Kui ta oli kirjutanud umbes paar rida, kummardus pikkade juustega poiss tema kõrva juurde ja küsis sosinal:

“Mis koolmeister ütles, kui te tema toas olite?”

“Ah, ei kedagi...” vastas Arno.

Aga teine ei jäänud sellega rahule. Küsija pani pastaka käest, nuuskas nina ja sosistas uuesti:

“Kas koolmeister ei ütelnud, et koolis homoajakirju ei tohi lugeda?”

“Ei ütelnud.”

“Oi, minule ütles küll. Mul oli ka suur pakk neid ühes, praegugi teised kapis. Kas sa oled lugenud viimast GayTimesi? Vaata, kus oli seal ikke mees: kaheteistkümne punanahaga k...ppis üksipäini. Jaah...”

Jultunud heterod

“No kas koju minema ei hakka veel?” küsis keegi selja taga.

Arno pöördus kähku küsija poole. See oli Tõnisson.

“Lähen kah. Ootan veel...”

“Keda sa ootad?”

Arno ei teadnud, mida vastata. Viimaks, mõteldes, et saagu, mis saab, ütles ta:

“Raja Teelet.”

Ta oli peaaegu kindel, et Tõnisson hakkab nüüd kohe naerma. Seda oleks teinud ju igaüks teine. Aga ta eksis. Tõnisson ei hakanud naerma. Arno imestas. See Tõnisson oli teistsugune poiss kui kõik teised. Esiteks juba see, et ta alati sõi ja kunagi mõne teise poisiga “vallatust” ei teinud.

Vana homo

Paunvere kiriku kellamees oli imelik mees. Temal oli ilmast ilma vaja lilleseadeid teha; kui tal just lilleseadeid teha ei olnud, siis kirjutas ta kunstiarvustusi; ja kui kunstiarvustusi ka kirjutada ei olnud, siis oli ta homoklubis, tegi koolipoistele jooke välja ja viis nad pärast koju.

Üks kord on ikka esimene kord

“Voveh, või sina, pojuke, oled homoks hakanud,” ütles ema Arnole koju minnes.

“Ja sina, Kristjan, pea kah ikka rehknungi, kellele sa annad ja kellele mitte,” sõnas peremees Liblele.

“Võh, võh, kas sellest siis midagi on? Pikutasime natuke ja asi ants,” vastas Lible.

Narri geid, mitte gei nime

Nüüd on aga Kiired taas oma raha investeerinud ja Paunveresse uue uhke geiklubi ehitanud. Muret teeb ainult nime otsimine uuele klubile. Nime otsimisest võtab osa kogu perekond. Ka Kiir jääb aeg-ajalt mõne koolivenna ette seisma, vaatab sellele paljutähendavalt näkku ja küsib:

“Ütle mulle üks ilus geiklubi nimi.”

Ants Vipper, kes iga asja väga tõsiselt võtab, vaatab korra mõttes küsija poole ja vastab:

“Ilus geiklubi nimi... Kui juba, siis ikke eesti nimi. Veel ilusam mõni vana eesti nimi, nagu Lembit, Kaupo, Vambola.” Ta jääb imestades vait, sest Kiir vehkleb kätega ja taganeb seina poole nagu paharet risti eest.

“No siis võta mõni teine, kui need ei kõlba,” vastab Vipper. “Võta piiblist, kui tahad; seal on ka hulk nimesid... Taavet, Koljat, Aabram, Iisak, Jakub, Joosep, Taaniel, Saamuel, Saalomon, Paulus...”

Ka kogenud geil juhtub

Nii seisid nad tihedalt koolitoa õueaia ­ääres, umbes kakskümmend viis poisikest (tüdrukud olid kõik koju läinud); natuke kaugemal, kirikumõisa sauna pool Toots oma hirmsa riistaga ja veel hirmsama näoga.

Pauku ei tulnud. Pauk pidi tulema, aga ei tulnud.

“Kuidas on? Kas ei lähe lahti?” julges üks pealtvaataja küsida.

“Ei, läheb küll, miks ta ei lähe,” vastas Toots teiste poole pöördudes. “Ma laseks küll, aga nüüd arvan, et ehk läheb lõhki.”

Paraadile, paraadile!

“Ja kui sa nüüd jälle minuga käima hakkad, siis kutsume sind geiparaadile kah,” lubas Kiir Tootsile.

“Ah soo. Ei noh, geiparaadile ma tulen küll, aga ütle, mis seal selga antakse. Kas nahast kostüüme kah on?”

“Jah, jah. Nahast on ja ... maskid ja...”

“Kas sulgedega kostüüme kah on?”

“On küll.”

“No vaata,” Toots võtab Kiire lilla pintsaku nööbist kinni, “siis ütle neile, et nad õige palju sulgi panevad, nii palju, et sulg sule küljes kinni on. Muidu otsi teisi mööda kostüümi taga ja urgitse noa otsaga nagu narr, ennegu mõne kätte saad.”

“Ma lasen sulgi panna, nii et mustab.”