Ja sa pead klientidega väga avameelne olema. Kui näiteks üks 72aastane ütleb, et kulla proua, aita mind veel hädas, ma ei ole enam seksuaalselt võimeline, et mis minuga peale hakata. Ma pean ta ära kuulama. Mitte naerma ta üle, vaid aitama. Olema tõeline heatahtlik arst, teda täielikult mõistma. Ütlen: näed, on selline asi olemas. Kui sa mind ei usu, mine arsti juurde. Aga mina aitan tablettide, kreemide ja määretega. Ja hea sõnaga.

Alustame algusest. Kõigepealt käisin müümas kasutatud riideid. Kui tulin Peipsi äärest kaltsumüügist ära, siis olid kilekotid raha täis, ma ei jõudnud Viljandini neid ära lugeda. Lugesin ja lugesin ja siis viskasin need nurka ja ütlesin: põrgu! Lugege teie edasi, elu läheb edasi.

Aga siis tuli aeg, mil leidsin, et kaltsude müük pole minu jaoks.

Hakkasin  käima Tartus, seal oli firma, kus õpetati välja floriste, kimpe-pärgi tegema. Käisin seal ja õppisin. Vaatlesin, et kuidas teha. Aga tüdrukud ja naised ütlesid, et oh, hakake tegema, mis teil seal enam, näitate juba ise, kuhu lill tuleb panna. Ja tegin vuhinal. Tegin siis Viljandis esimese lilleseadetega tegutseva firma.

Teatud aja pärast tundus mulle, et lilledest on siiber, ma enam ei suuda lillelõhna taluda, mul hakkas sellest pea ringi käima.

Raha tuli küll, aga tervis ütles üles. Tegin jälle päevapealt lõpu. Pere oli nii nukker, ütlesid: mis nüüd saab, me jääme ju nälga! Mina vastu, et natuke aega oleme näljas, küll hakkame midagi muud tegema. Et ei ole hullu, tervisele tuleb ka mõelda.

Tegin käsitööpoe. Oi, seal oli ilu!

Kuni ühel päeval oli pood tühjaks tehtud. Ära olid varastatud väärtuslikumad esemed, suured linad ja heegeldused.

Õnneks oli mul kaup kindlustatud. Süda aimas ette, et võib tulla midagi paha. Kontrolliti kõik üle, et kus on viga. Kui sellise kadalipu läbi käid, siis on see umbes nagu oleks ise vangis käinud.

Sulgesin kaupluse. Kutsusin sinnasamasse poeruumidesse sõbranna külla. Ja ütlesin, et kuule toome kaks šampust. Jõime need ära ja küsisime, et mis Viljandis veel puudu on? Seks-šoppi pole! Rüüpasime šampust ja naersime. Mina tahtsin, et tema tuleks ka kampa, partneriks. Aga tema ütles ei, sest et tal ei ole raha ja lapsed vajavad kasvatamist. Et vaata sina üksinda.

Nii see sekspood tuligi. Praegu jookseb juba kuueteistkümnes aasta. Ja mulle meeldib! Väga huvitavad inimesed käivad siin, pätist ja vangist kuni professorini.

Luulega olen tegelenud palju kauem. Hakkasin luuletama suhteliselt vara, aga mitte teadlikult. Kui olin kuue-seitsme aastane, siis ütlesin juba emale luulet ette. Kallastel oli mingisugune ajaleht, kirjutasin sinna kihulasest luuletuse.

Aga tõsisemalt algas asi hiljem, kui ükskord olin Nasva rannas, kursusekaaslane kutsus suvitama. Käis mingisugune kõlks ja sealsamas mererannas hakkasid sõnad järsku voolama.

Luuletused sünnivad ilusatest sõnadest, ilusatest hetkedest, ja sünnivad ka niimoodi, et ma istun laua taha ja ütlen, et Riina, sa hakkad nüüd tööle!

Luuletaja ja sekspoepidaja rollid sobivad hästi kokku: ma olen poes kella kümnest kolmeni ja ülejäänud aja teen, mida tahan.