1. Aino (76), kellele meeldib aiatöö
"Septembris 2005 tuli Liis Haavel mu värava taha ja küsis, kas ma talle korterit ei saa anda. Ma ütlesin, et ei saa.
Siis rääkis, mis hirmus õnnetus temaga juhtus. Et elab otse politsei vastas, aga täitsa paljaks varastatud! Autoraha varastatud kodust ära. (Tagantjärele mõtlen, et kes see enam tänapäeval autoraha kodus hoiab!)
Urmas Sõõrumaa poeg teinud tema autoga avarii ja mis kõik!
Kurtis, et sellisele nagu tema ei müüda enam järelmaksu peale arvutit ka. Palus, kas ma läheksin temaga koos ja ostaksin arvuti, et tema ise maksaks järelmaksu kinni. Ma, loll, läksin ka.
No küll ta esines hästi! Sõbralik ja hästi heas tujus ja...!
Küll ta mul mängis siin koeraga - vaatas, et koer on vanaeidele kallis, sellega peab mängima. Küll ta palus koera tervitada, kui ära hakkas minema, ja mis kõik!
No mis ta veel rääkis. Rääkis, et on Tartust pärit. Et akadeemik Paul Ariste, vana tuttav, oli tahtnud talle maja pärandada.
Tema oli öelnud: "Kuidas ma saan võõrast maja niimoodi vastu võtta! Ei!!! Nii ma teiselt inimeselt maja vastu võtta ei saa!" Ja polevat võtnud.
Aga arvuti ostsime ära - lepingu tegime Elioniga minu nime peale. Siis võttis ta arvuti kaenlasse ja läks. Ei jätnud mulle oma nime ega midagi. Ja siis hakkasid ükskord tulema teated Elionist, et hakka järelmaksu maksma. Ma pidin juba hakkama maksma, aga tuttavad ütlesid, et mine politseisse.
Rääkisin politseile asja ära - et ma ei tea ta nime ega aadressi ega midagi. Politsei ütles: ärge teie midagi makske!
Ja siis ükskord tuldi politseist siia, Liis Haaveli pildid kaasas, ja küsiti, et kas tunnete niisugust. Muidugi tundsin. Seesama jah!
Jah, kuidas ta selle koeraga mul siin mängis! Andekas inimene, midagi pole ütelda. Ega ilma andeta maju ja arvuteid välja ei peta ka."

2. Benita (86), kel on tore väike koer
"Mees oli mul aasta tagasi surnud, kui ühel päeval tuli ukse taha võõras naine. Rääkis, et on rase, elab sõbranna juures ja et... kas mul pole talle elamispinda anda.
Ma ütlesin, et mul on koer toas ja see haugub vahetpidamata ja väikse lapsega siin elamisest küll midagi välja ei tule.
Siis ütles Liis Haavel, et tal on hirmsasti sülearvutit vaja. Et kas ma saan tema nimele arvuti võtta.
Ja mina olin nii loll, et olin nõus ka. Mõtlesin, et mis vaev see mulle siis ikka on. Käisime ja ostsime arvuti ära. 1000 krooni ta alguses andis ja lubas edaspidi arveid hakata tasuma.
Aeg läks ja mulle hakkasid arved tulema - iga kuu 500 krooni. Mingit telefoninumbrit ega aadressi Liis Haavel mulle ei jätnud ja mis mul üle jäi - muudkui maksin seda arvutit. 16 000 või mis see võis lõpuks kokku olla.
No jultunud inimene, ühesõnaga!
Aga muidugi - ma süüdistan iseennast ka. Ise olin loll!
Aga kes see siis mõtleb inimesest halba, ja tal tuli see jutt nii hästi välja - no ta on juba välja õppinud sel alal.
Peab ikka haruldane inimene olema, kes oskab niisuguste juttudega lagedale tulla! Vahel mõtlen, et ega ta kiiksuga ei ole, et ta niisuguseid asju teeb. Ei tea. Ei tea.
Sügisene aeg oli - andsin talle õunu veel kaasa ja..."

3. Lilian (73), kes tahtis head teha
"Üks kunagine töökaaslane selle Liis Haaveli mu juurde tõi. Haavel istus mul siin Mustamäel toanurgas maas nagu hunnik õnnetust. Raha ei ole, tööd ei ole, mees läks ära, tervis on läbi!
Nägi kohutavalt põdur ja vilets välja ja ütles, et läheb kohe haiglasse. Aga et raha saada, selleks oleks arvutit vaja, et saaks palatis töötada.

