Lillelapsed ENSVs

Neli vana hipit pajatavad Siim Nestorile oma mässumeelsest nooruspõlvest.

Kahes asjas on Eesti hipid veendunult üksteisega nõus. Esiteks selles, et hipilaine ületas meie kalda aastal 1968 ? Praha kevadtuulte käes. Tallinnasse jõudis varem, Tartusse nõksu hiljem.
Teiseks loetakse üksmeelselt hipiajastu siinseks õitsenguks, kuldajaks aastaid 1968?1971, kõik hilisem oli järellainetus.
Alljärgnevas dokumentaalis meenutavad erinevatest vaatevinklitest seda aega neli tähtsat hipit: sügavamalt hipielustiili sukeldunud tallinlased Aare Loit ja Aleksander Dormidontov; 68. aastal TPI majandusteaduskonna ja Tartu ülikooli eesti filoloogia vahel pendeldamisega tudengistaatuse kaotanud Jaak Jõerüüt ning Tartu hipinduse keskne tegelane, endine poliitvang Jaan ? ehk Johnny B ? Isotamm. 
Kes olid hipid?
Aare Loit: Minul olid selle värgi sisse minemiseks kanalid enne valmis. Vast juba muusika ? suhteliselt varakult ja lausa valge varesena teiste seas huvitusin ma biitlitest. Ja teiselt poolt: võibolla kaasa antud loomuomadus nagu filosoofiline meelelaad.

Aleksander Dormidontov: Lilledeaegu oli hipi see, kes kasvatas endale pikemad juuksed, kui oli norm. Sest siis pügati ju lasteaias, pügati koolis, pügati komsomolis, pügati kommunistlikus parteis. Pügati igal pool. Ja see, kes sai ja julges juba juuksed pikemaks kasvatada, see oli juba hipi.

Jaak Jõerüüt: Mina läksin 1969. aastal kodust ära, see oli paljude asjaolude summa. Eks vanematele tekitas see palju peavalu. Põhjuseks oli suur soov elada iseseisvat elu.
Juuksed kasvasid pikaks ise, riided kulusid seljast nagu muuseas ja rahapuudus ning nälg tulid ilma pingutuseta. Hipiks hakkamine ei olnud mingisugune programmiline ühiskondlik protest, see läks loomulikult.
Ma ei öelnud kunagi endale, et nüüd hakkan hipiks. Moesõna oli häppening. Ma nimetasin üksvahe oma TPIs käimist pikaks häppeningiks. Kui protestisin, siis lihtsalt igava eesti provintsielu vastu.

Jaan Isotamm: Ise pole ma end kunagi hipiks nimetanud ega pidanud. Seda tegid armsad kaaskodanikud ja seda enam, mida kaugemal nad minust ning minutaolistest olid.
Keegi kinkis mulle hipide rinnamärgi deviisiga ?Make love ? not war? ja selle kandmine oligi ehk üks peamisi põhjusi, miks mind ülemhipiks pidama hakati.
Vähemalt andsin endale aru, et hipide ideoloogia koos väliste atribuutidega pole N Liidus teostatav, see kuulus ikkagi Lääne heaoluühiskonna juurde. See, mis meile hipide sildi külge kleepis, polnud hipi-olemine, vaid pigem hipitsemine, st matkimine ja imiteerimine. Mina ise olin endiselt ?nõukogudevastane element?, kes kasutas skandaalse luuletaja ja hipi imidit enda nähtavaks ja kuuldavaks tegemiseks, mis ka õnnestus. P>

Aare Loit: Nii-öelda eriti hipid, kes moodustasid tolleaegses Tallinnas elava tuumiku, saaks kaks meest oma sõrmede peal üles lugeda.
Aga neid, kes said hipindusest puudutatud lihtsalt rännusoovi, pikkade juuste, kirju riietuse või muusika kaudu, neid oli ikka sadu.

