Spetsialistid olid selle teate peale üpriski imestunud. Et ameeriklased huvituvad Iraani tuumasaladustest, pole vähemalt viimased kaks aastat mingi uudis. Et nad ei tee seda ainult kõrgel lendavate luureaparaatide abil, vaid saadavad kohale ka luurerühmasid, on aga sensatsioon. Kuid paraku hinnatakse seda uduajamiseks. Asjatundjad ei usu, et Luure Keskagentuuris leiduks mõni nii suurt tõbras, kes Ühendriikide presidendile vopsu andmiseks juhiks Teherani võimude tähelepanu (LKA ja USA president ei saa hästi läbi, olgu öeldud) oma kaasmaalaste võimalikele salareididele Iraani sügavustesse.

Järelikult on see mediamull. Kuid kindla eesmärgiga meediamull – anda Iraanile teada, et Ühendriikide valitsus on ta sihikule võtnud. Ja kuigi Valge Maja pressiesindajad eitasid kuulduste tõesust, sai kogu lugu vana tarkuse “kus suitsu, seal tuld” üleilmse kehtivuse tõttu rahvusvahelise meedia esiuudiseks. Ühendriigid ei välista sõda Iraaniga. Kas Eesti rahukaitsjate järgmine missioonipiirkond on Kesk-Iraanis asuv iidne Isfahan, Iraani tuumauuringute keskus?

Pärsia võlud 

Militaarturismi seisukohalt on Iraan võrratult huvitavam maa kui Iraak. Iraani omariiklus on kestnud katkematult viimased kaks ja pool tuhat aastat. Iidse kultuurihällina andis Iraan maailma tsivilisatsioonile mitmeid mõjusid ammu enne islamit. Iraani elanikud pole araablased ning see asjaolu, nagu ka isalmiusu erivool, mida seal järgitakse, tõmbab Iraani ja temast läände jäävate araablaste maade vahele kindla eraldusjoone.

Iraani islamivaimulikud on lääne mõistes haritud inimesed. Erinevalt Araabia mulladest kuulub nende hariduse hulka näiteks Kanti filosoofia. Iraani üliõpilasi võib kohata Euroopa ülikoolides vaimuteadusi õppimas, sellal kui araablased õpivad vaid tehnilistes teaduskondades (nende huviala on pommid, lennukid ja muu värk, millega kristlasi tappa).

Miskit pidi on Iraani islamivabariik sümpaatne nähtus; teokraatlikust riigikorraldusest hoolimata on sealsete kodanike isiklikud vabadused kindlasti suuremad kui naabermaades. Iraani elanikest on 60 protsenti alla 35aastased. Nad ei mäleta aega enne 1979. aasta islamirevolutsiooni. Ameerika Ühendriigid, kes on kohaliku vaimulikkonna sõnavõttudes Suureks Saatanaks ristitud, paistab Iraani noorte silmis umbes samasugune unistuste maa nagu omal ajal N Liidu noorte hulgas.

Kui Geroge W. Bush alustaks sõjakäiku Iraani vastu, võiks see erinevalt Iraagi avantüürist isegi õnnelikult lõppeda. Iraan pole riigina kunstlik moodustis: seal on olemas keskklass, on olemas kodanikuühiskonna alged, on olemas opositsioon vaimulikkonnale. Kui Iraak oli üles ehitatud diktaatorikeskseks, siis Iraanis eksisteerib kaks paralleelset ühiskonda – vaimulike ja ilmikute oma – ning nendes omakorda on kuus võimukeset. Isegi sõjavägi on jaotatud kahe struktuuri vahel – Islami Valvurite korpus on allutatud ülemvaimulikule, ülejäänud sõjavägi ilmalikule presidendile.

Öeldakse, et ilmaliku Iraaniga võiks Lääs hästi läbi saada, kuid kindlasti mitte vaimulikuga. Iraani lõhestatus selgus 2002. aastal korraldatud klaperjahis al-Qaida liikmetele, mille käigus Islami Valvurite korpus aitas lindpriidel põgeneda Afganistani ja Liibanoni, samas kui ilmalikule võimule allunud armee vahistas nad igasugu kõhkluseta, et siis nad kolmandatele riikidele kohtumõistmiseks välja anda.

Kui Iraan on üks riik kahe süsteemiga, siis millise Iraani osa vastu tahavad Ühendriigid sõtta minna? Ilmselt ajatollade Iraani vastu. Kuid kas saab kaht Iraani nii täpselt eraldada, et rünnates üht, ei kutsuta esile negatiivset reaktsiooni teises? See on keeruline vastata. Arvatakse, et Saddam Husseini otsus rünnata oma naabrit, et sellega siis kaheksa aastat mõttetut ning ohvriterohket sõda pidada, oli mulladele ja ajatolladele suisa taeva kingitus. Põlisvaenlasega sõdimine koondas Iraani ühiskonna vaimulike selja taha. Väisvaenlaseta poleks nad võimul püsinud.

Islamikosmos 

Selge, et ameeriklased Iraani rahule ei jäta. Sellel riigil on liiga suur potentsiaal; Iraan võib oma vähevõimekate naabrite keskel tõusta piirkonna juhtriigiks. Mitte unustada, aastatuhandete pikkuse ajaloo kestel on ta seda korduvalt ka olnud. Teine tähtis eripära: tulenevalt iraanlaste kultuuritraditsioonist pole neile võõras mõistusel põhinev filosoofia, aga just see on lääneliku teaduse alus.

Rahvusvahelises elus tunnistatakse endistviisi kõige enam jõudu. Tugevaid kardetakse ning järelikult ka austatakse. Iraan tahab saada tuumariigiks. Iisrael on seda, Pakistan ja India samuti. Tuumariikidega ei ülbitseta, see on läinud sajandi lõpust pärit rahvusvaheline kogemus.

Iraanil on kaugele jõudnud tuumaprogrammi kõrval ka teatud kosmilised ambitsioonid. Iraan tahaks olla esimene islamiriik, kes saadab orbiidile satelliidi. Kuigi vanad kosmoseriigid, kes tehiskaaslaste üleslennutamisega kenasti teenivad, vaatavad nendele plaanidele viltu, ei saa keegi keelata ühel sõltumatul riigil kosmosega tegelemast. Probleem on aga selles, et rakette võib kasutada mitut moodi. Võib lennutada maalt taevasse, aga võib ka lennutada tagasi maa peale.

2003. aastal registeerisid vanad kosmoseriigid Iraani taevas toimunud raketikatsetused. Teheran proovis uut raketti, mida tuntakse nimega Šehab-3. Šehab on pärsia keeles “langev täht” ehk siis piibli traditsioonis Lucifer. Iraanlaste Šehab-Lucifer suudab viia tonnise koorma tuhande viiesaja kilomeetri kaugusele. Iisrael ning kõik USA tähtsamad sõjaväebaasid jäävad selle raketi tegevusraadiusse.

Paha on see, et Iraani võim(ud) andsid Luciferid Islami Valvurite korpuse käsutusse. 2003. aasta septembris Teheranis peetud paraadil olnud ühel niisugusel raketil loosung, mis kutsus üles hävitama Iisraeli.

Suhtugu araablased pärslastesse nii suure umbusuga kui tahes, aga sellise loosungi alla kogunevad nad kõhklematult. Millest võib taas järeldada, et Iraanil on islamimaailma esijõuks tõusmisega tõsi taga.

Egiptuse sarnane katse kukkus omal ajal läbi. Saab näha, kuidas hakatakse takistama Luciferile panustavat Iraani.