“Lolle leidub meil täiesti piisavalt”
Heldur Meeritsa firma Amalfi kontoris valitseb paras segadus. Vana puitparkett on üles kistud, sest kontoris oli hiljuti suur uputus. Meerits tõmbab ühe suitsu teise järel ja ütleb iga teise küsimuse peale tagasihoidlikult, et tal pole “vastavat statistikat käepärast”.
2002 ennustasite koos seltskonna majandusanalüütikutega, et pärast ELiga liitumist Eesti majanduse kasv aeglustub. Kas see ei tundu praegu liialt pessimistlik hinnang?
Ma siiski usun, et ühinen veel tänagi selle arvamusega. ELis olemine aeglustab meie kasvutempot, sest EL ise on majanduslikult üsna vähedünaamiline koht. Kahjuks meil küll valikut polnud, aga parim võimalus Eesti jaoks oleks see, kui EL ka muutuks veel kiiremini arenevaks.
Mis selleks muutuma peaks?
Enamasti tulevad sellised targad otsused ainult läbi suure häda. Keegi ütles ameeriklaste kohta, et nad teevad kõike õieti, aga alles siis, kui kõik muud võimalused on ära proovitud. Ilmselt ELi kohta käib seesama.
Kas siseturu kaitse kaotamine oleks üks võimalus?
Meil on siiski veel Euroopa-sisesed barjäärid. Näiteks Eesti tööjõu liikumine tundus paljudele Euroopa maadele väga ohtlik, mis ei ole ühestki otsast realistlik mõtlemine. Tervishoiu- ja pensionisüsteemid on sellised, mida Euroopa ei jaksa kinni maksta. Ilmselt mida aeg edasi, seda hullemaks läheb.
Võibolla ongi kõike võimalik seletada rahvastiku struktuuriga. Hiina suutis oma rahvastiku struktuuri mõistlikuks saada, rääkimata sellest, et seda riiki on üldse väga mõistlikult majandatud, olgu kommunistid meile kui tahes ebasümpaatsed (kuigi Hiina puhul on kommunism ilmselt mingi kõrvalvarjund).
Võibolla on USA majandusareng hoopis sellepärast nii hea, et nad on suutnud üle terve maailma igasuguseid talente kohale meelitada. Eestit on ehk imelik võrrelda USAga, kuid mõtlemismudelina oleks see siiski mõistlik – mida me saaksime teha, et andekad inimesed siit ära ei läheks ja et andekaid mitte-eestlasi tuleks siia juurde.
Kuidas siis luua see soodne keskkond, et ajud tahaksid siia jääda/tulla?
Ma kardan, et kliima ümberkujundamine käib meile üle jõu. Sealt edasi aga saavadki mul ideed juba peaaegu otsa (muheleb).
Ma ei tea, mida tööandja peaks tegema, et kohalikke kinni hoida. Väga hõlpus on ju maksta rohkem palka. Selleks on ainult üks piirang – sul peab ka raha olema. Eestis on reaalpalk järjest kasvanud kiiremini kui tööviljakus – ühel hetkel tuleb siin sein vastu. Omanikud ja juhid vastutavad selle eest. Kui tööviljakus tõuseb, on meil ka ilmselt rohkem raha ja niimoodi võiks see spiraal ennast lõpuks üles kerida.
Kas praegu on omanike kasumid proportsionaalselt õiglased?
Alati ajavad suured arvud inimestel pea sassi. Et Eesti Energial või Hansapangal on nii mitu miljardit. Aga õigupoolest taandub ju kõik ikkagi kapitali tootlusele. Kui mõne mobiilifirma puhul vaadata, siis küll on uhked kasumid võrreldes käibega, aga kui võrrelda seda ärisse sisse pandud rahaga, siis alati see summa nii müstiline polegi. Võtame mõne äärmusliku näite: et teeme mõne ministri või Gunnar Oki palga poole väiksemaks ja jagame selle 400 000 pensionäri vahel ära, siis nad tõenäoliselt ei märkagi seda. Ma ei tea, kas tuleb isegi sent nina peale – kahtlustan, et ei tule.
Kas see on õiglane kriteerium, et palk on suhtes vastutuse suurusega, s.o alluvate arvuga?
Mõned ettevõtted kasutavad palgasüsteeme, kus üritatakse inimeste vastutust ja töömahtu mõõta. Kui mina ühe sellise rakendamiskatse juures olin, siis selle täpne mõõtmine ei tahtnud küll kuidagi välja tulla. Lõpuks taandus asi ikkagi mõõtmises osalenute subjektiivsetele arvamustele. Üldise mõttemudelina arvan küll, et kui on rohkem tööd ja rohkem vastutust, peaks ka rohkem palka maksma.
