Lutsu igihaljas kollilugu

Helle Karise 1981. aastal valminud lastefilm “Nukitsamees” pole oma populaarsusest grammigi kaotanud.

Filmiõppejõul, režissööril ja operaatoril Jüri Sillartil oli veendumus, et kolme L-i – lapsi, loomi ja lolle ehk debütante, algajaid filmilavastajaid – kokku panna ei ole just ülemäära hea mõte. Loomi ja lapsi on mõnikord üsna lootusetu lavastada, algajal on platsi peal kõige muu ohjamisegagi tööd ülearu.

Aga “Nukitsamees” on film, kus kõik kolm L-i on koos, ja lisaks neljaski – laulud, mis elavad ammuilma oma elu ja sünnitavad üha uusi muusikale. Olav Ehala laulud Juhan Viidingu sõnadele on laulupidude repertuaaris ja külasimmanite kavas. Paljude siiani laialt kasutusel olevate tsitaatide eest, nagu “üks on laisk ja teine on loll ja mina pean üksipäini rabama”, tuleb vastutavaks pidada Priit Aimla ladusat sulge, sest tema kirjutas filmistsenaariumisse dialoogid.

Kas sead on ikka päris?

Kõik ei läinud muidugi nii ladusalt. Mõni L põhjustas parasjagu peavalu. Näiteks läks terve võttepäev lörri, kuna Moori mänginud Ita Everi käed taheti teha hirmsamaks ja vanemaks, kui need päriselt olid, ning selleks mõeldi välja peletislikud kummikindad.

Kui Moor üle ukse Nukitsameest mänginud nelja-aastasele Egert Sollile lehvitas, kohkus laps nende kummikäte peale nii ära, et sel päeval enam filmida ei saanud. Enamasti aga aitas kommiga meelitamine raskematest olukordadest välja ning lastega suhtlemiseks oli režissööril abis ka eraldi inimene – assistent Malle Pärn.

“Kollid” ehk Ita Ever oma kahe “poja” Tõnu Kargi ja Urmas Kibuspuuga tulid mitu tundi enne võtete algust grimmi, neile kleebiti karvad näkku ja niimoodi täies varustuses käidi Karksi-Nuia sööklas lõunatamas.

Kusti osatäitja Ülari Kirsipuu, kes näitas aastaid hiljem filmi oma lastele, selgitas juurde, et päriselt pole kolle olemas ja need on tegelikult näitlejad, kes kannavad kostüüme ja grimmi. Ja kui lapsed siis nägid nõiamaja juures sigu, keda Ülari mängitud Kusti söötma pidi, küsis üks lastest, kas siga oli ikka päris või mängis teda keegi.

Helge ja igavene lapsepõlv

Oskar Lutsu “Nukitsamehe” põhjal tehtud film on metsarikastes piirkondades levinud “lapsed üksi metsas kollidega kimpus” tüüpi lugu, mille algupärane mõte oli noortele inimestele iseseisvumise tähtsust rõhutada. Nii nagu vendade Grimmide Hans ja Grete, nii peavad ka Iti ja Kusti harjuma mõttega, et lapsepõlvega tuleb varem või hiljem hüvasti jätta. Vanemad ei ela ju igavesti, ühel päeval tuleb ise hakkama saada, ise metsast kodutee üles leida, ise enda eest seista, ise väga rasked otsused vastu võtta, ise tagajärgede eest vastutada.

“Nukitsamehe” filmis, tõele au andes, jääb küll see helge ja igavese lapsepõlve illusioon peale, väikest vaatajat hirmutatakse parasjagu ja rahustatakse sama palju, et mis ka ei juhtuks, alati naeratav ema (Ines Aru) tuleb appi. “Tule, tuul, ja puhu ära meie lapse valu...” Seejuures on inimlikult arusaamatu, miks hooliv ja armastav perekond Itit ja Kustit metsa otsima ei lähe.

Iti (Anna-Liisa Kurve) ja Kusti jäävad metsas maasikaid korjates öö peale ega oska enam koju tagasi minna. Nõiamoor meelitab unesegased lapsed oma onni ja paneb tüdruku Nukitsamehe eest hoolitsema ja poisi sigadele süüa ette tassima. Aga neil sigadel on täitmatu isu, nagu ka väikesel ulakal Nukitsamehel, ning lapsed ei saa enam hetkegi puhata ega mängida.

Ühel päeval õnnestub lastel lõpuks põgeneda, sarviline Nuki võetakse kaasa. Isa (Aarne Üksküla) seab tingimused: “Mis siin rääkida. Praegu on ta päris väikese lapse moodi. Kui ta kasvab natukene suuremaks ja on päris natuke suurema lapse moodi, las jääb siia. Aga kui tast kasvab midagi muud, siis läheb metsa tagasi, sest siis ta ei saa ju ka pärast olla päris suure inimese moodi.”

Küsimus selles ongi, et mis teeb inimesest Inimese. See, et oleme sotsiaalsed ja elame üheskoos, kasutame tuld ja naudime kauneid kunste? Aga jubeda Moori tares põleb ka tuli ja pajas valmib söök? Inimene võib ju vabalt elada nagu loom: süüa, magada ja sarvevahet sügada nagu Moori kaks laiska ja lolli poega, Mõhk ja Tölpa?

Just vabadus valida, kuidas oma ainumas elukene veeta, teebki meist inimese.

Nukitsamees

Tallinnfilm 198

■Režissöör Helle Karis-Murdmaa

■Stsenaristid Helle Karis-Murdmaa, Helgi Oidermaa, Olav Ehala

■Dialoog Priit Aimla, laulutekstid Juhan Viiding

■Helilooja Olav Ehala

■Osades Egert Soll, Anna-Liisa Kurve, Ülari Kirsipuu, Ita Ever, Tõnu Kark, Urmas Kibuspuu, Ines Aru, Aarne Üksküla, Sulev Nõmmik.

DVD on müügil koos Eesti Ekspressiga juba järgmisel esmaspäeval, 23. detsembril. Filmidega saab tutvuda ja ­sarja tellida aadressil film.ekspress.ee.