Limonovlased ähvardavad eestlasi
Natsionaalbolševike ametlik esinumber on kirjanik Eduard Limonov, kes elas enne nõukogude impeeriumi enesetappu 18 aastat New Yorgis ja Pariisis. Kodumaale naastes ühines ta esmalt Vladimir Žirinovskiga B>.
Eestis jäi Limonov vähetuntuks, sest oli nõukogude ajal keelatud kirjanik. Käest kätte liikus küll tema esimene, tuntuim ja paljude meelest ka parim romaan "See olen mina, Editška", kuid laiemat kõlapinda see samizdati väljaanne ei saavutanud. Limonovi kohta on öeldud, et Henry Miller on tema kõrval lapse lalin ja Charles Bukowski paha poisike.
Hiljem muutus Limonov mustsajalaseks ja teda ei sobinud avaldada. Siiski ilmus Eestis Limonovi "Tänapäeva kangelaste surm", mis pole autori tippteos.
Partei sünd
Limonov räägib, et enne Moskvasse lendamist nõelasid teda Pariisis kolm metsikut mesilast. Ta nägi esmakordselt 14 aasta jooksul Seine'is uppunut. Prantsuse press alustas temavastast kampaaniat. Limonov luges need erakordseteks märkideks.
Oktoobris 1993 oli ta automaadiga Moskvas Valget Maja kaitsmas.
Samal aastal üritas Limonov Tveri kubermangus kandideerida riigiduumasse. Edutult, sest põhivalijad olid pensionärid. Ta läks Žirinovski parteist ja kirjutas raamatu “Limonov Žirinovski vastu”. P>
1994. aastal tõi kirjanik Pariisist ära oma naise lauljatar Natalia Medvedjeva. Naine hakkas samuti kirjanikuks, tahtes Limonovile näidata, et selles pole midagi erilist. Medvedjevat võib kirjutuslaadilt võrrelda Kerttu Rakkega. Paistab, et ta kirjutab peamiselt iseendast ja tema jaoks on mis tahes piirid vaid selleks, et neid ületada.
1995. aastal läks pere lahku. Limonovist sai naistemees. Ta ütleb ise, et ühendab endas Che Guevara ja Casanova. Seejuures Ameerikas oli ta elanud biseksuaalselt. Hakkas rahahädas pederastiks.
Ideoloog Dugin
Partei teine mees oli ideoloog Aleksander Dugin. Just tema kehutas Limonovit partei loomisele.
Dugin pidas 1990. alguses Tallinnas loenguid traditsionalismist. Haljand Udam meenutab, et juulis 1991 prognoosis Dugin Nostradamusele toetudes Nõukogude Liidu lõppu. Dugin on nimetanud end impeeriumi viimaseks filosoofiks. Ta on fenomenaalne müüdilooja – andelt, töövõimelt, fanaatilisuselt, asja olemuse tabamiselt, löövalt stiililt, ärategemise ja peade segiajamise võimelt võrreldav vaat et Lenini endaga.
Dugin oli natsbolide visionäär. Üheksat võõrkeelt valdav energiline erudiit. Teadlase mälu, uurija innu ja poeedi temperamendiga. Ta oli ühtaegu nii ultraparempoolsuse kui uusvasakpoolsuse maaletooja.
Praeguseks on Duginist saanud Vene riigiduuma esimehe nõunik ja uue
Euraasia partei liider.
Lõhenemine
Limonovi määratluse järgi esindas tema natsionaalbolševismi punast ja Dugin pruuni poolt. Limonov ütleb, et Duginit vaimustas kõik särav ja äärmuslik. Teda vaimustas fašism kui stiil.
Dugin andis parteile teadmised ja innu. Aitas üle parem-vasakpoolsuse veelahkmest, ühendades praktiliselt äärmused. Limonovi sõnul pidas Dugin end aga ka natsboli ideede omanikuks. Limonov kutsus teda aegajalt doktor Duginiks – viidates ilmselt doktor Goebbelsile. Dugini sõnul polnud nii suure eneseimetlejaga nagu Limonov võimalik ideid ellu viia.
Ehkki Limonov tunnistab, et intellektuaalselt polnud Duginil Vene vaimumaailmas võrdset, oli Duginil suurusehullustus, mida kiitsid tagant tema jüngrid ja õpilased. Nad suhtusid Duginisse kui prohvetisse, kes valmistab teed messia tulekuks.
Hoopis rohkem võib aga suurustajaks pidada Editškat ennast: tema peab
end rahvuskangelaseks. Paraku on kohalik meedia temast tüdinud nagu meie
oma Tiit Madissonist. Poliitikas meenutab Limonov naiivset narri. Kui aga sel
narril on oma rünnakrühmlased, võib asi üsna
tõsiseks minna.
Terrorismi võidukäik
Pärast Dugini lahkumist muutus partei üha enam anarhistlik-ekstremistlikuks. Partei põhiaktsioonid jäid terroristlikeks.
Näiteks on nad rünnanud korduvalt Eesti saatkonda Moskvas. Viimasel korral kaks nädalat tagasi jätsid maha lendlehe nõudega vabastada veteran Juri Karpov ja ähvardusega lõigata kättemaksuks eestlastel kõrvad: paar kõrvu iga veterani kinniistutud päeva eest.
Niisugust aktsiooni nagu tehti Eesti saatkonnale, nimetavad natsbolid ise "moraalse objekti täisjoonistamiseks".
Moraalne sihtmärk võib olla ka inimene. Kui Mihhail Gorbatšovile anti aasta inimese preemia, oli õnnitlejate hulgas ka natsbol Nadja Voronova, kes andis nelgikimbuga "lurjusele" – nagu öeldi – vastu pead. Tookord kiitis avalikkus "moraalse objekti" valimise ilmselt heaks.
1999. aastal riputasid natsbolid Sevastoopoli meremeeste klubi torni loosungi "Sevastoopol – Vene linn." Selle peale muutus Harkovist pärit Limonov Ukrainas persona non grataks. Seejärel kujuneski venelaste õiguste kaitsmine lähivälismaal natsbolide leivanumbriks. Eriti hoogsalt Lätis, kus läinud aastal said kaks natsboli kumbki 15 aastase karistuse terrorismi eest.
Limonovlased on peamiselt noored – teismelised – ja partei isal oli pidevalt pahandusi lapsevanematega. Natsbolid kannavad musti riideid. Nende punasel lipul on must sirp ja vasar valges sõõris.
Ekstremistlike organisatsioonide seadus lubab Venemaal limonovlased likvideerida. Ülevenemaalist registratsiooni neil polegi. Nende väljaanne "Limonka" on Venemaal suletud ja ilmub nüüd Ukrainas.
Limonov vahistati mullu aprillis Mägi-Altais ja viidi Lefortovo vanglasse süüdistatuna ei vähemas kui riigipöördekatses. Nimelt kavatsesid limonovlased uurimise andmeil Teise Venemaa rajamist Põhja-Kasahstanis, kust pidi algama õõnestustegevus Suure Venemaa vastu. Kohus kestab.