Jaak Jõerüüt: Aga mis hipid me ka tegelikult olime?! Või mis see Eesti hipindus üldse endast kujutas?! Pikad juuksed ei tähenda ju mitte midagi muud kui pikki juukseid. Üks väline märk, ehkki siis haruldane. Ning päevade kaupa ühte kindlasse kohvikusse ? Pegasusse ? ilmujate seas oli ka igasuguseid näitlejaid, kontoriametnikke, kirjanikke, üliõpilasi, kunstnikke jne. Mõned oli päeval laiad lehed, aga hakkasid õhtupoolikul nihelema, sest kodus olid kotletid valmis praetud ja vanaema ootas! No mis hipid!

Jaan Isotamm: See ring, millesse mina kuulusin ja mida vahel ?Tartu karvasteks? kutsuti, olid peamiselt ikkagi loomeinimesed. Nende ümber oli loomulikult austajaskond, kes tihti püüdis vähemalt väliselt veel kaugemale minna. Ehk neid viimaseid hakatigi ainult hipideks pidama. Aga moega kaasajooksjad olime teatud mõttes kõik, ainult ühed olid selle moe andjad ja teised kaasatulijad.
Päev hipi elus
Aare Loit: Ega leivateenimise pärast suurt muret polnud. Meil olid minimaalsed vahendid ja hipirahval olid ka väga minimaalsed nõudmised. Kõht oli vaja muidugi täis saada ja see probleeme ei tekitanud. Kui kellelgi juhtus natukenegi raha olema, käis ta poes, tõi kama, petipiima ja sepikut ja see siis nositi ära.
Palju aega läks muusika kuulamisele.

Jaak Jõerüüt: Koos Jüri Üdiga kinkisime ühel suvel Harju ja Vana-Posti uulitsas inimestele lilli. Inimesed tavaliselt ehmatasid ja vaatasid meid nagu hulle.
Vahel värvis keegi kohvikuinimene oma valge särgi ära ja kirjutas või joonistas sinna midagi peale. Oli kohutavalt popp. Ühel talvel oli kellelgi vinüülplaat muusikali ?Juuksed? rootsikeelse variandiga, seda kuulati, suu lahti, nagu kultusmuusikat kunagi. Mõnikord esinesin kusagil luuleõhtul, mõnikord keelati ära.

Aare Loit: Esimeseks kogunemiskohaks oli kohvik Lemmik, Viru tänaval. Kunagise Lembitu moemaja vastas. See pidas mitu aastat vastu. Mäletan, kuidas see lõppes ? keegi leidis ühe laua küljest KGB-poiste pandud mikrofoni ja pärast seda jäeti see koht kohe maha
Järgmine koht oligi Pegasus.

Jaan Isotamm: Päevad läksid mööda peamiselt kohvikutes ja õllesaalides. Restoranidesse ei lastud meid tihti sissegi. Tartus olid peamisteks baasideks ülikooli vana kohvik ja kesklinna õllesaal, mille Kalle Eller ristis ?Fossaks? ja mina ?Eesti demokraatia viimaseks kantsiks?, Tallinnas Pegasus ja suvel nn Varblase kohvik.

Jaak Jõerüüt: Igavesti jään hea sõnaga meenutama omaaegse Pegasuse kohviku ettekandjaid, kes minuga lõpmata kannatlikud olid. Kassat ju minusugustelt ei saanud, aga nad talusid karvast ja veidrat poissi, kes kuude kaupa päevad läbi kohvikus istus, ees ainult üks tass kohvi (kui natuke raha oli) või teed (kui raha peaaegu üldse polnud).

Jaan Isotamm: Kohvikutes toimus infovahetus, uudisloomingu tutvustamine, uute inimestega tutvumine ja põhiliselt enese näitamine.

Aleksander Dormidontov: Üldiselt: vaba elu, oldi töötud, elati, millest saadi, ei varastatud ? kuigi ndlasti oli ka selliseid, kes varastasid. See oli ikkagi raske ja keeruline kontingent. Tundsin seda ka omal nahal.
Mul vedas selles suhtes, et mul oli oma elamu ning olin tänu rätsepatööle majanduslikult kindlustatud.
Riietus luges ju väga palju. Kes minu juures ei käinud! Ma olin meeletult viljakas ja teada-tuntud rätsep. Minu juures käisid hipid ja pätid ja isegi ministrid. Isegi ansambel Laine ?  nende esimese Venemaa turnee riietus oli minu õmmeldud. Paar-kolm aastat hiljem nägin veel Moskvas Laine kontsertide afie ja tundsin oma vigu ära.
Minu jaoks seisnes põhiline tegevus siiski auto-stopis. Ringisõitudes.

