,
ajakirja Stiil
moetoimetaja
Kus saab Eestis moeajakirjandust
õppida? Milline on sinu haridus?
Eestis saab seda
vist ainult ise õppida. Minul on moedisaineri haridus.
Mida sa püüad oma tööga teha või ütelda?
Ma tahaks näidata, et mood on midagi palju keerulisemat
kui värvid või siluetid, mida sa järgmisel hooajal ostma pead.
Räägiks parem, et miks ja kuidas see töötab.
Kas moeajakiri peaks lugejat ka harima?
Muidugi. Ma ei usu, et keegi jaksaks kuust kuusse lugeda ainult
sellest, mis moes on.
Mis on maailma parim moeajakiri?
Maailma parim Eesti ajakiri on Stiil.
Kas kõik, mis ajakirjades moe kohta räägitakse, on
tõsi?
Kuidas võtta, olenevalt ajakirjast võib kõik ka
tõeks saada. Moel on kalduvus muutuda.
Miks just
välismaa moeajakirjad paksult reklaami täis on? Kas reklaamiandjad on
kunagi sind sisu osas mõjutanud?
Mitte kõik kahjuks ei usalda oma silmi, aga see, mis loeb, on tase,
kvaliteet ja stabiilsus.
Briti Vogue kohta ei oska ütelda, aga
Eesti ajakirjadest ei tuleks vist küll ükski ainult
läbimüügi pealt teenides toime. Stiilis on artiklitena küll
ilmunud reklaamtekste, kuid need on vastavalt ka märgistatud.
Kas su töö vahest üksluiseks ei muutu? Pidevalt
on ju üks ja sama jutt – mis moes on, mis moes pole …
Seda juttu tuleb minul rääkida ainult kaks korda
aastas, suurte moeülevaadete kommentaariks. Muidu kirjutan pigem
moeajaloost, disaineritest ja muidu stiilsetest inimestest.
Kas siinset moeajakirjandust saab kuidagi võrrelda sellisega,
mida nägime filmis „Saatan kannab Pradat”?
Oi, ei ole filmi näinud.
Kust sa kogud materjali moe
kohta?
Ajakirjadest, raamatutest, Internetist ja oma kogemusest.
Mis on su lemmik moealane raamat?
Mulle meeldivad erinevate ajastute ornamentide, mustrite ja kangaste raamatud.
See puudutab küll rohkem minu disainitööd.
Usalda MiMi lugejaile üks eriti hea Interneti-leht, kust moe
kohta infot saab!
Moe hetkeseisu kajastab ideaalselt
. Ajaloos saab targemaks saidil
ajakirja
Avenüü peatoimetaja ehk loovjuht
Kus saab
Eestis moeajakirjandust õppida? Milline on sinu haridus?
Elust ja kogemustest. Mulle olid abiks filoloogiateaduskond ja
erialane haridus. Tartu Ülikooli filosoofia teaduskond – vene keel
ja kirjandust, Tallinna Pedagoogikaülikool (täna Tallinna
Ülikool) – koreograafia, klassikaline tants ja lavastus,
Euroülikool – moedisaini eriala.
Mida sa püüad oma tööga teha või ütelda?
Ma naudin oma tööd … Oma tööga
püüan tõsta huvi moevaldkonna vastu, tõsta
moeajakirjanduse taset, harida lugejaid, kuid ka moehuvilisi, tekitada dialoogi
moekunstnike vahel.
Kas moeajakiri peaks lugejat ka harima?
Jah!!!!!!!!!!
Mis on maailma parim moeajakiri?
Itaalia Vogue, L’Officiel Russia, Zink Magazine, WGSN.
Kas kõik, mis ajakirjades moe kohta räägitakse, on
tõsi?
Tõde on vaataja silmades.
Miks just välismaa
moeajakirjad paksult reklaami täis on? Kas reklaamiandjad on kunagi sind
sisu osas mõjutanud?
Mitte kõik kahjuks ei
usalda oma silmi, aga see, mis loeb, on tase, kvaliteet ja stabiilsus.
