Lüganuselt teise ilma

Lüganuse lähistel on end paari kuuga ära tapnud vähemalt viis noort. Ka Tallinna psühhiaatriahaiglas on suitsiidikatse järel ravile võetute arv viimastel kuudel ilmselt kasvanud.

Lüganuse Ida-Virumaal on nii väike koht, et Narva maanteelt sinna pöörav tee võib kergesti kahe silma vahele jääda. Elanikke on vallas alla 1400 ning lähimasse suurde linna – Rakverre – käib buss vaid hommikul ja õhtul. Rakverre, Kohtla-Järvele ja Kiviõlisse on kohalikel aga asja igal argipäeval, sest kui mitte arvestada Sigwari sigalat, Lüganuse kandis suurt tööandjat pole.

See ei tähenda, et asjad oleksid selles 13 külaga vallas halvasti. Lüganusel pole olnud suuri pankrotte; töötuse protsent on muu Eestiga võrreldes väga väike – ametlikult on siin ilma sissetulekuta vaid 11 inimest. Ainult et... selle talve jooksul on end Lüganusel ja tema naabervaldades tapnud vähemalt viis noort. Neist kolm – 16aastane tüdruk, 18aastane poiss ja 24aastane noormees – lahkusid elust paaripäevaste vahedega 15. ja 25. jaanuari vahel.

“Miks märgatakse alles siis, et olid olemas, kui sind enam olemas ei ole,” küsivad lahkunute sõbrad Youtube’i ja Rate’i loodud hüvastijätulehekülgedel.

“Sa ei oleks tohtinud seda meile teha,” ütlevad nad. Ja: “Kui sa vaid teaksid, kui paljud sind tegelikult armastasid ja sinust hoolisid. Kohtume varsti... :’(“

* * *

On külm.

Tilluke Lüganuse kössitab ehmunult Purtse jõe kaldal, puutüvedel ripub Ida-Eestis nii sagedane väävelkollane samblik. Konarlikke külmunud kartulipõldusid katab valge lume liiga õhuke tekk.

Vallavalitsuse trepikoja stendile riputatud kuulutus annab teada, et 14. märtsil annab siin külalisetenduse teater Ugala – esitatakse ­Jerome K. Jerome’i “Kolm meest paadis”. ­Teine märkimisväärne sündmus leidis aset kuu aega varem, 14. veebruaril: sõbrapäevakontserdil mängis tantsuks ansambel Wesenberg. Pilet maksis 100 krooni ning kohaletulnuid oli valla sotsiaaltöötaja Inna Kalamäe sõnul 26. “Vähe,” ütleb ta, “väga vähe...”

Sõidame Lüganuse keskkooli, mis asub vallavalitsusest vaid sadakond meetrit eemal.

Maja – endine mõis – on väärikas, vana ja paekivist. Pärast seda, kui 16aastane koolitüdruk vabasurma läks, käib siin vaid 199 last: liiga vähe selleks, et riik kõigi töötajate täispalgad kinni maksaks.

Direktor Tõnu Londi kabinetis valitseb vaikus. Õpilastele oli kaaslase selline lahkumine suur šokk, räägib õppealajuhataja Tiina Sai. Et traumat leevendada, telliti kohale kriisitöötaja ning kirikuõpetaja ­Naatan Haamer, kes õpetajate ja noortega vestlemas käis. Muuhulgas selgitas Haamer välja lahkunuga lähemalt läbi käinud ehk “riskirühma”. Odav selline abi ei olnud – arve oli ligi 4000 krooni –, kuid kriisi leevendamine tundus kõige olulisem. “Sellise asja jaoks,” ütleb valla sotsiaaltöötaja Inna Kalamäe, “me peame leidma raha.”

Ent ükski nõustaja ei oska anda vastust kõige piinavamale küsimusele: miks?

Teatud päästevõrgud on Lüganusel olemas. Oma eluga rappajooksnul on võimalik tulla sotsiaaltöötaja juurde, Kiviõlis asub raskustesse sattunute jaoks Ohvriabi. Kui on vajadus, võib saada aja psühholoogi juurde – lähimad neist võtavad vastu Jõhvis või Rakveres. Pensionärid helistavad aktiivselt mitmesugustele abitelefonidele.