Oletame, et mul on veaauto- või bussifirma, kus üks masin maksab mitu miljonit krooni. Mina küll ei riskiks nii kallist riistapuud anda 2000kroonise palgaga inimese kätte.
Aga sõltumata sellest, kas oled Hansapanga või General Electricu juht, juhid otseselt ikka kuni sadat inimest.
Aspekte on siin hirmus palju alates sellest, et palk peaks võimaldama mingi elatusstandardi ja samas peaks see ka motiveerima. Ma ei usu, et täna oleks olemas ühtki palgasüsteemi, mis mustvalgel võimaldaks läbi arvutada ja ära mõõta, et milline on see õige ja täpne mõistlik palk.
Kunagi mängisin sellise mõttega, et mis oleks, kui ministrid ja Riigikogu liikmed üldse palka ei saaks – ega need ametid tühjaks ei jääks. Võibolla mõned patriitsid leiaksid endale kliendid nende inimeste hulgast. Aga vaevalt see hea süsteem oleks. Niimoodi saaks küll asjad aetud, aga ega me siis õnnelikumad poleks kui praegu.
Millistes valdkondades võiks riik oma funktsioone tagasi tõmmata?
Parlament, valitsus ja ministeeriumid töötavad ja nende töö muuhulgas tähendab ka seda, et meil lisandub uusi reegleid, seadusi ja eeskirju. Kõik on väga üllastel eesmärkidel vastu võetud, aga lõpptulemus on, et üks ettevõtte juht peab järjest rohkem eeskirju teadma ja arvestama. Vaevalt et ettevõtte juht on iseseisvalt võimeline kõiki maksureeglite nüansse ise jälgima. Väikefirma juhtimine on väga keeruline töö.
Te olete ise aidanud riigilt võtta harimise kohust erakooli loomise näol. Milline tulevik on Eestis eraharidusel?
Ministeeriumi funktsioon peaks hariduses olema mängureeglite kehtestamine ja järelvalve teostamine ehk tarbijakaitse. Üldiselt on selles suunas ka asjad läinud. Ainult kutsehariduses on veel jäänud otseselt riigi majandamisele mõttetult palju koole. Minu meelest ei peaks neid üldse olema. Nagu majandusministeerium ei oma ettevõtteid, ei peaks ka haridusministeerium koole omama.
Aga rääkides erakoolidest - ma ei oska öelda, palju meil Eestis leiduks kompetentseid omanikke, kes oskaksid kooli juhtida. Tegelikult tulevad ju paljud oskused tegemise käigus. Kui oleks võimalik, et sammhaaval suureneks eraomanike arv, siis see oleks ainult tervitatav ja tuleks haridusele hästi kasuks. Kindlasti on terve hulk koolijuhte, kes satuksid suurde segadusse sellises olukorras, ? la Lauri Leesi. Aga see ei tähenda, et kõik inimesed nii lootusetud oleksid.
Moodne märksõna on teadmistepõhine majandus. Mis see tegelikult tähendab?
On igasuguseid huvitavaid näitajaid. Näiteks kui palju kaalub miljoni krooni eest müüdav toodang – kui palju on sinna sisse pandud materjali ja kui palju teadmisi ja oskusi. Loksal valmistatud lihtrid sisaldavad üsnagi palju metalli, kuigi see ei ole ka päris nii, et iga loll selle tööga hakkama saaks. Aga tonn lihtreid maksab siiski vähem kui tonn mobiiltelefone. See veidi kajastab seda, milline on teadmistepõhise majanduse tootmine. Selle halaga, et meil on hirmus palju alltöövõttu, ei tahaks ma nõustuda. See alltöövõtt on meie töötajatele päris hea treening – kui lihtsamad asjad on selgeks saanud, siis alles on võimalik keerulisemate peale minna. Ülikooli ei minda kohe teisest klassist. Endistest kolhoosnikest ikka tarkvarakirjutajaid ei saa.
Aga kui vaadata, kuidas kasvavad palgad, siis on ettevõtjatel valida, kas nad suudavad oma toodetele enam lisaväärtust leida või peavad oma poe kinni panema ja endale teise tegevuse otsima.
Praegu kasvab kõige kiiremini teenindussektor. Kas see trend läheb üle või on jääv?
Laias plaanis on see ikkagi üsna kindel fakt, et teenindussektor kasvab kõige rohkem ja kõige kiiremini. Aastal 1800 oli SKT struktuuris põllumajanduse osa 90 protsenti. Tööstussektor esines käsitöökodadena ja veidike oli veel valitsemist ja riigihaldust, protsent või paar. Põllumajandus on nüüd taandunud üsna marginaalseks, seega üldine struktuurimuutuse suund on üsna selge.
