Tegelikult on keskkonnaministeerium nagu riik riigis. Tal on oma sõjavägi keskkonnateenistuse kujul, oma laevastik ehk mereinspektsioon ja oma pank nimega Keskkonnainvesteeringute Keskus, rääkimata väiksematest üksustest.

Tegelikult liigub keskkonnasektoris üüratu raha. Ükski teine ministeerium ei mõjuta nii meeletuid rahavooge, reguleerides nii erinevaid valdkondi alates taarakorjamisest kuni kütusetransiidini. Seega on keskkonnaministeerium koos allasutustega tõeline rahaveski sellele, kes seda mõistab jahvatada.

Kahekordsele keskkonnaministrile ja Rahvaliidu esimehele Villu Reiljanile on ette heidetud riigi raha ja ressursside ebatavalist, et mitte öelda ebaseaduslikku kasutamist. Järjekordne vaatus sellest ooperist on kolm nädalat tagasi lahvatanud maadevahetuse skandaal. Küsimus paljude huulil on: kas ja millal esitatakse kuriteokahtlus maatehingud allkirjastanud Reiljanile?

Pasunasse saamiste kiuste püsis kolmel korral Riigikogusse valitud maapoliitik seni kindlalt orbiidil. Tõenäoliselt tõestab hea poliitilise vaistu ja kõva närvikavaga Reiljan ka maa-ameti afääris jälle oma teflonmehe renomeed. Sest ühegi teise tipp-poliitiku umbusaldamist pole nõutud sagedamini ja väheste patte on otsitud kirglikumalt, kuid ometi on paksunahaline ja ladusa jutuga Reiljan ületanud skandaalid, mis hävitanuks iga teise karjääri.

Piisonite maaletooja

Poliitilist tähelendu alustas Villu Reiljan oma sõnade söömisega. 1995. aasta valimiste eel oli ta omakandirahvale lubanud, et ei kandideeri. Aga viimasel päeval ja parteikaaslaste "ajupesu" tulemusel ta siiski murdus. "Muidu sa mulised ja targutad küll, aga nüüd, kui midagi võimalus ära teha, sa appi ei tule," meenutas Reiljan hiljem kodukandi lehes Vooremaa. Luua metsakooli direktor pääses Palamuse vallast 6800 hääle toel Toompeale ja tõusis sujuvalt ministriks.

Tuntuks sai Reiljan piisoniskandaaliga. Värske Koonderakonna ja Maarahva Ühenduse valitsuse keskkonnaministrina kureeris ta ideed importida Poola ürgmetsadest Eestisse elama mõned piisonid. Käed olid Eesti fauna rikastamiseks juba löödud, kui tehing avalikkuse survel peatati. Seltsimees Reiljanit võrreldi Nikita Hruštšoviga, kellele samuti meeldis reisida ja nähtust ebatavalisi järeldusi teha. Lõpuks saabus Elistvere loomaparki siiski kaks piisonit, kellest üks ristiti Villuks ja teine Viljaks.

Piisoniprojekt oli vaid amüsantne episood võrreldes sellega, mis ees ootas. 1996. aastal süüdistas riigikontrolör Hindrek Meri Reiljanit kuritarvitustes ja tehingutes iseendaga, kui ta müüs 1994. aastal Luua Metsakooli direktorina 990 tihumeetrit puitu oma firmale. Koolile makstud summa oli palju madalam turuhinnast. Äri oli vastuolus korruptsioonivastase seadusega, mis hakkas siiski kehtima alles 1995. aasta jaanuarist. Viimane asjaolu päästiski tollal Reiljani naha.

Siis selgus, et loodushoiuraha kasutati põlenud ministeeriumihoone remondiks ja uute autode ostmiseks. Riigikontroll leidis, et maja põlemise kahjud hinnati tegelikust kaks korda suuremaks ja IT-seadmete soetamiseks eraldatud raha läks 35 ametiauto ostmiseks. Ent see oli siiski veel pisiasi võrreldes pommiga, mis lõhkes 1998. aasta kevadel.

Börsikasum kaob Bahamale

Rei ljani näpunäidete järgi müüdi maha uurimislaev Livonia ja paigutati sellest saadud 19 miljonit krooni 1996. aasta detsembris börsile. "Riigi rahaga börsil osakute ostmine-müümine on keskkonnaminister Reiljani vähemalt juba kolmas tõsine kuritarvitus," tulistas Päevaleht juhtkirjas, "ent parimal juhul suhkrukaupmeheks või külavanemaks sobiv Luua metsakooli direktor jätkab endiselt riigi rahaga sahkerdamist."