Kas su töö vahest üksluiseks ei muutu? Pidevalt on ju üks
ja sama jutt – mis moes on, mis moes pole …
Moest võib kirjutada lõpmatult!
Kas siinset
moeajakirjandust saab kuidagi võrrelda sellisega, mida nägime
filmis „Saatan kannab Pradat”?
Miks mitte?
Kust sa kogud materjali moe kohta?
Elan avatud silmadega ja reisin palju. Kõigepealt moenädalad
– Riia moenädal, Stockholmi moenädal, Milano moenädal.
Vaatan filme, loen raamatuid ning teen kaks kollektsiooni aastas.
Mis on su lemmik moealane raamat?
„Extreem Beauty: The body Transformed”, „The Cutting Edge:
Fashion from Japan”, „Yohji Yamamoto: Talking to Myself”,
„The Golden Age of Couture”, „Krasota v izgnanii”
Alexander Vasiljev.
Usalda MiMi lugejaile üks eriti hea
Interneti-leht, kust moe kohta infot saab!
* * *
Ester Kannelmäe,
ajakirja Cosmopolitan moetoimetaja.
Kus saab
Eestis moeajakirjandust õppida? Milline on sinu haridus?
Seljataga on õpingud EKA moekunsti osakonnas ja
mõttepaus Utrechti Kunstikoolis Hollandis.
Moeajakirjandust
puudutavat infot saab disainile suunatud EKAs vaid veidikene ning peamise kooli
saab häid tegijaid assisteerides (tänud Anu Lensmendile).
Mida sa püüad oma tööga teha või ütelda?
Oleneb, millise tööga – on ütlemise
tööd ja tegemise tööd. Cosmo moetoimetaja
põhiülesanne on aidata lugejaid kiiresti vahelduvates moevooludes
navigeerida ning pakkuda huvitavaid viise enda garderoobi täiendada.
Kas moeajakiri peaks lugejat ka harima?
Pealesuruv harimine ei ole mulle kunagi meeldinud, pigem positiivne
eeskuju ja mahe suunamine.
Mis on maailma parim moeajakiri?
Juba väga pika aja vältel olen fännanud ID-d ja teisi sarnaseid
väljaandeid. Klantspildinälga kustutab moepiibel Vogue.
Kas kõik, mis ajakirjades moe kohta
räägitakse, on tõsi?
Osaliselt ongi
probleem see, et moe kohta ei räägita suurt midagi (mida see mood
õigupoolest tähendab, mis sõnumeid me enda seljas kanname
jne). Meie moe(naiste)ajakirjandus kirjeldab enamasti moode, mõni
ajalugu puudutav paluke sekka. Piisavalt adekvaatse alginfo ning haritud,
terminoloogias ja moeajaloos orienteeruva toimetaja puhul valmib enamasti
tõene lugemismaterjal.
Miks just välismaa
moeajakirjad paksult reklaami täis on? Kas reklaamiandjad on kunagi sind
sisu osas mõjutanud?
Mitte kõik kahjuks ei usalda oma silmi, aga see, mis loeb, on tase,
kvaliteet ja stabiilsus.
Moeajakirjad ei jääks ellu kui suured
reklaamikliendid nende ümber ei tiirleks. Minu jaoks on hästi tehtud
reklaam pigem nauding kui eemaletõukav paratamatus – on
põnev analüüsida, miks mõni tootemark presenteerib end
just nii, nagu näha on. Oma töös käitun erapooletult ega
lase end teadlikult mõjutada muul kui ajakirja formaadil.
Kas su töö vahest üksluiseks ei muutu? Pidevalt on ju üks
ja sama jutt – mis moes on, mis moes pole …
Viimane väide on ju igati tõsi, aga samas on igal aastal paar
kollektsiooni, mis suudavad totaalselt üllatada, midagi täiesti
uudset leiutada ning nende tutvustamine suurele üldsusele on privileeg.
