünud kaubanduse ühisusele W. Schneider ja Ko ühtekokku 4050 kirvest. Tehing oli kasulik. Citron maksis Riigivaranduste Ülevõtmise Komisjonile väikeste kirveste eest 10 marka tükist ja suurte eest 12, edasi müüs 24 ja 29 marka tükist. Hind aga tõusis veelgi, sest Schneideri äri küsis kirveste eest omakorda 30-–35 marka.

Citron taipas kiiresti, et asi on sant, ning palkas endale advokaadiks Jaan ­Teemanti – tulevase Eesti riigivanema. Komisjon süüdistas Citronit kirveste pealt liiga kopsaka kasu lõikamises, mille eest terendas päris krõbe karistus. Kuigi kaitse tegi, mis suutis, ei õnnestunud komisjo ni Citroni süütuses veenda. Komisjon leidis ikkagi, et teoga on kahjustatud tarbijate huve ning et Citron on 50 000 marka põhjendamata kasu saanud.

Riik võttis ahnelt kaupmehelt kogu kasumi ära – teda karistati 50 000 marga suuruse rahatrahvi ja ühekuulise vanglakaristusega. Juhul kui Citron nelja päeva jooksul trahvi ei maksa, pistetakse ta türmi kaheksaks kuuks, kõlas komisjoni otsus. Citron maksis raha kähku ära ja kaebas otsuse edasi. Ent asjata, siseminister jättis kaebuse rahuldamata.

Müüs suhkrut kuus senti kallimalt

Kui kergesti võis liigkasuvõtmises kahtlustatavaks sattuda, näitab ilmekalt lugu aastast 1932. Veebruaris sai Nõmme konstaabel A. Kihvas korralduse kontrollida kohalike kaupluste suhkruhindu. Toona ei tohtinud suhkur jaemüügis maksta rohkem kui 27–28 senti kilogramm. “Kontrollimisel selgus, et Nõmmel Leegi t 22 Evdokia Baumanni toiduainetekaupluses müüdud suhkurt väiksel arvul á 34 senti klgr,” kirjeldas konstaabel.

Sellest piisas, Baumannile koostati protokoll, samuti kuulas konstaabel ta üle. “Kuni tänaseni müüsin suhkurt 27 senti klgr. Täna lõunal toodi minule Nõmmelt Puhki kontorist üks kott suhkurt kaaluga 100 klgr. Kilost maksin Puhkile 33 senti,” õigustas end poeomanik. Puhki kontori juhataja Hans Puhk aga väitis, et pole viimastel päevadel Baumannile suhkrut üldse müünud ja viimasel korral jaanuaris maksis Baumann talle suhkru kilost hoopis 25 senti.

Nüüd oli ärinaisel vesi ahjus, ta hakkas keerutama, et Puhki suhkrukotil polnudki arvet kaasas ja selle tõi kohale keegi talumees! Päev hiljem, 5. veebruaril aga võttis Baumann oma tunnistused tagasi ja kinnitas, et tol päeval ta tõesti Puhki käest suhkrut ei ostnud. Niisamuti ütles ta, et müüs suhkrut kogu päeva vana hinnaga ja vaid ühe kilogrammi eest küsis õhtupoolikul 34 senti.

Hoolimata sellest, et naine end sisse rääkis, pääses ta karistusest. “Ostjaid, kes oleks Baumannilt suhkurt üleliigse hinnaga ostnud, ei läinud korda kindlaks teha, sest selles suhtes keegi kaebusi ei avaldanud,” leidis Harjumaa 1. jaoskonna kohtu-uurija mõni kuu hiljem ja palus Tallinna-Haapsalu rahukogul asja lõpetada.

Kontrollida polnud lihtne

Septembri keskel 1939 välja antud majandusministri määrus keelas samuti hindade põhjendamata tõstmise. Ka pakendamis- ja transpordikulusid ei tohtinud tarbija kaela veeretada. Kusjuures kaubanduslikud ja tööstuslikud ettevõtted pidid hindade tõstmisest seitsme päeva jooksul teatama majandusministeeriumile ja esitama põhjendused. Kaupade laoseisu, müügikorda ja hindu hakkasid kontrollima politsei ning linna- ja vallavalitsused.