“Me tunneme ja teame siin iga inimest, me katsume probleemi ennetada,” & uuml;tleb sotsiaaltöötaja Kalamäe, kuid 15. jaanuaril elust lahkunud tüdrukut nad päästa ei suutnud. Ega ka mitte teist enesetapjat, kooli vilistlasest noormeest, kes pani oma elule käe külge 25. jaanuaril.

Jääb üle vaid rääkida – konarlikult, sõnu otsides ja nõutult.  Jah, raskusi oli sel poisil juba koolis käies, ja siis muidugi alkohol. “Ema oli läinud ära Ameerikasse ja isa armastas ka napsu, aga miks ta küll paela kaela pani... Võib-olla mõni emotsioon... või siis mingi muu hingeline asi?”

Ja jälle vaikus.

“Minu meelest on nad alkoholi juues mõistuse kaotanud!” ütleb Kalamäe, tundudes isegi ehmuvat sellest, kui valjult tema lause väikses kabinetis kõlab. “Viimasel ajal on nad ju kõik järjest sellised alkoholilembesed või nõrga närvikavaga, Maidlas (kümmekond kilomeetrit eemal asuv vald – KK) oli ju ka noor poiss, 17aastane...”

“Sellest Maidla juhtumist ma polnud kuulnudki,” ütleb direktor.

Taas vaikus.

Kaks inimest rühmab väljas akna taga läbi lume.

* * *

Paar kilomeetrit Lüganuselt asub Püssi linn. Siin sai tänavu talve jooksul elutahe otsa kahel inimesel. “Ühes perekonnas jäi ilma isa ja sissetulekuta kaks väikest last,” nendib Püssi linnavalitsuse sotsiaaltöö peaspetsialist Ketlin Ütsmüts.

Nii nagu enamik enesetapjatest – statistika on neljakordselt meeste kahjuks –, on Püssis tänavu talvel elust lahkunud tugevama soo esindajad. “Aga naised on tugevamad selles küsimuses,” teab sotsiaaltöö peaspetsialist.

Kuigi enesetappude põhjused pole tema sõnul vaid majanduslikud, etendavad selles oma selget rolli rahalised probleemid. “Püssi kandis läheks hädasti vaja võlanõustajat,” arvab Ütsmüts. “Kui me jõuaksime ühe sellise inimese siin välja õpetada, oleks tal kindlasti kliente.” Ka on linnal kavas asutada keskus “psüühiliste erivajadustega inimestele” – neile, kes pole võimelised tööl käima või omaette elama.

Püssis on üsna mitu sellist inimest ning perearstikeskuse kõrval olevat selleks otstarbeks just sobivad ruumid.

Kuid neile, kelle lähedane on lõpliku valiku juba teinud, on vähe abi võtta.

Üks parimaid võimalusi, mida Ütsmüts soovitada oskab, on leinalaager – see on kahenädalane programm, mille Laste ja Noorte Kriisiprogramm linnavalitsusse saadetud e-kirjaga hiljuti välja pakkus.

Laager on mõeldud 7–18aastastele lastele, “kelle ema, isa, õde või vend surnud 2008. aastal, 2007. a lõpus või 2009. a alguses”, ning ühe lapse osalemise tasu leinatoetuspro­grammis on 3850 krooni.

“Julgustame teid pöörduma ka juhul, kui ainsa takistusena näete valla piiratud rahalisi võimalusi,” soovitab kaaskiri.

* * *

Lüganuse kiriku diakon Heinar ­Roosimägi istub väikeses kipakas puumajas tegutsevas pastoraadis ning põrnitseb laua alla. Tal on komme rääkides enda ette vaadata.

