Toomse avaldas oma kirja vastulausena Kaitsepolitsei tänavusele aastaraamatule. Seal on kirjas, et "Afganistanis Kandahari õhuväebaasis NATO ISAF-i sõjaväelisel missioonil ESTHUMINT-2 üksuse ülemana teeninud kaitseväe ohvitseri Rene Toomset kahtlustatakse selles, et ta edastas avaliku, s.t krüpteerimata e-posti kaudu salastatud informatsiooni isikule, kellel ei olnud riigisaladusele juurdepääsu õigust".

"Samuti jättis ta salastatud dokumendid tööruumiks olevas konteineris laua peale, võimaldades seeläbi salastatud dokumentidega tutvuda kõrvalistel, riigisaladusele juurdepääsu õigusteta isikutel."

Pole üheselt arusaadav, mis riigi saladusega on tegu ja kas üldse midagi avalikustati, kuid üks on kindel - ilma Rene Toomse kiire tegutsemiseta oleksid võinud mitmed süütud inimesed hukkuda.

Pidulik teelesaatmine

See lugu ei pidanud niimoodi lõppema. Eesti luurerühma ESTHUMINT-2 tulevik Afganistanis paistis helge nagu pilvitu kõrbetaevas, kui toonane Briti saadik Eestis Nigel Haywood 12. novembril 2006 Eesti kaitseväelased Tallinna lennuväljalt Afganistani poole teele saatis.

Suursaadik ütles neile eesti keeles saateks: "Meile - Suurbritanniale - olete usaldusväärsed partnerid. Kodumaal - Eestis - tõstetakse teie pingutusi õigustatult esile."

Tegelikkus näitas, et kõik on vastupidi: ingliskeelsed suurriigid tõrjusid eestlased oma mängumaalt välja, kodumaal aga anti ohvitser Rene Toomse kohtu alla. Üksmeelne koostöö Afganistanis osutus miraažiks kõrbes.

Keeruline oli juba esimese luurerühma ESTHUMINT-1 saatus. Hoolimata rasketest oludest ning ajutistest takistustest pingutasid luurajad nii Camp Bastionis kui hiljem Kandaharis, kuhu nad üle viidi, ning teenisid nii brittide kui ameeriklaste käest kiidusõnu.

Pinnas oli ette valmistatud ning novembris saabus Kandahari ESTHUMINT-2, keda oli kolm kuud Inglismaal drillitud.

Lahinguväljale saamise nimel oli Luurepataljoni ülem major Riho ­Ühtegi kõvasti brittide staabiuksi kulutanud. Nood püüdsid aga kõikvõimalike ettekäänetega tülikatest eestlastest vabaneda.

Sest omavahelist luureinfot vahetavad Afganistanis neli suurt ingliskeelset riiki: Suurbritannia, Ameerika Ühendriigid, Kanada ja Austraalia, kes teisi ligi ei lase.

Väidetavalt oli eesti luurerühm üldse ainuke, kes brittidega koostööle asus. Midagi head see kaasa ei toonud.

Luuraja saab infot al Qaida rünnaku kohta

Kaks kuud pärast kodumaalt lahkumist, 2006. aasta detsembris käivitub saatuslik sündmuste ahel. Toona Kandaharis teenivate eesti luurajate ülem Rene Toomse kirjutab oma pihtimuses: "Rutiinse inimluure töö käigus räägib kohalik elanik mulle planeeritud rünnakust US erafirma vastu."

"Kohalik kirjeldab piirkonda, isikut (Al Qaida käsilane) ja tema sõidukit, millega isik planeerib sooritada enesetapurünnaku firma kontorile või konvoile. Samuti ütleb ta, et rünnak on plaanis lähima paari päeva jooksul."

Toomse ruttab käsuliini pidi asjast ette kandma kanadalastele. Kuid kanadalasest valveohvitser ei viitsi asjaga tegelda. Toomse näeb, et asi hakkab venima, ja otsib liitlasi ameeriklaste hulgast. Kohtub nendega, kontrollib al Qaida sihtmärgiks sattunud abiorganisatsiooni usaldusväärsust ja saadab neile elektronpostiga teate.

Nood pakivad asjad kiiresti kokku ning lahkuvad. Mõnda aega varem kaotas sama organisatsioon terroristide rünnakus üheksa inimest. Seekord lõpeb kõik õnnelikult.

Salajane käskkiri peatab eestlaste tegevuse

Kolm nädalat hiljem kutsutakse Toomse erakorralisele kohtumisele, mida juhib seesama kanadalasest ülema asetäitja. Uuritakse, mis tööd Toomse baasis teeb, kas ta on kellelegi peale staabi andnud informatsiooni.

