Ülo Vinteri “Laul Põhjamaast” ja “Kodulaul”, “Meil aiaäärne tänavas” ja “O sole mio” on kõik melanhoolsema laadiga, millegi ilusa paratamatu käestlibisemise tunnetusega lood: muretu lapsepõlv vajub peagi mineviku-uttu, suvi saab mööda, häälemurre jõuab kätte, inglikoorid vaikivad, algab hall argipäev.