Sotsiaalmaja esimese korruse tuba Tallinnas. Õhus hõljub toidulõhn, just oli lõuna. Nüüd aurab termoskruusis suur piimaga kohv.

Selle toa elanik on Sergei. 43-aastat vana mees, viimased 10 aastat veetnud ratastoolis. Oma jalul ta toaukseni nelja meetrit minna ei suudaks, kui tugiraam appi võtta, siis vast ehk kuidagi.

Tervis hakkas viletsaks jääma 14 aasta eest. Järk-järgult. Kõigepealt kadus hääl – Sergei sosistab väga vaikselt. Telefon tal on - mõranenud klaasiga nutikas - aga sellega rääkida temaga ei saa, sest mikrofon Sergei sosinaid kinni ei püüa.