Ei mingit vihjet, mis seoks uurimise kolme nädala taguste sündmustega. Järgmisel päeval on valmis juba staabi salajane käskkiri, kus on punaselt kirjas, et Eesti tiimil tuleb oma tegevus peatada seoses kahtlusega, et nad ei oska salajast informatsiooni käidelda. Mehed jäid tegevusetult istuma.

Üks häda järgneb teisele. 2007. aasta jaanuaris külastavad Kandahari eesti ajakirjanikud. Nad näevad luurajaid aega surnuks löömas, kuid ei tea põhjust. Siiski saab Eesti Päevalehe ajakirjanik Ahto Lobjakas ühelt Briti kolonelleitnandilt kommentaari, mis kinnitab eestlaste tegevuse peatamist. Ta avaldab Päevalehes artikli pealkirjaga "Britid tõrjusid Eesti luurajad Afganistanis luuretöölt kõrvale".

Lobjakas kinnitab oma artiklis, et missiooni liikmed artikli kirjutamiseks info andmisega seotud ei ole. See aga suurt skandaali saladuse lekkimise kahtluselt enam ära ei hoia.

Järgmiseks valmib memorandum, mis kirjeldab Toomse tiimi tegevust mustades toonides. Toomsele heidetakse ette küll ilma pastakata koosolekule ilmumist, küll kõike muud.

Kõige olulisem süüdistus on Ühendriikide erafirma teavitamine, millega olevat paljastatud NATO salajast infot, sest ohtu sattunud organisatsioonil polevat saladusele vastavat ligipääsuõigust ega selle teadmise vajadust.

Ameeriklased tänavad elude päästmise eest

Toomse esitab kodumaale taotluse Eesti uurija saatmiseks Kandahari. Vastuseks on vaikus. "Me oleme üksi välja peal, me oleme juba ära tõugatud omade poolt," kirjutab Toomse. Ta palub mitmetelt USA ja Briti üksustelt, kellega eestlased koostööd tegid, et nad kirjutaks erapooletu hinnangu koostööle.

Kõik on nõus, hinnangud on kiitvad. Vaid britid kirjutavad mustandi valmis, kuid järgmisel päeval teatavad, et staabist keelati sellise kirja kirjutamine.

Kokku saab Toomse kuus kiitvat kirja. Ka elupäästmise eest tänulik erafirma kirjutab. Nad kinnitavad, et nende firmal on olemas US Top Secreti luba. Nad tohivad riigisaladust käidelda.

Märtsis Tallinna saabudes jätkub luurajate alanduste teekond. Juba lennuväljal otsib sõjaväepolitsei meeste asjad põhjalikult läbi. Järgnevad pikad ülekuulamised kaitsejõudude peastaabis.

Toomse kirjutab, et sõjaväepolitsei leiab lõpuks, et memorandum ei ole tõsiselt võetav, ning teeb kõrgemale poole ettepaneku asi lõpetada. Kaitsepolitsei on aga võimaliku saladuse lekitamise ning episoodi ajakirjanikega uurimise alla võtnud. Järgneb peaaegu aasta vaikust. Kuid pinge ripub kogu aeg õhus.

2008. aasta veebruaris algab sagimine uuesti. Toomse endised meeskonna liikmed kutsutakse ükshaaval kaitsepolitseisse, neilt uuritakse, kuidas missioonil saladusi hoiti.

Kui järjekord lõpuks Toomseni jõuab, peab ta kahetunnise vestluse lõpul kirjutama alla kahtlustatavaks tunnistamise määrusele. Toomse kirjutab: "...uus prokurör saatis märtsis kohtusse süüdistusakti, ilma et oleks lasknud materjalidega tutvuda mu kaitsjal ja minul."

Toomsest tehakse kodus põlualune

Aprillis ilmub kaitsepolitsei aastaraamat, kus on Toomse "patud" juba sees, ehkki kohtunik pole veel eelistungi aegagi otsustanud. Ajakirjandus käsitleb teemat ja avaldab Toomse pildi.

Kui Toomse teeb kapole taotluse delikaatsete isikuandmete avaldamise lõpetamiseks, saab ta vastuse, et selle asja vastu on suur avalik huvi ja et selleks on olemas prokuröri luba.

"Sellised me siis olemegi - jäid hammasrataste vahele, oled äratõugatu nagu pidalitõbine. Vahet ei ole, et sul võib ka õigus olla. Eks ma siis ise otsin, uurin ja selgitan [-] soovin meie otsustajatele rohkem julgust, õiglast südant ja riigimehelikkust selle heas ning kõige paremas mõttes."

