Imekspandavalt professionaalne on viis, kuidas Liis üksikuid vanainimesi otsib ja kuidas ta neile külje alla poeb.

Ainole, lesknaisele Lillekülas, räägib Liis, kuidas pätt ta puupaljaks varastas ja autoraha minema viis ja kuidas Urmas Sõõrumaa poeg ta auto sodiks ajas. Ta palub, et olgu Aino nüüd nii lahke, et ostku talle arvuti.

Benita uksele koputades otsib Liis kõigepealt ulualust. Räägib, et on rase, üksik, elab sõbranna juures. Et Benita üürilisi ei taha, arvab Liis, et aitaks sellestki, kui Benita talle arvuti ostaks.

Liliani juures Mustamäe korterisse sisenenud, variseb ta nurka maha, põdur ja haige. Ütleb, et läheb kohe haiglasse, aga oleks hädasti arvutit vaja, et raha teenida ja hing sees hoida.

Nii Aino, Benita kui Lilian aitavad Liisil arvutit osta, järelmaks vormistatakse nende nimele ja nii nad siis maksavad, iga kuu viiesaja krooni kanti, kuusteist tuhat või kui palju see arvuti maksab.

Milvile läheneb Liis Lillekülas keset ülaseid täis kevadist aeda kui tegelinski Oleviste kiriku juurest. Ütleb, et võib organiseerida kuuldeaparaadi, aga selleks on vaja dokumente ja notari juurde minna.

Ollakse juba autos teel notari juurde, kui Milvile asi kahtlane tundub. Ta laseb auto kinni pidada ja põgeneb.

Valda rohelusse uppunud aias Pääskülas tutvustab Liis, et on Heta advokaat, esindab 1944. aastal Märjamaalt Rootsi põgenenud vana daami (proua Lorents), kelle mees on päratu rikas ja tahab abistada puuduses üksikuid vanainimesi Eestis. Selleks oleks aga vaja vanainimese dokumente. Saab dokumendid ja juba on jutt sealmaal, et kirjutagu Valda maja Liisi nimele. Vastutasuks pakub Liis kolme kuupmeetrit küttepuid, telekava ja talvejopet.

Endli sõidutab Liis Raplasse, kus Endel notari juures oma maja Liisi ämmale kingib. Pärast ei mäleta Endel kinkimist ega Raplas-käiku. Ei tea ta Liisi ämma, pole näinudki sellenimelist inimest. Aga majast on Endel ilma.

Olevile, kes on olnud paekarjääris abitööline ja kes on neli klassi koolis käinud, teevad Liis Haaveli nimeline naisterahvas ja Vello Loit ettepaneku, et aitavad erastada maad. Viivad Olevi notari juurde, ja Olev kirjutab alla, ilma et ta aru saaks, et sellega on maja käest läinud.

Härrale Tallinna kesklinnast, kes aastaid loomaaias elukaid hooldas, läheneb Liis sedavõrd sisendusjõuliselt, et mees ostab Liisile oma säästude eest auto, võtab kesklinnakorteri peale laenu, annab raha Liisile. Ise jääb ilma kõigest – korterist ja rahast. Suitsu jaoks ka enam raha ei jätku.

Akslile, majaomanikule Pääskülas, pakub Liis ennast naiseks, ja tahab, et Aksel maja tema nimele kirjutaks. Liis kutsub maakleridki kohale, aga sotsiaaltöötajad astuvad vahele ja maja jääb müümata.

Eeli jõuab elada Maarjamäel isamajas pika elu, kui ühel päeval saabub Liis ja Eeli maja ja maad oma ämma nimele laseb kirjutada.

Keegi ei tea täpselt, mida Liis Eeliga teeb, aga Eeli ei usu enam ühtegi inimest maamunal peale Liisi.
 
Liisi võim vanade ja mitte kõige terasemate üle on suur.
Vahepeal hakkas tunduma, et Liisil on võim ka Eesti õigussüsteemi üle – aastad lähevad, politsei teab, asi ammuilma kohtus, aga Liis ikka toimetab.

Liisil on võim isegi ajakirjanduse üle – pressinõukogu taunib Ekspressis ilmunud uudisnuppu, et Liis on Eelilt maja välja moosinud.
Huvitav oleks juba kuulda, missuguse otsuse kohtunik Liis Haavelile ette loeb.