Aare Loit: Reisimine oli vältimatu, et see maailm natukenegi vaimupilgu ees lahti läheks ja näeks, et igal pool maailmas pole kõik päris ühte moodi.
Tegin hääletamise kohta isegi statistikat. Kokku sain kilometraais kolm ja pool tiiru ümber Maa. Umbes 116 000 kilomeetrit.
Ära sai käidud Karjalas, Siberis, kõige kaugem paik minu jaoks on Baikali-agune. Euroopas Lõuna-Moldaaviad, Krimmid, Kaukaasiad ja Kesk-Aasia, Lõuna-Siber, Altai ja Tuva.
80% oma reisidest reisisin täiesti üksinda.
Aleksander Dormidontov: Aasta 68 suvel läksime mina ja kaks eesti meest ? sportlane Savest, kes on kahjuks surnud, ja Andres Keerik, keda vahetevahel näen ? kolmekesi läbi Venemaa ühe Soti festivali suunas, mida siiski ei toimunud.
Venemaa ja Läti
Aleksander Dormidontov: Pärast seda, kui olime Venemaal tiiru teinud, tekkisid kontaktid ja umbes pärast seda avastas Venemaa Baltikumi. Et tohoh: seal on ju vaba! Nende jaoks oli Eesti Meka. Siin oli täiesti teine suhtumine. Üks Piiteri tüdruk ütles mulle Pärnus ? aastal 69 vist ?, et: ?Tead, teil on siin ju kõik hipid!!! Meil on mõned üksikud, a teil on siin kõik kondini hipid!?
Siin käisid tudengid ka ju pikemate juuste ja diinsidega ja Venemaa jaoks oli see üllatav. Savisaar oli ka hipi! Kandis ikka pikemaid juukseid! Venemaal tuli juuksed peidus hoida. Duovkas, korteris poistega muusikat kuulates, võisid end vabalt tunda, aga linna peal mitte.
Aastal 69 pidi Eestis toimuma hipide kokkutulek. Raekoja platsis ? aga jäi ära. Meie, kes Venemaalt kõiki kutsusime, olime muidugi kolm esimest arreteeritut. Tutvusime siis ka selle organiga ? enne ma ei teadnudki, et midagi sellist eksisteerib. See oli mulle suureks uudiseks ja olin imestunud, et tohoh, nii ei tohigi!?! A ma midagi halba ju pole teinud!? Aga ei ? ?Nii ei tohi!?
 
Aare Loit: Teine kogunemine toimus Tallinnas Turu-klubis ehk Mere rajooni kultuurimajas.
Tegin seal oma bändiga proove ja mul oli sinna vaba sissepääs. Ja siis tekkis mõte korraldada Läti ansamblitega seal ?session? ning mingisugune punt seal kokku saigi. Kuid musa tegemiseks siiski ei läinud, saime aru, et meid on märgatud. Istusime lihtsalt mõnusalt koos ja hommikul läksime laiali. See oli kas 70 või 71.

Aleksander Dormidontov: Tallinnas käimine kujunes Vene hipidel traditsiooniks. Siit toimus pidev transiit Riia alla Gaujase telklaagrisse. 70ndate alguses oli igal kevadel, esimese, teise, kolmanda mai ajal, Tallinn täis läbisõitjaid ? kaltsakaid ja tont-teab-keda ? Gaujase laagrisse. 

Aare Loit: Tartu kontakt oli meil nõrk. Tallinn suhtles rohkem Riia, Kaunase, Vilniuse, Leningradi ja Moskvaga kui Tartuga.
Kommuunid
Aleksander Dormidontov: Mul oli oma kommuun. Oma maailm. Nõmmel, eramajas.
Minu majas vedeles palju vanu lehti ja imeasju, vana emigrandi pesa. See peibutas inimesi intellektuaalselt. Oli väga palju materjali, mis huvitas venelasi ? nad võisid minu juures puhtas vene keeles aru saada Eesti ajaloost.
Paljud Tallinna kaudu Gaujasse sõitnud inimesed viibisid minu juures. Ega ma neid kõiki linna pealt enda juurde ei kutsunud, aga nad olid ju sellised nahhaalid, et kui ühte tõmbad enda juurde, siis on pärast maja täis. Ja kuidas sa öösel välja viskad, kui vihma ka veel sajab?
Ükskord oli mul majas, kardan, üle saja inimese. Ma rääkisin nendega ennast lolliks! Mina ei tea, kuidas nad sinna ära mahtusid, kust kohast nad sinna sattusid, aga seal nad olid.
Magasid ära ja hommikul panid edasi.