"Kui te ka ei taha ennast asjasse segada, siis ärge vähemalt enne lõplikku selgust mind omapäi süüdi mõistke ja maha kandke. See ei sobi kuidagi meie õigusruumi ja samuti mitte selle eetikaga, mis iseloomustab meie elukutset," lõpetab Rene Toomse oma pihtimuse.

Kaitse advokaadil puudub riigisaladuse luba

On üks asjaolu, mis Toomse juhtumi eriliseks teeb. Tema kaitsjal, vandeadvokaat Raul Otsal, ei ole riigisaladuse luba, millele tuginedes ei pea prokuratuur võimalikuks kaitsjale kriminaalasja toimiku materjale tutvustada.

Vandeadvokaat on kindel, et seaduse ja kaitsja sõltumatuse tagamise kohaselt ei peagi advokaat riigisaladuse luba taotlema, vaid temale tutvustatakse prokuratuuri poolt kriminaalasja materjale. Nii pole vandeadvokaat tutvunud süüdistuse selle osa tõenditega, mis sisaldab riigisaladust.

Prokuratuur ja kaitsepolitsei on soovitanud Toomsel kaitsja välja vahetada kellegi vastu, kellel on riigisaladuse luba.

Toomse ei soovi seda teha, kuna igal inimesel on demokraatlikus õigusriigis põhiseaduslik õigus ise omale kaitsja valida. Just see tekitabki menetluses patiseisu, mistõttu on prokuratuur ja kaitsepolitsei pidanud targemaks edastada kriminaalasi kohtule nii, et suur osa kohtueelsest menetlusest - nimelt Toomse kaitseõigusi puudutav osa - on jäetud lõpetamata.

Kaitsepolitsei peab tõenäoliselt advokaadi poolt riigisaladuse loa mittetaotlemist kaitse taktikaks. Raul Otsa väidab, et mingit kaitsetaktikat ei ole olemas, kui kaitsja ei saa süüdistuse aluseks olevate tõenditega tutvuda ega kohtueelses menetluses omaa taotlusi esitada.

Seni on esitatud kaitsjale ja kohtule ainult prokuröri koostatud süüdistus. Valdav osa kriminaaltoimikuid seisab veel prokuratuuris, kuna sisaldavad riigisaladust.

Miks Rene Toomset kiusatakse?

Teooriaid, miks Rene Toomset kiusatak se, on palju. Üks on see, et kaitsepolitsei ei taha seisma panna uurimist, mille nad on juba avalikustanud. Mõned arvavad, et tegu on palju keerulisema juh tumi ga, mis on seotud kaitseminis teeriumi ja kaitsejõudude peastaabi vana vaenuga, mille käigus kärbiti oluliselt sõja väeluure tiibu. Mõned nimetavadki seda sõjaväeluure hävitamiseks, teised peavad loomulikuks, et kaitseväe luuramis võimalused tsiviilkeskkonnas on piiratud.

Arusaamatu on, miks kaitsepolitsei oma aastaraamatus Toomse juhtumi avalikustas. Tänaseni pole kohtumenetlust alustatud, kuid Toomse on pidanud taluma stressi ning tema sõjaväelise karjääri edukas jätkumine on pandud kahtluse alla.

Mitmed praegused ja endised kaitse väe kõrgemad ohvitserid, kellega olen seda artiklit ette valmistades rääkinud, arvavad, et tegu on pahatahtliku kiusamisega.

Kellel ja miks on nii väga vaja Rene Toomse avalikult risti lüüa?

PS. Rene Toomse ei ole artikli ettevalmistamisele kaasa aidanud.

Kapo kommentaar

Hr Rene Toomse suhtes teostatud kriminaalmenetlusest teavitamine Kaitsepolitseiameti 2008. a aastaraamatus tuleneb avalikust huvist ja on kooskõlastatud Riigiprokuratuuriga.

Arvestades, kui suurt kahju võib tekitada riigisaladuse ebaseaduslik avalikustamine - olgu motiivid kui tahes õilsad -, ei pea Kaitsepolitseiamet võimalikuks sedalaadi juhtumeid tähelepanuta jätta.

Juhtumid, kus me peame alustama kriminaalmenetlust isiku suhtes, kellega on seni olnud hea koostöö, on kaitsepolitsei jaoks äärmiselt ebameeldivad, aga seadused on täitmiseks kõigile.

Andres Kahar, komissar