Samuti mingi toreda väikese tootemargi tutvustamine rahvale, kes seda
muidu ei märkakski.
Kas siinset moeajakirjandust saab
kuidagi võrrelda sellisega, mida nägime filmis „Saatan kannab
Pradat”?
Meie moeajakirjandus on selle filmiga võrreldes küll lahja supp.
Loomulikult on ka meil tegelasi, kelle enesekehtestamisvõime ning
karakter on enneolematult tugev, ent enamasti puudub meil taoline
fassaadiehitamisele keskenduv seltskond.
Kust sa kogud
materjali moe kohta?
Absoluutselt kõikjalt – veebisaidid, ajakirjad, pildipangad,
raamatud, televisioon, tänavad jne.
Mis on su lemmik moealane raamat?
Ma loen piisavalt palju, et kindlad lemmikud puuduvad. Praegu on töö
kõrvalt väikeste ampsudena käsil esseedekogumik „Fashion
Body Cult”, taaslugemisel Barthes’i „The Language of
Fashion”. Unustamatu mulje jättis hea mitu aastat tagasi loetud
Naomi Kleini „No Logo”.
Usalda MiMi lugejaile
üks eriti hea Interneti-leht, kust moe kohta infot saab!
Peale arvuti traagilist viiruseravi pean oma lemmikleheküljed
Interneti-avarustest uuesti üles leidma. Üks sait, kuhu ma alati
tagasi satun, on tänavamoele pühendunud
.
Talente meeldib piilumas käia www.iqons.com. Päris moesaite ma eriti
uurida ei viitsigi,
on võrdlemisi informatiivne.
* * *
Britt Rosen,
ajalehe Postimees
nädalalisa Arter moe- ja toidutoimetaja
Kus saab
Eestis moeajakirjandust õppida? Milline on sinu haridus?
Otseselt vist ei saagi. Aga kindlasti annab parima põhja
Kunstiakadeemia moeosakond. Samas – tõsine huvi pluss muu haridus
on ka sobilik kooslus. Ise olen õppinud filoloogiat, ent mul on ka
õmblejapaberid täiesti olemas. Olid aastad, mil õmblesin
kõik oma riided ise.
Mida sa püüad oma tööga teha või ütelda?
Olla sõel ja vahendaja – infomüra tuleb ju
uksest ja aknast hulgi. Anda n-ö söödavaid ideid.
Propageerida head Eesti moodi ja anda viisakaid vihjeid, mis aitaks odavast
maitsest välja kasvada. Kaldun ka järjest innukamalt pooldama
rohelist mõtlemist, ajatuid asju ja väärt autoriloomingut.
Kas moeajakiri peaks lugejat ka harima?
Absoluutselt. Eestimaine väljaanne eriti. Mujal on
riietumiskultuur saanud areneda sadu aastaid järjepanu, see on vabam,
loomulikum ja isikupärasem. Meil on moelugu siiski pisut lünklik,
sestap on ka liigset pingutatust neis asjus rohkem.
Mis on
maailma parim moeajakiri?
On igasugu lahedaid
nišiväljaandeid. Ent Vogue`ist ei saa mõjukuselt üle
ega ümber.
Kas kõik, mis ajakirjades moe kohta räägitakse, on
tõsi?
Ega keegi midagi välja ilmselt ei mõtle. Aga. Mood on
tõsiseltvõetav mäng. Paljus ühiskondliku kokkuleppe
mäng. Osalt ka bluff, illusioon ja vaatemäng. Kuivõrd
tõsiselt seda võtta, kirjutatut uskuda või järgida,
sõltub ilmselt lugeja enda kriitikameelest ja maitsest. Nii et: naerge
välja või kaasa.
Miks just välismaa
moeajakirjad paksult reklaami täis on? Kas reklaamiandjad on kunagi sind
sisu osas mõjutanud?
Mitte kõik kahjuks ei usalda oma silmi, aga see, mis loeb, on tase,
kvaliteet ja stabiilsus.