Aare Loit: Üks hipikommuun asus tollal Matrossovi tänavas. Olen olnud selle kommuuni sünni juures, ühtlasi seal elanud ja näinud ka pealt, kuidas see lõppes. Füüsiliselt oli tegemist eramajast välja üüritud teise korrusega.
See koht oli katusealuseks rändavatele hipidele, neid käis sealt läbi terve Nõukogude Liidu ulatusest. Kõige kaugemalt tuldi sinna Irkutskist. Häid lambaid mahub ju ühte lauta palju ja teinekord oldi seal nagu silgud reas mitmekümnekesi.
Minu jaoks oli seal põnevaim tegevus lihtsalt vestlus. Kuna inimesi oli väga erinevatest maa nurkadest, siis oli ka millest rääkida.
Hipid ja nende vaenlased
Aleksander Dormidontov: Ükskord trehvasin linna peal käies ühe kinooperaatoriga. Ta kutsus, et tule, teeme filmi. Nad tegid reklaamfilmi ja noh, et tule, väga hea kuju. Muidu ainult üks hall mass, aga see siuke karviline. Teistsugune. Tegid kaadrid ära, aga see ei läinud televiisoris läbi. Hiljem nägin seda operaatorit ja ta küsis mult hirmunud näoga: mis asi see nüüd oli, et ma sain nii kõvasti nüpeldada selle eest, et sina seal lindil olid?  Ilmselt jäin ma neile siis kõvasti silma.

Aare Loit: Mina sattusin KGB huviorbiiti 69. aastal, kui Sass [Aleksander Dormidontov] oli siia hulga rahvast kokku kutsunud. KGB võttis asja tõsiselt. Julged mehed tulid kooli ja ähvardasid, et ma ei tohi neil päevadel kodust välja tulla, kui mind huvitab minu ja mu vanemate edasine elukäik. P>

Jaan Isotamm: See oli kummaline, et 1968. aastal meid peaaegu ei märgatud, küllap oli võimudel muudki teha. Ent järgmisel aastal läks tuliseks.
Kõigepealt algas suvel Tartus pikajuukseliste pogromm, mida tegid nagu spontaanselt linna pätid ilmselt miilitsa ja ehk ka KGB mahitusel. Imitaatorite imitaatoreid, noori poisikesi, kes meid järele aimasid, ka juuksed pikaks kasvatasid ja lillelised püksid jalga tõmbasid, rünnati päise päeva ajal, lõigati neil jõuga juuksed maha ning rebiti püksid puruks. Samal ajal algasid sõnavõtud ajakirjanduses, ikka noorte kõlbelise allakäigu vastu.

Aleksander Dormidontov: Meil olid kõikidel hüüdnimed. Jõle hea oli see muidugi võimudega suhtlemisel, sest keegi ei saanud aru, kellest on jutt. See ei olnud spetsiaalselt välja mõeldud, vaid kujunes nii. Ma pole siiamaani õppinud perekonnanimesid meelde jätma, sest see polnud mul kombeks.

Jaak Jõerüüt: Võimud otseselt ei ahistanud, aga ka armastuse märke ei mäleta; vahel kontrolliti tänaval passi. Muidugi, kui hakkasin lõpuks tööle tahtma, siis oli päris raske üldse midagi leida. Aitäh Mustamäe raamatukogu lahketele tädidele, et nad mu tööle julgesid võtta!

Jaan Isotamm: Aitas liikumisest linnatänavatel, et meile tähelepanu pöörataks. Ja tähelepanu objektideks olid poiste pikad juuksed ning habemed, sellele lisaks korralike kodanike omast erinev riietus. Praegu on raske ette kujutada, kui konservatiivne ja tasalülitatud oli tollane mood. Iga tahtlik erinemine tekitas kaaskodanike hulgas ärevust.

