Luukas Ilves: rikastav kogemus riigi kulul

President Toomas Hendrik Ilvese poeg Luukas Ilves annab intervjuu väljaandele Riigikaitse.EE

Kus ja millal Te ajateenistuse läbisite?

Teenisin 2009-2010 Tapal õhutõrjepataljonis. Seal läbisin sõduri baaskursuse, nooremallohvitseri kursuse ning Võrus aspirantuuri. Väljakutse oli tavapärasest suurem, kuna olime esimesene ajateenijate üksus, kelle relvaks oli õhutõrje raketikompleks MISTRAL. Mina olin raketirühma ülem.

Mis muljed teil seoses ajateenistusega on?

Mul on ajateenistusest väga positiivsed mälestused. Võrreldes ülejäänud eluga on ajateenistus hästi piiritletud eluetapp. Lähed teenistusse teades, et see saab aasta pärast läbi. Lahkuda aastaks tavaühiskonnast, selle normidest, oma sõpradest, koolist või tööst ja teha midagi täiesti uut - see on minu arvates vabastav.

Erinevalt professionaalsest militaarkarjäärist, puudub ajateenistuses tõsine risk elule. Tervisele on ajateenistus kahtlemata parem kui aasta ülikoolis. Esimeses üldfüüsilises testis sain 182 punkti, mis on alla normi. Olin ennast paaril eelneval kuul lõdvaks lasknud, arvates et kaitseväes läheb niikuinii trenni tegemiseks. Pärast sõduri baaskursust sain testi tulemuseks üle 270 punkti.

Iga noore poisi tegevuste juurde kuuluvad sõduri või gangster-mängud, . Kaitseväes aga tulistad päris automaadist päris moonaga, õpid päris granaati viskama. Sinna juurde käivad praktilised oskused, enesekindlus, võimalus  rakendada varasemaid teadmisi, oskusi teises kontekstis. Noor inimene saab riigi kulul väga rikastava ja teistmoodi elukogemuse, mis on tavaelust kardinaalselt erinev ja annab ainuüksi seetõttu a priorilisaväärtuse.

Minu kõige eredamad mälestused tulevad sõduri baaskursusest - midagi sellist, nagu filmides. Igal hommikul äratab kuri seersant sind üles ja paneb kohe kätekõverdusi tegema. Kaevad laagrites 20kraadisega pakasega kaevikuid. Seejuures on maa nii külmunud, et pead enne kaevama asumist  piirjooned jää sisse meiseldama. Ja õpid ühtlustavat vormi kandma - SBK-l õppisin rühmakaaslasi kukla järgi ära tundma, sest muid füüsiliselt eristavaid tunnuseid ei olnud.

Kuidas Teil kevadtorm möödus?

Kevadtorm oli ka tore kogemus. Ajateenistuse üks häda on see, et ajateenija ei taju, kuidas tema tegevus üldist masinavärki mõjutab. Kevadtormil näed, kuidas kõik tükid äkki paika loksuvad. Mul oli õnn näha oma rühmaülema koolituse ja Kevadtormi ajal kompanii ja pataljoni taktikat ja staabitegevust. Seal on tegevus loogiline ja tükid sobituvad selgesti kokku. Omamoodi elamus on ka Kevadtormi lõpp, sest kui paar tuhat meest karjuvad metsas kõik koos ENDEX, siis see on päris võimas.

Meelde on jäänud ka magamatus. Kuna õhutõrjes oli uue relva taktika ja doktriin veel suurõppusel läbiproovimata, oli koormus rühmaülemale tihti ebainimlik. Selles rollis polnud võimalik olla kauem kui paar päeva järjest. Lahingstressis õpid enda ja oma nõrkuste kohta päris palju. Väärtuslik kogemus on ka vahel oma ülesannetega mitte toime tulemine ehk läbikukkumine. Tsiviilelus pole just palju kohti, kus saad endale eesmärgi seada, endast maksimumi anda ja lubatakse ka läbi kukkuda. Nii, et negatiivseid tagajärgi ei kaasne, vaid saad vigadest õppida.

