Planeet, millest ma räägin, on sinise Maa punane vend Marss ja mina paraku sinna ei lenda, kuigi proovisin. Nimelt esitasin juunis Marsil inimkolooniat rajada sooviva organisatsiooni Mars One kodulehel taotluse lahkuda üheotsapiletiga Maalt. 27. juunil kajastas Eesti Ekspressi Marsi-eri nii Mars One’i algatust laiemalt kui minu enda unistust kitsamalt.

Kuid see unistus purunes nagu õhupall: näkkuirvitava uusaastakingina sain Mars One’ilt 30. detsembril teate, et ma ei läbinud taotlejate teist ringi. “Sina ja veel veidi üle 200 000 astronaudiks soovija üle kogu maailma,” seisab ingliskeelses e-kirjas, “võtsid ette julge sammu, soovides saada üheks esimesteks kangelasteks, kes lahkuvad Maalt igaveseks, et elada uut elu uuel planeedil. Me ei suuda sind küllalt tänada su julge soovi eest.”

Veel selgitatakse kirjas, et Mars One otsustas kitsendada taotlejate ringi tuhandele. Kuid see ei pruugi tähendada mu unistuse lõppu. Näiteks USA astronaut Clayton Anderson olevat saanud NASA-lt 15 korda eitava vastuse, enne kui ta 2007. aastal kosmosesüstik Atlantise pardal orbiidile lendas. Ka Mars One pidi peagi avama uue taotlusringi.

Tõesti-tõesti, on, mille üle järele mõelda. Esialgu pole nende tuhande tõsisemaks kaalumiseks väljavalitud õnneliku nimed veel selgunud, kuid olen põnevil – teadaolevalt oli Eestist veel kaks taotlejat. Need on 19aastane Alexandra ja 25aastane Risto, kes samuti panid oma videotaotluse Mars One’i kodulehele sooviga pühkida selle kivikera tolm oma jalgadelt. Kas neil läks minust paremini? Kas Mars One’il on nendega tõsisemad plaanid?

Nii kade kui ma ka olen, soovin siiski, et emmal-kummalgi neist hästi oleks läinud ja et ühel päeval leiduks mõni naine või mees, kes lööks Eesti lipu Marsi punasesse pinda.