Jaak Jõerüüt: Keskmine Eesti inimene oli karvaste peale lihtsalt kuri. Mäletan neid vihaseid pilke! Tegelikult vahiti mind Kivimäe jaama perroonil vaenulikult juba 68. aasta sügisel, kui olin omale alles väikse habeme kasvatanud ja muidu harilikult riides. Seegi oli eestlase jaoks siis liig. Kui ma hiljem käisin õlgadeni juustega (mis tänase mõõdupuu järgi olid tavalised), kandsin villasest tekist tehtud kott-hõlsti ja kaelas mingit kunstpärlikeed, siis susistati selja taga muidugi kõvemini. Hoiti eemale kui katkust.

Aleksander Dormidontov: Mina olen isiklikult kaks korda kiilaks ajamisel käinud. Ja juuksed ju kasvavad kaua aega.

Jaan Isotamm: Tõsine maamees Runnel põlastas kord seda, kui Juhan Viiding ja veel keegi olid lasknud emal või õel oma tuliuutele teksastele paigad peale õmmelda, et aga hipilikum välja näha.
Loosungid ja ideoloogia. Seksuaalvabadus?
Aleksander Dormidontov: Alguses olid meil need tüüpilised ameerika loosungid ?Flower power!?, ?Not revolution but evolution?. Kuigi Ameerika hipi ja Venemaa hipi on kaks eri asja. Meil sai sellest hiljem ikkagi selline dissidentlik poliitline protest.

Aare Loit: Hipivärk kui nähtus, nii terviku kui iga osaleja kohta eraldi, oli see, et see oli otsing. Ühtlasti ärapööramine millestki ja seda ehk teravamalt kui tavaks. Pöördumine sellest, mis ei meeldi, mis on vastu, ja seda nii enda ümber kui iseenese sees. Hipid ei kippunud ennast ja ümbritsevat maailma vastandama, seda püüti võtta kui ühte tervikut. 
 
Jaan Isotamm: Ideoloogiat kui niisugust polnud, oli ebamäärane aimdus võimalusest olla teistsugune kui kõik ja see tähendas juba totalitaristliku mentaliteedi murenemist.
Ega me Lääne hipide ideedest suuremat teadnudki. Teadsime, et nad on lillelapsed, kes põlastavad sõda ja vägivalda, ei taha võtta osa ?rottide võidujooksust? karjääritegemise näol, otsivad uusi eluvorme kommuunide, vabaarmastuse, psühhotroopsete ainete pruukimise, ida filosoofiaga tutvumise jne näol.
Minu jaoks oli selliste mõtete levitamine üks ideoloogilise diversiooni vahendeid, katse juhtida mõnedki noored inimesed eemale sovetlikust masinavärgist, sest hakata rääkima otsesõnu seda, mida ma teadsin ja uskusin, poleks kuigi kaugele viinud.

Aare Loit: ?Make love, not war? oli muidugi keskseks loosungiks ja patsifisti märgikesi ? lisapulgaga Mercedese sümbol ? oli nii riietel ja kehadel kui ka grafitina majaseintel.
See oli vorm, kuid nähtuse sügavam iva on juba väga vana ja lähim eeskuju sellele oli Mahatma Gandhi, kes vägivallatusega lausa maailma proovis muuta.
Hipid olid siiski nihilistlikud ja ei seadnud endale isiklikke eeskujusid. Kõiki jaatati ja eitati võrdselt. Eriti ausse kedagi ei võetud, kuid vaatamata sellele mõned pääsesid pjedestaalile ja nendeks oleks Jimi Hendrix ja Mahatma Gandhi. Ja mõned võibolla veel, kellele alt üles vaadati.

