Näituse ajal on Eesti Ajaloomuuseumi poest Börsi käigus võimalik osta Johannes Lorupi vabrikus valmistatud originaalesemeid, mis on kogutud Tallinna antikvariaatidest.

Kuni 11. märtsini kestva näituse kuraator on ajaloolane Anne Ruusaar.

Lorupi toodangu näitusi on koostatud ka varem. Mis on teie kureeritud näituse eripära?

Homme avatav näitus on kõige suurem Lorupi väljapanek. Arvan, et paremat ülevaadet ei ole võimalik enam korraldada, olen siia kaasanud ka mitu erakogu ning vaadelnud ka Lorupi varasemat tegevust enne tema oma vabriku rajamist.

1924 läks Johannes Lorup tööle Meleski klaasivabrikusse, kus valmistati sogasest rohelisest klaasist klaasi ja lihtsaid majapidamisnõusid. Nii et alustame purkidega ja lõpetame kristalliga, et võimalikult laial skaalal näidata Lorupi ampluaad. See on näituse ideoloogia.

Milline on teie hinnangul Lorupi klaasi koht Euroopas?

Ma ei hakkaks tema klaasi võrdlema Euroopaga, või kui siis vaid Soomega. Pigem räägiks võrdlevalt ornamendikujundusest.

Eesti arengud on olnud muust Euroopast üpris erinevad. Kui näiteks EW ajal ei õpitudki meil portselani tegema, siis Lorup hakkas kristallklaasi ise tootma. Kristalli toodeti alates 1937. aastast.

Siiski, minu arvates on Lorupi klaasi tehniline ja kunstiline kvaliteet võrreldav teiste juhtivate klaasimaade toodanguga.

Lorupi masstoodang oli ikkagi orienteeritud keskmisele maitsele. Kuid üksikud disain- ja unikaalesemed on erakordselt kaunid. Ma rõhutaksin ikkagi tehnoloogilist keerukust.

Kui Langebrauni puhul oli tegu eelkõige majanduslike huvidega, siis Lorupi puhul oli tegu eneseteostusega.

Miks võrdleksite Lorupi toodangut peamiselt Soome klaasikunstiga?

Lorup orienteerus Põhjamaade ja Soome klaasikunsti mudelile: puhas vorm, lai lõige ja tahulisus, läbipaistvus, jääimitatsioon. Kuna Lorup palkas oskustöölisi ka Soomest, pole juhus, et tööstustoodangu mustrid ja vormid Soome tollaste klaasitehaste toodanguga, näiteks Riihimäki omaga, osaliselt kattuvad või on lausa identsed.