Sihtotstarbelise raha keerutamist börsil taunisid riigikontroll, rahandusministeerium ja õiguskantsler. Oponendid algatasid umbusalduse. Reiljan pareeris vaimukalt, et riigi vara on "hästi kaalus juurde võtnud" ja säilitas ühe otsustava poolthäälega ameti. "Umbusalduseks oli põhjust rohkem kui küllalt, sest keskkonnaminister rikkus riigieelarveseadust, riigihankeseadust ja riigivaraseadust," kuulutas reformikas Jürgen Ligi.

Kriminaalne ei tundunud mitte ainult spekuleerimine rahaga, vaid ka see, kuidas seda tehti. Ilmnes, et riiklik fond avas Krediidipangas ühiskonto Bahamal registreeritud firmaga Chivalry Management Inc, kes lubas fondile tagada teatud intressi. Kuid kujunes nii, et riik teenis 2,7 miljonit ja Bahama firma 6 miljonit krooni.

Tagantjärele peavad osalised õnne tänama, sest mäng võinuks lõppeda kurvalt. Riigikontroll sai jaole, kui börsil veel igaüks võitis ja börsikrahhini jäi paar kuud. Ei saadud aga jaole tehingu viljadele, sest neid keeldus Reiljan teistega jagamast.

See polnud selle afääri viimane valskus. "Reiljan sai meie esitatud materjalide põhjal kolm korda umbusaldusavalduse ja kolm korda tuli sellest puhtalt välja," meenutab Riigikontrolli peakontrolör Olav Lüüs. "Olid teised ajad ja teised mängureeglid. Ma ei ütleks, et ainult Reiljan sigadusi tegi, paljud käitusid toona nii."

Riik nagu jõuluvana

71meetrine Livonia, mille ehitusmaksumus oli omal ajal 41 miljonit dollarit, müüdi Rootsi sõjalaevastikule, kus ta töötab õnnelikult tänaseni. Nagu algul mõeldud, ostiski ministeerium müügist saadud raha eest teadlastele aluse nimega Tipton, aga see krüsa mädanes aastaid kai ääres ja müüdi lõpuks vanaraua hinnaga edasi. 

Enne seda kooriti ka Tiptonilt mitu nahka. Vana krevetipüügialuse ostu kajastavates paberites kõikus hind seletamatult ligi poolteise miljoni krooni ulatuses ja meedia kahtlustas, et keegi pistis taskusse rasvase vahendustasu. Samuti näidati ametlikes paberites, et laeva remondile kulus esimesel aastal 1,2 miljonit, aga alusel remonti ei tehtud.

Pärast börsiafääriga seotud umbusaldusavaldust kutsus Reiljan kokku keskkonnafondi nõukogu ja andis usalduse kaotuse tõttu tegevdirektor Peep Pobbulile kinga. Kapo süüdistuse kohaselt kuritarvitas Pobbul 1996-1997 Keskkonnafondis ametiseisundit, võttis riigi rahaga põhjendamatult suuri riske ja nuumas erafirmat.

Reiljan osales protsessis tunnistajana, sest väidetavalt toimetas tegevjuht börsil tema teadmata. Pobbul jäi lõpuks õigeks kohtukaasistujate häältega, kuna aga protsessi juhtinud kohtunik Merle Parts jäi eriarvamusele. Kaasistujad olid Liidia Tamme ja Toomas Liiva. Tähelepanuväärne on, et Liivast sai hiljem advokaat Pobbulit kaitsnud Monika Mägi büroos.

"Kuigi on jõulukuu, pole Eesti riik jõuluva na, et teeb erafirmale kingitusi," teatas prokurör Heino Tõnismägi 1999 detsembris otsust apelleerides. Kui ringkonnakohus protesti rahuldamata jättis, ei näinud prokurör oma sõnul enam mõtet Riigikohtusse minna. Tõnismägi sõnul ei saadudki teada, kes olid offshore-kompanii taga.

Eriline Ingrid

Börsiskandaali haripunktis reastas Eesti Päevaleht Reiljani patte ja poetas sekka pikantse vihje. "Kui vaja, ostetakse riigi rahaga kaitsealusele daamile korter. Kui vaja, tehakse peamaja tulekahjust kullaauk, kust saab välja võluda preemiaid tegemata jäänud tööde eest." Oot-oot? Kaitsealune daam?!