Jaan Isotamm: Olulisem kui hipide ideoloogia oli loominguvabaduse idee, mida me teostasime omakirjastuslike almanahhide näol. Legaalselt paljundada ja levitada midagi, mis pole tsensuurist läbi käinud, oli saavutus, mis jättis kindlasti jälje Eesti kultuurilukku.
Oleks väga huvitav, kui keegi üldistaks kõik tollal lühikese aja vältel tekkinud uued nähtused: almanahhikirjanduse, avangardistlikud kunstirühmitused, teatrieksperimendid jne, seoks need hipiliikumise tekkega ja võrdleks samade uuendustega Läänes, millega kaasnesid ka tudengirahutused. Kas tõesti oli põhjuseks aktiivse Päikese aasta? Meil tudengirahutusi ei olnud, kuid juuri hakkas ajama poliitiline teisitimõtlemine, mis oma vilju kandis põhiliselt järgmisel kümnendil.
Toomas Liiv (Pedagoogilise ülikooli eesti kirjanduse õppetool): Loosung ?Make love, not war? oli ju Vietnami sõja vastu ja kui Johnny B Nõmme kultuurimajas NAKi kirjandusõhtul plakati selle loosungiga lavale tiris, siis kirjutas ka mõni instruktor, et meie noored, isegi mitte komsomolid, protesteerivad Vietnami sõja vastu.

Jaan Isotamm: Seksuaalvabaduse teostumiseni oli veel paarkümmend aastat aega. Sel ajal deklareeris üks kaunis tütarlaps, nüüdne väga auväärne daam, valjuhäälselt, et tal pole vabaarmastuse vastu midagi, aga antagu talle sinna juurde ka vastavaid kontratseptiive.
Kiimlemist polnud kindlasti rohkem kui mõnes teises sotsiaalses grupis ja oli kindlasti vähem kui mõne aja pärast ehitusmalevates. Tüdrukud olid üldse palju konservatiivsemad, nagu alati, ja tegid küll paljusid asju kaasa, aga oma süütusest eriti loobuda ei ihaldanud. Või kui, siis kindla poisiga, kellega loodeti abielusadamasse jõuda. Tihti jõutigi ja siis oli lõpp ka hipitsemisel.
Ühest tuntud poetessist räägitakse siiani müüti, et ta olevat konjaki eest kohvikus oma rinda paljastanud, aga see on kindlasti vale, sest olin ise juures, kui ta sellega ainult ärples, sentimeetritki rinnahoidjat nihutamata. Ka homoseksuaale meie hulka ei sattunud, vähemalt minu teada mitte.
Nii et seegi on vana ja kulunud võte mingi grupi mütologiseerimise juures, teda süüdistada kombelõtvuses või perverssustes.
Muusika
Aleksander Dormidontov: Kõik käis ümber musa. Plaadid, ikka plaadid! Ja populaarsed olid samad bändid mis Läänes: jeffersonid ja yesid ja purple?id ja tseppelinid ja biitlid ja rollingud.

Aare Loit: Kui midagi Eestist Woodstockile vastu panna, siis olid need veidi hilisemal ajal toimunud muusikapäevad Viljandis. Need said tuntuks ka väljaspool Eestit.

Aleksander Dormidontov: Kõigile neile kontsertidele saabus inimesi Riiast, Vilniusest ja Piiterist. Kinos Kosmos toimunud kontserdil tungles ukse ees palju lätlasi, olid prillidega nagu John Lennonid ja küsisid: ?One ticket? One ticket?? Nad ajasid siin asju inglise keeles. 
Mõnuained
Aleksander Dormidontov: Päris lilledeajal oli see [narkootikumid] ainult unistus. Et saaks ometi, sest seal on.
Narkootikumid tulid hiljem ja seoses Venemaaga. Seal tarbiti igasuguseid asju juba ammu ? esiteks oli apteek olemas ja teiseks maad, kus seda loomulikult kasvab. Läbi kontaktide avastati ka meil, et apteegist on võimalik midagi hankida. Mäletan ühte tabletti rompargiin. Tekkisid igatahes koordinatsiooni muutused, ma tean, sest olen seda proovinud, ja olid muidu uimane. Poisid seletasid siis, et seda anti hullumajades selleks, et haiged rahul oleks.

