12.09.2008, 00:00
Linn, kuhu yakuza ei mahu
Jaapani maffia nautis siiani puutumatust - kuni rühm linnakodanikke pöördus kohtusse, et gängsteritest lahti saada.
“Keri minema!” Pole just paljulubav algus intervjuule, aga tegu
pole ka kuigi tavalise vestluskaaslasega, vaid tuima näoga,
siilipäise tunkedes gangsteriga. Mehe kaks kolleegi vaatavad jutuajamist
tohutute päikeseprillide ja umbuskliku maski tagant. Esimese jõmmi
üleskeeratud varrukate alt paistavad tihedad tätoveeringud.
“Kiusero!” (“tõmba uttu”) kähiseb
tüüp, kui oma büroo garaaži liugukse kinni kukutab.
Seni on ettearvamatuse ja vägivalla aura ajakirjanikke Jaapani maffiast
ehk yakuza’st eemal hoidnud, kuid äge maadejagamine kahe
võistleva jõugu vahel Lõuna-Jaapanis Kyushus on teinud
neist tahtmatult meedia magustoidu. Kaks aastat väldanud sõda on
kaasa toonud kuus tapmist ja paar tosinat tulevahetust ja pommiplahvatust.
Nüüd on vaprad kohalikud otsustanud gangsterid kohtusse kaevata
– samm, mis on toonud uut elu Jaapani võitlusse organiseeritud
kuritegevusega, ent samas lõhestanud linna avaliku arvamuse.
Kuulipildujaga naabrid
“Yakuza kasutab samu
relvi, mida võib näha Iraagi sõjas – granaate, pomme,
püsse, millega tabab inimest 500 meetri pealt,” räägib
1500 hagejat esindav advokaat Osamu Kabashima. “Minu klientidel
on kõrini. Nad tahavad rahus elada ja riskivad omaenda eluga, et nende
lastel ja lastelastel oleks see võimalik.”
Maffiasõja kõige kurikuulsamas episoodis jalutas
amfetamiiniuimas gangster ühte haiglasse ja kihutas kaks kuuli kerre
süütule mehele, keda ta pidas teise jõugu liikmeks. Just
siinsamas aga, 1000pealise Dojin-kai jõugu peakorteri juures keset
rahvarohket poodidekvartalit toimus mõne aja eest
kuulipildujarünnak. See oli viimane piisk kohalikele elanikele, kes
kavatsevad kantpeadest lahti saada seaduse alusel, mis võimaldab hageda
äriettevõtteid, kes “rikuvad inimeste õigust
kodurahule”.
Tulgu võit või kaotus, igal juhul
läheb see kohtusaaga ajalukku, öeldakse Jaapani meedias. “See
on esimene kord, kus kodanikud on nõuks võtnud
gangsteriorganisatsiooni peakorter kinni panna,” kuulutas liberaalne
ajaleht Asahi, tunnustades kodanikualgatust ja kutsudes valitsust üles
“yakuza’t laiali ajama”.
“Oleme
alati kohalikega läbi saanud”
Laialiajamine on
vähetõenäoline. Jaapani politseiameti hinnangul on riigis 86
000 gangsterit – mitu korda rohkem kui USAs maffia kõrgaegadel.
Organiseeritud kuritegevuse “General Motors” on jõuk nimega
Yamaguchi-gumi, kellel on üle riigi 40 000 liiget ja Kobe kesklinna
jõukaimas rajoonis kõrgete müüridega ümbritsetud
krunt. Yakuza’t propageerivad ajakirjad, koomiksid ja filmid ning maffia
tegutseb päise päeva ajal nii avalikult, et Lääne
vaatlejatele tundub see uskumatu.
Dojin-kai peakorter on
kõigile teada, sinna oskab sõita iga Kurume taksojuht.
Kuuekorruselise hoone ustele kleebitud sildid selgitavad viisakalt, et firma on
ajutiselt aadressi vahetanud ja asub teisel pool raudteed. Uueks peakorteriks,
mis on firmasildi järgi otsekohe äratuntav, on kahekorruseline hoone
Kurume ühes parimas linnajaos. Pärast pinevat sõnavahetust
lubatakse meid kohtuma ülemusega, kes juhatab meid nõupidamisruumi,
kus seinal ripuvad möödunud aastal tapetud juhatuse esimehe ja tema
vanglas istuva järeltulija portreed.
“Minu nime ei tohi
avaldada,” ütleb meie vestluskaaslane, 35aastane kogu intervjuu ajal
ahelsuitsetav mees. “Me oleme alati kohalikega hästi läbi
saanud, nii et see on meie jaoks halb lugu,” selgita
b ta. “Selge, et neid manipuleerivad võmmid, kes tahavad meid
hävitada.”
Politsei esindaja, kes ei soovinud oma nime
all esineda, eitab seda väidet, sama teeb advokaat Kabashima.
“Ükski tavaline inimene ei taha gängidega koos elada,”
ütleb ta. “Sealsamas, kus kuulipildujatest lasti, on kool. Mis siis,
kui lapsed oleksid pihta saanud?” Kabashima ja tema perekond on alates
möödunud aastast, kui tema nimi meediast läbi käis, elanud
pideva hirmu all, ent tema vaenlased “pole nii rumalad”, et teda
rünnata, ütleb ta.