“Vanasti ei oleks enesetapjate kiriklik matmine tulnud kõne alla, aga tänapäeval jääb see iga vaimuliku enda otsustada,” ütleb Roosimägi. “Kirikuraamatutes on selliseks puhuks ette nähtud teatud kindlad hingepalved, aga liturgia on muidugi tagasihoidlikum ning vaimulik tuleb üldjuhul vaid kalmistule.”

Siis, pärast väikest pausi lisab ta: “Mul endal ei ole olnud seda praktikat.”

Kuigi Lüganuse surnuaeda matab oma lahkunuid koguni osa Kohtla-Järvest, pole ühegi hiljutise enesetapja lähedased Lüganusel kolm aastat oma tööd teinud diakoni poole pöördunud. Roosimägi ei tea sedagi, kas vabasurma läinud noored on tuhastatud või maetud puusärgis. Või kas ümbruskonnas on aset leidnud just viis enesetappu – vene kogukonnast, kahtlustab diakon, tuleb paar juhtumit veel juurde. Kuid ta teab seda, mis teda häirib: see, et enesetappu “idealiseeritakse”, kui kasutada diakoni väljendit.

Roosimägi on kuulnud, et end üles poonud tüdrukule olla koolis nüüd tehtud koguni omaette mälestusnurk.

“Noortele võibki hakata tunduma, et see on üks võimalus,” ütleb ta. Ja põrnitseb jälle enda ette.

Teismelisi ei tohiks üksi jätta, arvab Roosimägi. “Valud on selles vanuses kerged tulema,” ütleb ta.

“Näiteks see noormees seal Erras, kes enesetapu tegi – ta oli väga sulgunud, ei käinud õieti kodustki väljas, ainult kuulas sellist tõsist muusikat. Või siis see teine noormees, mis ta võiski olla, 25aastane – tundus, et kõik on korras, ta pidi ju veel minema välismaale venna juurde tööle – aga midagi toimus pinna all.”

“Peab hakkama rääkima koolides, et inimestel tekiks elutahe. Kui sõja ajal inimesed tahtsid elada, siis kuidas on võimalik, et me nüüd rahu ajal nii liimist lahti oleme? Tänapäeval ei ole enam seda tahet, et võidelda lõpuni. Liiga kergelt antakse alla – seda näeb ka lahutustega seoses.”

Kuid mis saab enesetapjast luterliku õpetuse kohaselt?

“Teoloogiliselt on see väga keeruline küsimus,” ohkab Roosimägi. “Ilmselt jääb see jumala otsustada, aga on väga raske matta enesetapjat, sest ega lootust eriti ei ole. Pühakiri ütleb selgelt, et see on põrguminek.”

Kui pastoraadist väljun, on päike hakanud loojuma ning taevas seisavad paigal üksikud sinakashallid pilved.

Silmapiiril paistavad kõrged aher­ainemäed, peal valge lumevaip.

* * *

Enesetappude arvu üle peab Eestis arvestust Tervise Arengu Instituut. Viimane aasta, mille kohta neil statistika tehtud, on 2007. “Tunamullu oli Eestis 18,7 enesetappu 100 000 elaniku kohta,” ütleb suitsiidiuurija ja Tallinna ülikooli professor Airi ­Värnik ning rõhutab, et see on väike arv võrreldes 42 suitsiidiga 100 000 elaniku kohta 90. aastate keskel. “Tohutu vähenemine on toimunud Eestis. Me oleme isegi mõelnud, et äkki võib statistikas mingi viga olla.”

Statistika ütleb Värnikule sedagi, et keskmine enesetapja Eestis on keskealine mees või vanemapoolne naine. Enim on ohus alkohoolikud ja skisofreenikud või teiste raskemate krooniliste haiguste põdejad. Oht on kõige suurem lahutatute, vallaliste, lesestunute, arstide, veterinaaride, farma­tseutide, keemikute, politseinike, sõjaväelaste ja põlluharijate seas. Ida-Virumaa enesetapud sellesse mudelisse ei sobi, kuid samas teab Värnik, et kui suitsiidikõver 90. aastate keskel üles liikus, kasvas ka noorte enesetapjate arv. “Noored mõtlevadki eksistentsiaalsete küsimuste peale rohkem,” arvab Värnik. “Kui eesti ajal sellised teadlased nagu Puusepp ja Rooks enesetappe uurima hakkasid, leidsid nad, et esimeses intelligentide põlvkonnas – siis, kui juba raha hakkas o lema ja talumehed oma kolmanda lapse linna saatsid –, oli üliõpilaste hulgas suitsiide päris palju.”