Surma saamine sai paradoksaalsel kombel väga toredaks, sest andis keset lahingustressi hingamispausi - "surnud" sõdurid olid keskööni lahingtegevusest vabastatud. Surma läbi sai pesta ja magada!

Töötasin lisaks rühmaülema kohale vahepeal ka jalaväe staabis. Ühel päeval tulid nii president, kui ka kaitseväe juhataja meid üle vaatama, käisid õhutõrjes ja tulid ka staapi. Äkki näitas kindral Laaneots minu peale ja ütles presidendile: „Teie poeg." Tuli välja, et isa ei olnud mind maskeeringuga ära tundnud.

Kas Eestis õigustab ajateenistus ennast?

Eesti ajateenistus on nüüdseks päris hästi korraldatud. Kas see kohustus peaks olema sõjaline või laiemalt  ühiskonna teenimise periood, seda ma ei tea. Fakt on see, et konflikti puhkedes ei vaja me ainult sõdureid, vaid ka päästjaid ja korrakaitsjaid. Samuti meedikuid ja küberkaitsjaid, kellel on hoopis teised oskused kui maaväelasel. Eesti-suguses väikeses ühiskonnas, kus inimressurss on piiratud, oleks mõeldav laiapõhjalisem ühiskondlik teenistus, millest sõjaline teenistus oleks vaid üks haru. Reservarmee peab kindlasti säilima, kuid kas selle toitmise parim viis on ikka praegu kehteiv ajateenistuse korraldus?

Ajateenistuses õpid ka teisiti mõtlema. Koolis on tähtsad õiged vastused ja hästi tehtud analüüs, mille tegemiseks saad vajadusel aega juurde küsida. Sõjaväes õpid koordineerimist ning seda, kuidas on omavahel seotud protsessid ja aeg. Sõjas aega juurde ei saa, käsk peab olema valmis konkreetsel ajahetkel. Lahingtegevus peab millalgi algama, pärissõjas ei ole seegi kindel millal. Pead harjuma, et analüüs ei saagi olla optimaalne, mõned asjad tuleb jätta ülevaatamata, töötada sellega, mis on olemas.

Kas soovitate ajateenistusse minemist?

Jah! Sõjaväes õpid inimesi juhtima, delegeerima ja usaldama. Harjutad enesedistsipliini, varajast ärkamist, trenni tegemist, tekitad üldised head harjumused.

Kui on vähegi valida, soovitan 11kuulist ajateenistust 8kuulise asemel. Kolme lisakuuga õpib väga palju rohkem. Eriti tõsiselt tasub võtta sõduri baaskursust, sest see määrab ülejäänud ajateenistuse kulgu, kas sinust saab allohvitser või mitte. Suur osa ajateenistuses omandatud praktilistest oskustest ja teadmistest pärinevad mul nooremallohvitseride kursuselt ja aspirantuurist. Need, kes saavad ainult reamehe väljaõpet, võidavad ajateenistusest tunduvalt vähem. Iga sõdur peaks teadma, mida teeb jaoülem, iga jaoülem peaks teadma, mida teeb rühmaülem jne.

Mida soovitate kutsealusel ajateenistusse kaasa võtta?

Teenistusse minnes soovitan kaasa võtta oma taskulambi, millega saab õhtuti teki all lugeda, sest kaitseväe lamp ei ole lugemiseks mõeldud. Talvel olid minu jaoks metsalaagris asendamatud õhuga aktiveerivad käte soojendajad. Neid võis panna kinda või saapa sisse ja nad andsid umbes kaheksa tundi pidevat soojust, olgugi et miinus 20 kraadi juures nad eriti hästi ei toimi. Talvel on kasulik ka oma termos.