No ma olen elus ka raskeid aegu näinud, lapsest peast olen kadunud olnud ja lastekodus olen olnud ja head inimesed on mind kõvasti aidanud. Ja kui sulle on vastu tuldud, püüad ise ka head teha, eks ole? Muidugi aitasin tal selle arvuti ära osta. Ja näete, siin ma nüüd olen!
Ei. Väga tark naine! Oskas ära rääkida.
Selleks peab kõva näitleja olema, et sellist kaastunnet äratada. Mina küll niisuguse asjaga hakkama ei saaks.

Mõelge ise - teie muretsete mulle arvuti ja ma kaon sellega ja raha ei maksa...! Ma oleksin selle aja peale a m m u g i trellide taga! Kindlasti! Oh! Ma oleksin oma aja ära istunud juba!!!
Aga see asi käib juba neli aastat ja mina ei usu, et see Haavel kunagi süüdi jääb. Mina seda ei usu!"

4. Lihtne Olev (67) ja nutikas Helle (65)
Helle: "Asi algas nii, et üks naisterahvas tuli meie õue, tutvustas, et tere, mina olen Liis Haavel. Ja rääkis, et nad on mehega noor abielurahvas, tahavad ehituseks maad."
Olev: "Sellest on juba, mis see oli - 2002...?"
Helle: "Ja naisterahvas lubas, et aitab Olevil ka maa ära erastada, käisid siin mõõtmas ja kõik ja..."
Olev: "Või oli see 2003...?"
Helle: "Olev, o o t a palun natuke...! Olevit on lihtne petta. Ta on neli klassi koolis käinud. Kolm klassi lõpetas ära, neljandas oli mitu aastat, hakkama ei saanud. Elas siin emaga..."
Olev: "Ma ei ole selle eluga kurssis, noh!"
Helle: "Nii. Aga Olev on h e a. Kõigiga, kes õue peale tulevad, ajab juttu. Annab püksid ka jalast ära, kui kellelgi vaja on!"
Olev (naerdes): "Ma olin paekarjääris abitööline - sõin 30 aastat tolmu!"
Helle: "Aga ühel päeval - ma olin parasjagu sööklas tööl - võtsid nad Olevi auto peale, viisid notari juurde ja Olev andis seal allkirja ja ise ka ei tea, kuhu...
No ja kuidas ma sellest teada sain? See oli nii. Kevadtalvel tuleb tavaliselt maamaksukiri - seekord ei tulnud. Ma helistasin, et miks te kirja ei saada. Ja mulle vastatakse, et teil pole vaja enam midagi maksta, teie maa on ju nüüd Vello Loiti nimel... Taevas hoidku küll!!! Ma ei osand enam kolmeni ka lugeda!"
Olev: "Mina kirjutada suurt ei oska!"
Helle: "Ma ütlesin Olevile - sa oled nüüd paljas nagu püksinööp!"
Olev: "Ei kirjutada ega lugeda."
Helle: "Ma tegin talle pärast kuu aega selgeks, mida tähendab kinkeleping... Ja teate, mis siis kohtus välja tuli! Et naisterahvas, kes siin käis, ei olnudki päris Liis Haavel. See oli Loiti õige naine, kes esines Liis Haaveli nime all! See Loit kasutab neid naisi nagu hüpiknukke ja saadab eesliinile!"

5. Karin (82) väikesest kollasest majast
Vana naine istub voodiserval, valged sokid jalas.
Soemüür voodi kõrval õhkab kuumust. Räästast tilgub vett, päike paistab aknast sisse. Naine istub üksi.
Tal ei ole ühtki sugulast. Mees on ammuilma surnud, lapsi ei ole.
Ukse taga kobistab inimene sotsiaalosakonnast. Toob söögi­kraami, lükkab lund. Õhutab tuba. Viib pesu pesumajja. Iga päev astub keegi läbi.
Karin on puhas ja triigitud. Pakub istet, ütleb, et rääkige aga rääkige. Ja et kas uudist midagi on. Ta ise majast enam väljas ei käi.
Ütleb, et võõrad ei ole midagi maja kohta küsimas käinud. Kaua aastaid tagasi käis keegi ja vaatas voolumõõtjat. Oli käinud pärastlõunasel ajal, öelnud, et see on tal viimane maja üle vaadata.
2002 andis Karin allkirja ja kinkis maja Vello Loitile. Ise ta seda ei tea. Ja kuidas ta seda tegi, sellest pole naabritel-tuttavatel aimugi.