Kas peaks üldse halama, et põllumajanduse osakaal on meil langenud alla viie protsendi?
Ei pea. Mingi Eesti majanduse päästerõngas see küll pole. Ilmselt on viga selles, et inimeste peades toimuvad muutused aeglasemalt kui tegelikkuses asjad edenevad. Selline vanasõna nagu “Põllumees põline rikas” võis olla õige aastal 1600 ja 1800.
Millises valdkonnas peaks mõtlema oskustööliste sissetoomisest?
Tegelikult on meie suurim peavalu rahvastiku vananemine. Demograafilised trendid on hästi püsivad. Ma pole näinud ühtki analüüsi, kuidas praeguse valitsuse sündivuse edendamise abinõud on mõjunud. Midagi nad on aidanud, aga kui palju? Mitu krooni on üks täiendav laps maksma läinud? Väga inetu arvutus, aga tegelikult peaks ka seda teadma.
Samuti oli kuulsusrikka Tallinna rahvaküsitlusega, et mida teha Harju tänavaga. Kõik olid justnagu nõus, et teeme pargi, aga keegi ei mõelnud, et see võib 60 miljonit krooni maksma minna, sest enne tuleb omanikud sealt välja osta.
Ma ei usu, et meil õnnestub sündivust väga radikaalselt suurendada. Tervishoiule ja pensionile hakkab meil kuluma üha enam raha.
Riik on meetmena pakkunud võimaluse pikendada tööiga ja vähendada puhkusi.
See ei olnud Veskimägil kindlasti mõeldud nii, et see on otsustatud. Pigem ta rääkis sellest, mida rahvastiku vananemine endaga kaasa toob. Me võime ju võtta laenu, et finantseerida oma tervishoidu ja pensionisüsteemi, aga kes selle tagasi maksab? Sellised halvad asjad nagu reitinguagentuurid juba ennustavadki, kuidas ühe või teise Euroopa riigi krediidireiting tulevikus üha kehvemaks läheb, mis tähendab omakorda suuremat laenuintressi.
Milline siis oleks Eestile kõige parem lahendus?
Laias plaanis on lahendusi kolm. Üks on see, et sündivus tõepoolest tõuseb, aga sellesse ma ei usu. Ka sündivuse tõus ei suuda vananemisi ära katta. Teine variant on see, millest Veskimägi rääkis, et tulebki tõsta pensioniiga ja lühendada puhkusi. Ja kolmas variant on immigratsioon. Näiteks kui Saksamaa tahaks hoida oma rahvaarvu samal tasemel, siis peaks igal aastal pool miljonit inimest sinna juurde tooma, aga see ei ole üldse populaarne mõte.
Poliitikud eelistavad ikka esimest varianti, sest rahvale see meeldib ja see on suunatud kaugele tulevikku. Saab öelda, et eks me näe – isegi kui nad teavad, et meil ei õnnestu olulisel määral sündivust tõsta.
Kas teil endal ei hakka käed sügelema, et tahaks minna ja asjad korda seada?
Juba on mitu korda hakanud. Aga protsessis sees olemine ei ole alati nii lõbus ja mõnus. Kõrvalt vaadates on näha, millise entusiasmiga mõned koalitsioonid on asunud hoogsalt asja kallale, aga mõne aja pärast hakkab tegijate energia ära kustuma.
Otsustusloogikad on äris ja poliitikas erinevad. Poliitiku kõige kõvem valuuta on ikkagi valijate hääled. Ettevõtja üritab saavutada majanduslikku ratsionaalsust, loogikat ja efektiivsust. Kui selle hind on see, et valijad sinust aru ei saa ja järgmine kord sinu poolt enam ei hääleta, siis on ta ebaefektiivselt toiminud. Kõikvõimalikke huvirühmi on alati nii palju ja kui kõiki üritatakse õnnelikuks teha, siis võtab see paratamatult aega. Ja lisaks leidub meil lihtsalt lolle ka täiesti piisavalt.
Pankurist koolipapaks
1991. aastal asus koos Hannes Tamjärve, Rain Lõhmuse ja Jüri Mõisaga juhtima toonase Tartu Kommertspanga Tallinna filiaali, millest sai alguse Hansapank.
1995-1997 Eesti Panga asepresident.
1999-2002 peaminister Mart Laari majandusnõunik.
Juhib juba tosin aastat oma investeeringutefirmat Amalfi. Paljude ettevõtete väikeaktsionär, investeerinud muuseas ka Eesti Geenivaramusse.
Koos Urmas Sõõrumaa ja Rain Lõhmusega kuulub talle Audentese erakool, millest on plaan kujundada üks või mitu kolledžit tulevase Tallinna ülikooli vihmavarju all.