Kui Reiljani mantlipärija Heiki Kranich keskkonnaministri toolile istus, avastas ta muu hulgas, et tema juhitud asutuse käsutuses on kolm ametikorterit. Veel üllatavam oli, et sadade ametnike seast ja ainsana Tallinnas oli üks õnnelik töökorteri kasutaja rahandusosakonna spetsialist Ingrid Koemets.

Paljudele kolleegidele tundus ammu, et Villu Reiljani kutsel pealinna saabunud Ingrid nautis erikohtlemist. Sahinatele lisas hoogu, et Pärnu maantee viadukti juures, kus kahetoaline korter asus, nähti tihti parkimas ministri ametimasinat.

Kuna press oli riigikorterite teemal poliitikutele kõvasti säru teinud, andis Kranich haldusosakonna juhatajale Margus Tilgale ülesande selgitada, kuidas kolm korterit seaduslikult maha müüa.

Korterid Kuressaares, Keilas ja Tallinnas erastatigi võileivahinna eest oma inimestele. 39ruutmeetrine korter Magdaleena haigla vastas, mida oli ka ministeeriumi rahaga remonditud, läks Koemetsale maksma vaid 7605 EVPd.

Kaitsepolitsei võttis asjaosalistelt, ka Kranichilt, tunnistused, aga kuriteo koosseisu ei leidnud. Küll lasi Kranich Tilga ametist lahti. Koemets seevastu töötab ministeeriumis edasi.

Hall kardinal

2001. aasta presidendivalimised oli Reiljani karjääri suurim poliitiline võit. Tema Volkswageni läbisõit 2001. aasta augustis oli 8000 kilomeetrit, sest Reiljan võttis valijamehed otsesihikule - rääkis, arutas ja veenis. "Neljast esimesest aastast ministritoolil ei piisanud, et Tallinn mind omaks oleks võtnud. Nüüd, pärast viimaseid presidendivalimisi võetakse müts maha. Ja kui meedias sõimatakse, siis juba suhteliselt valitud sõnadega," ütles mees, kes oli viis aastat tagasi Rüütli triumfi juhtfiguur.

Reiljanit on pidevalt saatnud süüdistused rohelise rahaga poliitilise lojaalsuse ostmises, mis tõi talle muuhulgas hüüdnime Luua Oligarh. Reiljan kontrollis kriitikute sõnul oma isiklikku panka, sest sisuliselt pole Keskkonnainvesteeringute Keskus muu kui pank, mis suunab keskkonnakasutusest ja Euroopa fondidest laekuva raha keskkonnaprojektidesse.

KIK rajati 2000. aastal skandaalse Keskkonnafondi varemetele ja on selle õigusjärglane. Vastaste sõnul on Reiljan keskkonnarahaga sihilikult kodukanti nuumanud ja käsutab looduskaitseraha nagu oma rahakotti. Naljakas detail on, et viimase kohalike valimiste valimiskampaania ajal jagaski Villu Reiljan kodukandis kuldmune - täpsemalt kuldpaberis šokolaadimune.

Looduskaitsjatele ei teinud aga nalja plaan rajada rohelise rahaga Jõgevamaale Alam-Pedja looduskaitseala juurde Kaitseliidu õppekeskus. Ehkki baasis kavandati tööpind ka looduskaitseala inimestele, leidsid rohelised, et tegemist on järjekordse juhtumiga, kus Rahvaliidu - naljahammaste suus Rahaliidu - juht kuldab oma valimi spiirkonda .

Jõgeva Kaitseliidule eraldatud 15 miljonit oli üks KIKi suuremaid eraldisi mullu. "Mustand on masendav ja ma loodan, et see jääbki mustandiks," kommenteeris plaani ELFi tegevjuht Jüri-Ott Salm. "Jutt on, et tehakse Kaitseliidu baas, mitte sõnagi looduskaitsest." Hoolimata avalikust kriitikast andis Reiljan tänavu relvavendadele veel kaheksa miljonit krooni juurde.

Luua sai rohkem, kui küsis

Raha jagamine on paljude meelest läbipaistmatu ja jabur ja kapolastel tasuks siit riigivargaid otsida. "See on üks lõputu Kafka," ütleb ELFi esimees Toomas Trapido. Tema juhitud ELF läks 2003. aastal koguni otserünnakule ja andis KIKi kohtusse seoses kahe miljoni krooni eraldamisega Luua metsakoolile harvesteri ja forvarderi jaoks. Kusjuures metsakool küsis algul üht miljonit, aga tollase nõukogu liikme Reiljani ettepanekul eraldas KIK koolile teisegi.