6. Milvi, kes otsustas põgeneda (85)
On 2004. aasta. Milvi riisub Lilleküla aias ülaste vahelt lehti, kui Liis Haavel juurde astub.
Tutvustab, et on Oleviste kiriku juures olevast ühisabist, ja uurib, kas proual pole ehk abi vaja. Proua ütleb, et rohkem pole midagi vaja kui kuuldeaparaati. Liis lubab lahkelt muretseda, aga ütleb, et selle jaoks on vaja dokumente saada. Milvi annab passi, millega Haavel läheb EMT kontorisse, esineb Milvina ja ostab telefoni järelmaksuga.
Ükspäev tuleb jälle Milvi juurde ja teatab, et nüüd lähme notari juurde kuuldeaparaadi asju vormistama.
Milvil olid lötakad dressipüksid jalas, ütles, et vahetaks äkki enne riided ära? Aga ei andnud Liis aega Milvile riiete vahetamiseks. Istuti autosse, oldi juba kesklinnas, kui Milvi hakkas mõtlema, et kuuldeaparaadi jaoks (isegi, kui see tuleb kiriku kaudu) ei ole vist siiski vaja dokumentidega notari juurde minna. Lötakate pükste pärast oli Milvil ka piinlik. Milvi käratas Vabaduse platsil, et pidage auto kinni! Auto peeti kinni ja Milvi tegi, et minema sai.
Liis Haaveli sajatamine kostis Vabaduse platsilt veel ka siis, kui hingeldav Milvi Kaarli kiriku varju oli kadunud.
Tänavu talvel Milvi suri.

7. Proua Valda (86) Pääskülast
2003. aasta suvel astub Liis Haavel sisse rohelusse mattunud aiaväravast Pääskülas ja leiab pisikesest majakesest Valda.
Liis tutvustab, et on Heta advokaat, ja räägib ääretult faktirohke ja detailse loo. Lugu selline, et Liis esindab Märjamaalt 1944 eelviimasel laeval kahe kohvriga Rootsi põgenenud ja sealt edasi Ameerikasse läinud daami (proua Lorents), kelle mees Kanadas puidutöösturina tohutu varanduse kokku ajas, nüüd aga õnnetul kombel suri. Valda veel uurib, et kuidas üle mere sõit läks, ega kohvrid märjaks ei saanud. Haavel kirjeldab, kuidas kohvrid olid ilusti presendi all.
Ja edasi kirjeldab Haavel, kuidas Kanadas elav Märjamaa naine, pururikka töösturi lesk, tuli mõttele, et otsiks õige üles mõne lugupeetava Eesti advokaadibüroo (ta valis Heta), et see aitaks tal organiseerida rahalist abi puudustkannatavatele üksikutele Eesti vanainimestele.
Selleks on aga vaja maja pabereid ja dokumente, et oleks selge - majaomanikud on korralikud inimesed. Ja maja ka vaja üle pildistada ja pildid Kanadasse saata, et puudus ja vaesus ikka näha oleks.
Haavel hakkab vanainimese juurest tihti läbi astuma. Võtab Valda retseptid ka kaasa - et käib ise möödaminnes apteegis ära. (Rohtusid ta Valdale siiski ei too.) Ükskord jõuab Haavel jutuga sinnamaale, et pole endalgi kuskil elada. Aitaks õige Valda juures remonti teha ja sätiks elamise korda. Aga et asi oleks kindel, võiks maja tema nimele kirjutada.
Valda vaatab, et mis seal ikka, ikkagi Heta advokaat, ju ta korralik ja viisakas inimene on, ja tehing tehakse ära. Suurejooneliselt vormistab Haavel lepingu, milles lubab kalli kinnistu eest Valdale tänutäheks kolm kuupmeetrit küttepuid, TV-kava aastatellimuse ja talvejope.
Valdal hakkab süda kripeldama, räägib sugulastele. Need annavad asja kohtusse.
(Valda episood on koostatud kohtumaterjalide põhjal.)