Jaak Jõerüüt: 1969?1972, ehk ajal, millest mäletatakse, et ma hipi olin, ei mäleta mina mingeid suuri Eesti hipisündmusi, seksuaalset vabameelsust ega narkootikume. Ainult räägiti, et sel ja tol on apteegis tutvusi ja ta saab sealt mingeid tablette, millel pidavat kõva kõrvalmõju olema ? omajagu koomilised sosinad olid! Võib-olla ka midagi kusagil liikus, aga narkootikumide vastu oli mul vaistlik põlgus. Alkoholi joodi, seda, mis kätte sai. Kui oli raha ?  mida tavaliselt polnud. Vahel keedeti kellegi juures kodus kanget teed: pakk kruusi peale. See oli vanglate maailmast laenatud tarkus. Näljase inimese tegi uimaseks.

Aare Loit: Alkohol ei olnud eriti popp. Kui, siis võibolla õlut-veini vahest harva. Ma pean silmas keskmist, sest alati on omad erandid. Miks? Võibolla, et meelelaadilt ei tekitanud süva purjus olek mitte midagi positiivset.
Ning ega tollal polnud ka uimastid eriti populaarsed. Et neid üldse polnud, oleks vale öelda. Ikka oli.

Jaan Isotamm: Mõnuaineks oli ikka ja ainult alkohol. Narkokaubandust ju polnud ja kui mõni juhtuski kanepit proovima, siis oli see ainult juhus. Ise proovisin plaani, nagu seda Venemaal kutsutakse, vangilaagris ära ja mingit huvi ei tekkinud. Küll aga õpetasin paljud kanget teed jooma, selle harjumuse olin Mordva laagritest kaasa toonud. Ent seegi oli päris tavaline Inglismaa tee, joodi ainult ilma suhkru ja kooreta.
Vahel eksperimenteeriti mingite tablettidega, näiteks kodeiiniga. Mingi teine tablett pidi jälle alkoholi toimet mitmekordistama. See näitab, millele oldi orienteeritud, ja mõned jõid ennast ikka päris põhja. Toomas Vint pidavat seda oma uues romaanis kirjeldama enda kogemuste najal, kuid Tom polnud vähemalt tollal eriti suur joodik. Ise ei olnud ma põhjast eriti kaugel, kuid suutsin end lahti rabelda. Alkoholism oligi nii boheemlaskonna kui hipitsemise loomulikuks lõpuks. Kes edasi jõid, tegid seda koos omasugustega, teised jällegi distantseerusid.

Aare Loit: Rompargiini tablettide sissevõtmist olen ka omal nahal proovinud. Esimene asi, et lõi pööningu sassi ja värvis maailma samal ajal imeilusaks kollaseks.
LSDd? Kui üldse liikus, siis väga vähe.

Aleksander Dormidontov: Jõime veini, või siis peeti või mis ta oli. Aga seda ka nii harva, sest ei olnud vaja. Me ei olnud üldse täis. Niigi oli hea. Noored ju, mis me ikka joome!

Aare Loit: Päris kangete narkootikumide pruukijaid püüdsime oma seltskonnast väljas hoida. Kui nägime, et keegi on väga asja orki sattunud, siis proovisime teda aidata ja kui pärast mõnda katset ilmnes, et sellist inimest on võimatu aidata, siis püüdsime ta kambast kõrvale jätta. Oli ju valida: kas ise kaasa minna või eemale hoida.

Jaan Isotamm: Jutte oli muidugi igasuguseid. Mäletan, kui Leelo Tungal sai kirja oma tädilt Tallinnas ja luges selle kohvikus ette. Seal oli kirjas: ?Leelo, ma olen kuulnud, et Tartus kõik suitsetavad mariuhhaanat. Ära sina suitseta, sest see on paha ja mürgine.? Tädi oli nimelt naistejuuksur ja seal see info liikus.
Mis on saanud hipidest?
Kollektsionäär Aleksander Dormidontov tunneb end siiani mugavamalt hipina ja tegeleb hetkel Tallinnas Vene muuseumi rajamisega. Luuletaja Jaan Isotamm toimetab Tartus teadusajakirja Akadeemia. Jaak Jõerüüt töötab Roomas Eesti Vabariigi suursaadikuna Itaalias, Maltal ja Küprosel. Aare Loit pesitseb Tallinnas, teenib igapäevast leiba programmeerimisega ja on rahul, kui teda ka täna hipiks peetakse.