Aga mis muidugi kõige tähtsam: Lurichi roll rahvusliku eneseteadvuse äratajana. Vähesed võisid mõista omarahvusest kirjanike, kunstnike, heliloojate suurust. Seevastu, kuidas üks nende endi seast laob ristseliti kõigi teiste rahvaste kanged, oli ülimalt arusaadav ja vaimustas viimast kui üht. Kui üks meie hulgast suudab matil, miks ei võiks me siis suuta muus, süttis igamehe hinges lootus.

Unustatud suurmees

Ei, Lurich oli ja jääb Eesti spordis unikaalseks kujuks.

Aga nüüd rääkigem muust.

Rääkigem sellest, et iga kord, kui sõita mööda Pirita teed ja mööduda ühest teeotsast, käib hingest läbi häbisähvatus. Sest seal tee kõrval seisab laial alusel midagi ja see midagi, see väike kärbes sel kivilahmakal, peab olema nimelt suur Lurich. Kardan, et sellist häbi tundes on sealt möödunud paljud, kui mitte enamik meist.

Selle häbi seadis meie silme ette kunagi Eesti Olümpiakomitee. Me ei tea ja vaevalt kipub keegi tagantjärele kuulutama oma autorsust idiootsele ideele tellida üks-ühele koopia Amandus Adamsoni allameetrisest kujukesest ning eksponeerida seda vabaõhutaiesena! Pärast mida on seda härjapõlvlase mõõtu maadlejat ühtejutti varastatud, järjest jalalt maha võetud, pimedas hõlma alla pistetud, ja nüüd ei seisa seal isegi mitte Adamsoni töö koopia, vaid koopia koopia.

Hea küll, polegi oluline, kes isikuliselt kunagi selle idiootse otsuse tegi. Tuleb küsida, kes vastutab selle idiootsuse püsimise eest. Sest kui rumalus ka kunagi teoks sai, miks peaksime seda taluma ja häbi tundma tänaseni välja? Kuulge, kes on võtnud enda kanda meie spordi tänase au ja hiilguse, selle kanda peab jääma ka eilne rumalus.

Läbi aegade on olnud ainult kolm eestlast, kelle tähendus on väljunud kaugele spordi raamidest. Need on Georg Lurich, Kristjan Palusalu ja Paul Keres, müüdid igaüks.

Ja mismoodi oleme nende mälestust jäävustanud? Niimoodi, et neist ainsana on saanud oma samba Keres. Lisaks raamatud. Lurichil ega Palusalul pole ei üht ega teisi.

Nüüd hakatakse arusaamatul õhinal püstitama sammast võhivõõrale autosõitjale, justkui see oleks keeranud rooli armastusest eestlaste vastu ja mitte kasuliku lepingu tõttu ärihiid Peugeot’ga. Vaevab aga kedagi mingi raskesti mõistetav süütunne, eks kingitagu see sammas tema kodukandi rahvale, nagu Tartu linn kinkis Vilde ja Wilde’i viimase kodulinna rahvale. Jah, kui kuidagi ilma ei saa, siis tehtagu nimelt nõnda – see oleks kõige isetum ja ilusam. Kuid, jumala pärast, ei saa ometi selle kõrval unustada omaenda kõige suuremaid, kes lihas, veres ja müüdiks muutudes võistlesid aastaid meie endi, Eesti eest.

Sajandivanune idee

Muide, Lurichi kuju on meie spordi kõige pikaajalisem teostamata idee. Sel on vanust juba terve sajand. Tsiteerin spordiloolast Olaf Langseppa:

"1910. a avaldas Rižski Vestnik põlgliku märkuse tolleaegse kavatsuse kohta avada Lurichile Tallinnas mälestussammas."

Me ei tea, kes ja millal vastava ettepaneku tegi. Aga me teame, mida vastas vene lehe toimetajale Lurich. Ta vastas nii: "Mitte keegi ei ole kunagi tahtnud mulle kui jõumehele mälestussammast avada, vaid kunstnike ja teiste seas on lihtsalt mõte tekkinud ühe Tallinna väljaku kaunistamiseks klassikalist kuju üles panna… Need kunstnikud leidsid ainult sobivaks mind kui korraliku kehaehitusega inimest mudeliks võtta. Mul on sellele juurde lisada, et niisugused autoriteedid nagu Rodin, Klinger, Begas ja Werner on enam kui üks kord mind oma kujude mudeliks tarvitanud, mis nüüd mitmetes Lääne-Euroopa muuseumides näha on. Austusega Lurich."

Mälestusmärgi idee kergitatati uuesti esimese iseseisvuse ajal. 1936. aasta, Kristjan Palusalu olümpiavõitude aasta, kuulutati koguni Lurichi aastaks. Loodi ausamba püstitamise komitee, algati üldrahvalik kampaania. Eesti Spordileht kirjutas:

"Kõigi teada on praegu käimas korjandus G. Lurichile 1,5–2kordses elusuuruses mälestussamba püstitamiseks. Kui Teie poole pöördutakse korjanduslehega, siis mõtelge kõige pealt seda, mida Eestile on osutanud G. Lurich, ja siis Teie ei saa korjanduslehte külmalt tagasi lükata. --- Mälestusmärk Lurichile peab olema suur ja võimas."

Nõnda koputavad nii läbi Eesti spordiloo kestnud idee kui ka rahva kogutud kroonid, mis muidugi ühel hetkel tuulde lendasid, võrdselt meie hingele. Ausammas tulgu. Missugune?

Ikka seesama kuju, millest siin kogu aeg juttu, Adamsoni "Tšempion". Seesama Lurich, mida 1904. aasta maailmanäitusel hindasid asjatundjad esimese preemia vääriliseks. Kui nõnda leidsid võõrad eksperdid, mis siin enam mõelda. Vaadakem vaid seda! Milline jõud ja ilu, milline mobiilsus! Ja meile nii meelepärane alltekst: noor, edasipürgiv Eesti!

Seesama kujuke, jah, aga muidugi hoopis teises mõõdus. Kujutlegem seda, ütleme, mitte vähem kui kahes elusuuruses, seismas kusagil Tallinna käidavamas kohas. Kunstitehniliselt on selline suurendatud koopia hõlpsasti teostatav. Kui tartlased lasid sama Adamsoni Kalevipoja taastada fotode põhjal ja nende hing oli pärast seda rahul, siis meil on ikkagi käepärast originaal, mis hoiul spordimuuseumis.

Mis jääb üle? Mis muud kui hea tahe, idee teokstegija ning raha.

Esmane moraalne õigus asja kallale asuda on muidugi spordisfääril, seega olümpiakomiteel. Spordisfääris ei tohiks tänasel päeval enam olla ka rahamuret, sest preemiaid makstakse seal nii võitjatele kui ka kõrvalt plaksutajatele. Või siis võtab asja ette rikas riik, kes oma tööga mitte toime tulevaid ametnikke lahti lastes maksab neile sadu ja sadu tuhandeid. Või siis linn, kelle kodanik Lurich oli.

Vajab ju selle ausamba püstitamine kõigest miljoni, kui sedagi.

Või kui tõesti ei tõtta nimetatud, siis oldagu kindel – selle miljonikese leiab mõni missioonitundega või edevavõitu ärimees, igavikustades seeläbi endagi nime. Miks ka mitte, kui raha on väike, aga au suur?

Sada aastat on tõesti liiga pikk aeg, et lasta siiani kõrvus kumiseda Riia venelaste mõnitusel: neist tšuhnaadest nüüd mingeid samba püstitajaid…