Enesetapukatseid on alati rohkem kui suitsiide, ütleb Värnik, statistika kohaselt 10–40 korda rohkem. Seega on lõpetatud suitsiid vaid “jäämäe tipp”, mille all on suitsiidikatsed, sellest veel allpool inimesed, kes planeerivad vabasurma, ning lõpuks need, kellel on enesetapuidee.

Milline on aga enesetappude ja enesetapumõtete seos majandus­kriisiga? “Kolmekümnendate majanduskriisi ajal oli suitsiidide arv Ameerikas päris suur, kuid Eestis jälle mitte,” arutleb professor.

“Sõdade ajal on esinemissagedus üldjuhul väga väike ja on ka niisuguseid arvamusi, et rasketel aegadel peavad inimesed paremini vastu.”

Paraku ei ühti see teooria Ida-Virumaal viimastel kuudel aset leidnuga – ega ka mitte Tallinna Psühhiaatriakliiniku tähelepanekuga, et enesetapukatse järel nende majja jõudnute arv on viimasel ajal suurenenud: “Jaanuaris toodi meile 22 suitsiidikatsega inimest, mida on selgelt rohkem kui enne,” nendib kliiniku juhataja Kaire Aadamsoo.

Veebruari jooksul enesetapukatse järel ravile võetud inimeste arv oli kolmapäevaks jõudnud kümneni.

Kuidas käsitleda enesetapuohtlikku isikut?

Väike risk
Inimesel on olnud enesetapumõtteid nagu näiteks: “Ma ei suuda enam edasi elada” või “Tahaksin olla surnud”, aga tal pole plaani enesetapu sooritamiseks.

Mida teha

• Paku emotsionaalset tuge.

• Saa selgust suitsidaalsetes tunnetes. Mida avameelsemalt inimene oma kaotusest, üksildusest ja alaväärsustundest räägib, seda enam tema emotsionaalne segadus vaibub.

• Pööra erilist tähelepanu inimese positiivsetele tegudele, suunates teda rääkima sellest, kuidas lahenesid varasemad probleemid.

• Suuna inimene psühhiaatri või arsti juurde ja kohtu temaga regulaarsete ajavahemike järel.

Keskmine risk
Inimesel on enesetapumõtteid ja -plaane, kuid tal pole kavas kohe enesetappu sooritada.

• Paku emotsionaalset tuge, räägi inimese suitsidaalsetest tunnetest ja pööra tähelepanu positiivsetele jõududele.

• Leia enesetapule alternatiive, püüa juhtida enesetapuohtlikku inimest teisi lahendusvariante leidma.

• Sõlmi kokkulepe, et inimene ei tee enesetappu enne, kui ta on taas võtnud kontakti tervishoiutöötajatega, või teatud perioodi jooksul.

• Suuna inimene psühhiaatri, nõustaja või arsti juurde.

• Võta abi saamiseks ühendust patsiendi omaste, sõprade ja töökaaslastega.

Suur risk
Inimesel on kindel plaan, vajalikud vahendid ja ta kavatseb kohest suitsiidi.

• Jää inimese juurde. Mitte mingil juhul ära jäta teda üksi.

• Räägi temaga delikaatselt, võtta ära tabletid, nuga, relv, putukamürk jms.

• Sõlmi temaga kokkulepe.

• Võta otsekohe ühendust psühhiaatri või arstiga ning aita korraldada, et inimene viidaks kiirabiautoga haiglasse.

• Teatada juhtunust arstiga kooskõlastatult omastele.

Allikas: Eesti-Rootsi Suitsidoloogia Insituudi abimaterjal enesetappude ennetamiseks