Viimase kahe aastaga on KIK metsakoolile andnud üle kahe miljoni krooni. Sellest ligi miljoni sai Luua Metsanduskool 2005. aastal e-õppe keskkonna käivitamiseks. Tänaseni pole õpikeskkonast aga mingit märki.

Reiljani valvevastus kõlab, et kõik rahaeraldised kinnitatakse kollegiaalse otsusega. Kuid probleem on, et kui varem andsid projektidele enne nõukogu ette saatmist hinnangu ekspertgrupid, siis viimasel ajal läksid nad pärast eksperte ministri kätte, kes tegi seal isiklikult ümbertõstmisi ja mahatõmbamisi - talle mitte meeldivad asjad nõukogu ette ei jõudnudki.

Aasta tagasi ilmnes, et Reiljan suunas KIKi nõukogu juhina sadu tuhandeid kroone MTÜ-le Hoia Eesti Merd (HEM), mille president ta ise oli. Ühing sai raha hoolimata sellest, et eksperdid olid projektid maha laitnud. Ehkki korruptsiooniseadus seda keelab, tõstis Reiljan HEMi projektid pingereas ettepoole ja oli raha jagamise juures.

Finantsauditis ilmnes, et HEMi raamatupidamine on nagu pudru ja kapsad ja ühing ei suutnud tõestada ligi 700 000 krooni sihipärast kasutamist. Põhjendamatud summad läksid palkadeks ja lähetusteks, millega olid pahatihti seotud HEMi juhi pereliikmed.

Reiljan õigustas end, et sattus istuma kahele toolile korraga, sest äriregister ei kandnud 10 kuu jooksul sisse tema taandust ühingu juhatusest. Huvide konflikti Reiljani sõnul polnud ja rahakasutuse üksikasjadega polnud ta kursis.

Jahimeeste pasunakoor

Rahaeraldiste nimekirjad on lõbus lugemismaterjal. Jahist lugupidava keskkonnaministri ametiajal nautis KIKi kaudu head rahastamist terve jahindusvaldkond. Näiteks toetati jahimeeste folkgrupi osavõttu Poola festivalist ja muretseti neile jahipasunad.

Eesti Jahimeeste Selts on kahe viimase aastaga saanud üle viie miljoni krooni. Huvitav oleks näha kõiki neid noorjahimeeste õppepäevi, täienduskoolitusi, kutsemeisterlikkuse tõstmisi, trofeeklasse, trofeede näitusi, raamatuid ("Koerad ja kombed jahinduses"), õpperadasid ja ulukikahjustuste vähendamise võtteid.

Teiste meediaprojektide seas on KIK heldelt toetanud näiteks ajakirja Jahimees, mida jagatakse kõigile Eesti jahiseltside liikmetele tasuta. Igal aastal kulub sellele värvitrükis ja heal paberil ilmuvale üllitisele kaks miljonit ning peaaegu igas numbris on mõne juhtiva rahvaliitlase pilt või jutt. See on üks suurimaid avaliku elu rahasüste ajakirjanduse valdkonnas.

"Praegu tundub, et jahimehi koolitatakse, kasvatatakse neile koeri, antakse välja r aamatuid j a ajakirju, ehitatakse jahimaju ja harjutusväljakuid, ostetakse neile inventari ja pasunaid ja saadetakse välismaale esinema - seda kõike riigi rahaga. Ja lõpuks laseb tuntud rahvaliitlane ikka oma jahikaaslasele jalga," poriseb üks endine ametnik.

Villu Reiljani hea jahiõnne tõestuseks räägitakse järgmist lugu. Reiljani esimese ministriksoleku ajal Hiiumaal toimunud jahil sadas paduvihma ja härra pandi suure tee peale seisma. Vastupidi kõikidele eeldustele sattus tema püssi ette viie-kuueharuliste sarvedega põdrapull. Hiljem lõõpis Reiljan, et elunäinud loom teadis, et kui alla anda, siis keskkonnaministrile.

Villu Reiljan on tuntud fenomenaalse mäluga anekdoodirääkija. Sel esmaspäeval Ekspressiga suheldes on joviaalsus asendunud sarkasmiga. "Mina reklaami ei vaja. Pärast presidendivalimiste kajastusi ja neid skandaale ma ei usu objektiivsusesse. Pealegi pole mul sel nädalal mingit aega." Teisipäeva õhtul teatas Kanal 2, et Reiljani kutsumine ülekuulamisele on päevade küsimus.