Kui randumisõigus New Orleans'is 1802. aastal ajutiselt tühistati (mis tähendas, et USA laevad ei tohtinud enam sealsesse sadamasse siseneda), muutus Mississippi-äärse sadama omandamine USA jaoks eluliselt vajalikuks.

President Thomas Jefferson andis USA Prantsusmaa saadikule Robert Livingstonile ja erisaadikule James Monroe'le volitused osta prantslastelt New Orleans. Livingstoni volitati pakkuma kaks miljonit dollarit väikese maa-ala eest Mississippi alamjooksul, et USA saaks sinna ehitada oma sadama. Kuulmata Livingstonilt paari nädala jooksul ühtki uudist, muutus Jefferson kannatamatuks ja saatis läbirääkimistele Monroe volitusega pakkuda 10 miljonit dollarit suurema maa-ala eest, mis hõlmaks nii New Orleans'i kui ka Lääne- Floridat.

Jefferson aga ei teadnud, et Napoleon ja Prantsusmaa tahtsid juba meeleheitlikult seda maa-ala müüa. Kontroll Mississippi üle oli algselt Napoleonile tähtis, sest ta tahtis rajada läänepoolkerale Prantsuse koloniaalimpeeriumi, mille keskus oleks olnud Hispaniola. Mississippi org oleks olnud uue impeeriumi toidu- ja kaubanduskeskus. Lootused aga purunesid.

11. aprillil 1803. aastal üllatas Prantsusmaa välisminister Charles Maurice de Talleyrand Livingstoni küsides, kui palju oleks USA nõus maksma kogu Louisiana territooriumi eest. Läbirääkimised algasid kohe järgmisel päeval, kui Monroe Pariisi jõudis, ja kestsid peaaegu kuu aega. Kõnelused lõpetati 29. aprillil ja 30. aprillil 1803. aastal kirjutati lepingule alla.

Kokkuleppe kohaselt pidi USA maksma Prantsusmaale 11,25 miljonit dollarit ja rahuldama USA kodanike nõuded Prantsusmaa vastu 3,75 miljoni dollari ulatuses – kogu tehingu eest kokku 15 miljonit dollarit. Vastu pidi USA saama kogu Louisiana territooriumi.

Kaup oli nii hea, et Thomas Jefferson, keda üldiselt peetakse üheks suurimaks Ameerika konstitutsiooniteoreetikuks, ei teinud väljagi etteheidetest, nagu oleks tehing põhiseadusvastane, kuna föderaalvalitsusel polevat õigust maad osta. Jefferson ütles: “See, mis on praktiline, peab tihti juhtima seda, mis on puhas teooria.”  

USA  kahekordistades oma territooriumi ja muutus hetkega üheks maailma suurimaks riigiks. Louisiana territoorium jagati lõpuks 13 osariigiks. Ost läks USAle maksma vähem kui kolm senti aaker.

Kuigi Prantsusmaal olid Mississippi jõega, Louisiana territooriumi idapiiriga, suured plaanid, muutis mitmete sündmuste kokkulangemine ta "meeleheitel müüjaks" just hetkel, kui USA oli huvitatud territooriumi ühe osa ostmisest. Selle tulemusena sai USA aga kogu maa-ala – ja soodushinnaga.