500 meetri reegel
Yakuza’l on Jaapanis ammusest ajast keeruline positsioon. Nagu
Itaalia ametivendadel, on neilgi tugevad, kuid hämarad sidemed valitseva
liberaaldemokraatliku parteiga. Komme eriarvamusi omas
ringis lahendada ja rahulikke elanikke mitte tülitada kaitses
neid kodanike pahameele ja politsei tähelepanu eest. Ebamäärane
olukord muutus aastal 1992, kui valitsus surus läbi karmid maffiavastased
seadused, mis olid mõeldud vastulöögina yakuza laiutamisele
1980. aastate majandusbuumi aegses kinnisvaraäris ja mujal
seaduslikus ettevõtluses.
Ent seni ei ole riik kuritegelikku
ühendusse kuulumist kriminaliseerinud ega ka andnud politsei
käsutusse mujal ammu maffia väljajuurimiseks kasutatud vahendeid nagu
side pealtkuulamine, lihtsustatud kohtumenetlus ja tunnistajakaitse, kirjutab
vastse yakuza-teemalise raamatu autor Joshua Adelstein. “Yakuza areneb
edasi ja kuritegevus muutub aina keerulisemaks, nii et politseil on raske
nendega sammu pidada.”
Vastne politseiameti aruanne
hoiatab, et yakuza on laienenud väärtpaberibörsile ja
mõjutab sedakaudu sadu ettevõtteid. Ekspertide väitel on
eriti Yamaguchi-gumi haare selles osas võrreldav Jaapani suurfirmadega.
Seaduste nõrkus yakuza’ga võitlemiseks ilmneb eriti
Kyushus: seaduse järgi saavad kantpäid kohtusse kaevata ainult
kodanikud, kes elavad neile lähemal kui 500 meetrit.
“Raske on neid minema ajada,” nuriseb üks linnaelanikke.
“Meie nõue on, et nad ei kasutaks oma maja kogunemisteks. Aga maja
kuulub neile, nad on kinnisvara omanikud ja võimatu on neilt seda
võõrandada.”
Isegi kui soovimatud naabrid
peaksid ära kolima, teevad nad nagunii linnas pesa kuskile mujale,
tunnistab kodanikualgatust toetav linnavalitsuse ametnik. “Jaapanlased on
harjunud yakuza’ga elama,” ütleb ta ja palub oma nime mitte
avaldada.
Dojin-kai tegutseb linnas väidetavalt räkiti,
transpordiettevõtluse, seksiäri ja kiirlaenude vallas.
Vastuseisu kohtamata investeerib maffia oma tohutud maksuvabad sissetulekud
kinnisvarasse, omandades aja jooksul kontrolli tervete kvartalite üle.
“Jääb üle loota, et kui nad ära kolivad, hakkavad
uued naabrid neile samamoodi vastu,” ütleb linnaametnik.
“Yakuza on tugev üksiku vastasega, aga kollektiivse surve ees on nad
äärmiselt nõrgad.”
Probleemid Kurumes said
alguse aastatel 1986–87, kui vaenutegevus Dojin-kai ja Yamaguchi-gumi
kohaliku haru vahel nõudis üheksa inimelu ja lõppes
kuueteistkümne inimese vigastustega. Kohalikud elanikud korraldasid maffia
peakorteri juurde protestimarsi. Värskeim peatükk algas 2006. aasta
mais, kui Dojin-kai kauaaegne juht Seijiro Matsuo andis teada oma
pensionileminekust, mis vallandas võimuvõitluse Dojin-kaist
välja kasvanud Kyushu Seido-kai jõuguga.
Aga
kombed on neil head
Sugugi kõik ei hoia pöialt
hagejatele. “Meil pole midagi selle vastu, kui kohtusse minnakse, aga kui
nad võidavad, siis v
õib yakuza meie kanti kolida,” pahandab Yuichiro Okamura,
väikese restorani omanik Kurume raudteejaama lähedalt. Dojin-kai maja
kõrval asuva juurviljapoe omanik ütleb, et kaebajad ei peaks
üldse oma nina igale poole toppima. “Yakuza pole mulle
mingit kurja teinud.
Ja kõrvalmaja inimesed on
märksa viisakamad kui mõned siitkandi noored.”
Mida rohkem kogub tuure kohtuasi, seda enam näib vaibuvat
jõukudevaheline sõda. Hiljuti teatas Seido-kai kohalikule
politseile saadetud teadaandes oma juhi tagasiastumisest ja vaenu
lõpetamisest Dojin-kaiga. Ent kodanikualgatuse rühm elab endiselt
ähvarduste ja kättemaksu hirmus, mistõttu võimud on
varustanud inimesed kohalike politseijaoskondadega ühendatud piiparitega.
“Kuni me vastu ei hakka, koguvad nad ainult jõudu,”
ütleb üks asjaosalistest. “Me tahame, et nad meie linnast
kaoksid.”
Dojin-kai maja lähiümbruse rahval pole
siiski kuigi palju usku muutustesse, kui valitsus asjasse ei sekku. “Kui
maffia siia kolis, siis me protestisime linnavalitsuses, aga nad ei
võtnud midagi ette,” meenutab üks kohalik naine.
“Valitsusest ei tulnud keegi meiega isegi rääkima. Gangsterid
vähemalt käisid ukselt uksele ja tutvustasid ennast,”
räägib ta. Maffia kostitas kohalikke elanikke roosade ja valgete
riisiküpsistega, mida traditsiooniliselt seostatakse edu ja õnnega.
“Mingit õnne pole nad meile küll toonud,”
lõpetab ta.
Artikkel ilmus ajalehes The Independent 9.
septembril 2008.