Tegelikkuses ei olnud hindade kontrollimine sugugi nii lihtne. Takistuseks sai kontrollijate vähesus ja ebapiisav ettevalmistus. Ometi oli kõigile selge, et hindu tuleb ohjes hoida. Isegi Kaubandus-Tööstuskoja sekretär A. Lahe ütles oma konfidentsiaalses kirjas aastast 1939, et hindade kontrolli vastu ei ole põhimõtteliselt võimalik ega mõtet vaielda. “Ei saa salata, et hindade kontrolli olemasolu aeglustab hindade resp. elukalliduse tõusu ja hoiab samal ajal vähese vastutustundega elemente pideva ähvarduse all saada karistatud,” kirjutas Lahe.

Niisamuti möönis Lahe, et “avalik arvamine nõuab tingimata hindade kontrolli erakordsetel aegadel nagu praegu”. Millised aga olid need “õiglased hinnad”, millega kohustati kaupu rahvale müüma?

Aasta l 1939 poest ostetud kauba hind sisaldas omandamishinda, üldkulusid ja netokasumit.

Oma(ndamis)hind omakorda sisaldas kõiki kulusid alates toormest kuni valmiskauba lattu toimetamiseni. Tänapäeval seega kuni kaubakeskuse ukseni. Üldkulud olid müüja kulud – üür, küte, elekter, palgad, maksud, kindlustus, reklaam jm. Kusjuures jaekaubanduses ei tohtinud need kulud olla suuremad kui kümme protsenti müügihinnast. Niisiis ei pannud tollal kaupmees kauba omahinnale otsa rohkem kui paarkümmend protsenti, kui sedagi.

Riigi taskusse voolasid trahvikroonid

Kuigi hindade kontrollimine polnud kerge töö, tuvastati hulk rikkumisi ka kolmekümnendate lõpul. Nii näiteks astus liigkasuvõtmise pärast kohtu ette Estonia pst 13 asunud riideäri omanik Ber Goldmann. Juhtum leidis kajastamist ka ajakirjas ERK.

“Augusti lõpul 1939 müüs Goldmann villast sammallõnga 9 krooniga kilogramm, kuid novembris kruviti selle lõnga väljamüügi hind 14 kroonile kilogramm. Kohus mõistis kaebealuse süüdi ja karistas teda viiesaja krooni suuruse rahatrahviga,” kirjutas H. Tammest 1940. aasta alguses.

Karistus ei mõjunud. Vähem kui nädal aega hiljem oli Goldmann uuesti kohtu all ning nüüd trahviti teda juba kummikutega äri tegemise eest. Seekord tuli Goldmannil liigkasuvõtmise eest kukrut kergendada ühtekokku 5800 krooni ulatuses.

Sammallõngaga üritasid lubatust suuremat kasu teenida ka Väike-Karja tn 12 asunud pudukaubalao F. Braschinsky ja Pojad omanikud vennad Abram, Benjamin ja Jakob Braschinskyd.

“Et poleks hinnatõstmise kohta esitada tõendeid, siis nimetatud firma ei andnud ostjatele ka tšekke, millele nagu tavaliselt märgitakse hind. Seletati ebamääraselt, et tšekke ei saa,” kirjutas Tammest. Seegi oli karistatav, sest määrus kohustas kaupmehi ostjale alati tšeki andma.

Kohtus olid vennad kavalad. Vältimaks kõigi kolme karistamist suure trahviga, seletas Benjamin kohtule, et hinnatõstmisest teadis vaid tema. Niiviisi pääsesid Abram ja Jakob karistusest ning maksta tuli vaid Benjaminil – 1000 krooni.

Ilmselt pole liialdus väita, et hindade pidev kontroll pidurdas elukalliduse tõusu toonases Eestis. Praegu, kui kontroll hindade üle puudub, on saanud kõrgetest hindadest takistus majanduse elavnemisele. Analüütikute hiljutine üleskutse majanduse elavdamiseks rohkem tarbida ei toimi, sest inimeste sissetulekute kahanedes ei kahane tuntavalt esmatarbekaupade hinnad. Ägavad nii tootjad kui ka tarbijad. Aeg on midagi ette võtta.

Kirjutamisel on kasutatud Eesti Riigiarhiivi materjale.