Ja mitte ainult moeajakirjad, ka
elustiilikirjad, ajalehed. Mood on pilgupüüdja ja palju
määrab jõukus. Ning alasti ju ringi ei käida –
moest-rõivastest ei pääse keegi. Lihtsalt ühed tarvitavad
seda teadlikumalt kui teised. Eks reklaamijad ole sedagi mõistnud.
Reklaamiandjad mind ei mõjuta, oma töös ei puutu ma nendega
kokkugi.
Kas su töö vahest üksluiseks ei muutu? Pidevalt on ju üks
ja sama jutt – mis moes on, mis moes pole …
Haa, mood ei muutu kunagi üksluiseks! Just sellepärast see mulle
meeldibki.
Kas siinset moeajakirjandust saab kuidagi
võrrelda sellisega, mida nägime filmis „Saatan kannab
Pradat”?
Pigem mitte. Kinolina näitas moeilma ja -inimesi ilmselgelt utreeritult.
Meil on kõik üsna tüüne. Pealegi, panused ja rahad on
selleks lihtsalt liiga väikesed.
Kust sa kogud
materjali moe kohta?
Loen, vaatan, kuulan. Räägin
inimestega. Reisin.
Mis on su lemmik moealane raamat?
Neidki on mitu. Ent viimane lemmik on „The Power of
Style”, stiili võim. Raamat naistest-stiiliikoonidest, kelle
stiilitaju on tõstnud ajast ja moodidest kõrgemale.
Usalda MiMi lugejaile üks eriti hea Interneti-leht, kust moe
kohta infot saab!
Usun, et
`ist leiab igaüks midagi.
* * *
Anne Metsis,
ajakirja Anne moetoimetaja
Kus saab
Eestis moeajakirjandust õppida? Milline on sinu haridus?
Ei ole kuulnud, et Eestis saaks moeajakirjandust õppida,
ideaalis tuleks kokku liita moe- ja ajakirjandusharidus. Minul on esimene pool
olemas, teise osas olen autodidakt.
Mida sa püüad oma tööga teha või ütelda?
Seda, et mood ei ole imetlemiseks vaid kauge
fashionweek‘i kõrgel catwalk’il, vaid igaühe jaoks ja
meie kõigi loomisrõõmuks.
Kas
moeajakiri peaks lugejat ka harima?
Pisut, kuid mitte nii
kõrge mätta otsast, et lugejal alt ülesvaatamisest kael
kangeks jääb.
Mis on maailma parim moeajakiri?
Ei oska öelda … Siluetti olen oma elu jooksul kõige rohkem
eest taha ja tagant ettepoole lapanud.
Kas kõik, mis ajakirjades moe kohta räägitakse, on
tõsi?
Mis on ühel päeval tõsi, see järgmisel vale. Kui
ajalooliste faktidega vassitakse, on tegemist ebaprofessionaalsusega.
Miks just välismaa moeajakirjad paksult reklaami täis on?
Kas reklaamiandjad on kunagi sind sisu osas mõjutanud?
Mitte kõik kahjuks ei usalda oma silmi, aga see, mis loeb, on tase,
kvaliteet ja stabiilsus.
Meie reklaamiturg on nii väike, et
reklaamitoimetaja soovidele tuleb vastu tulla. Meie koostöös ei ole
see mingi diktaat, vaid pigem olen saanud vihje tutvumiseks mõne asjaga,
mille juurde ise ei taipa minna, näiteks eksklusiivsesse juveelipoodi.
Küsimuse esimene pool – välismaa moeajakirjade reklaam on osa
moest, solaariumiaparaate ja ketšupipurke esilehtedelt ju ei leia.
Kas su töö vahest üksluiseks ei muutu? Pidevalt on ju üks
ja sama jutt – mis moes on, mis moes pole …
Olen püüdnud resoluutsetest in ja out teemadest hoiduda ja uurida
asju, mis on kogu aeg olemas uue nurga alt.
Kas siinset
moeajakirjandust saab kuidagi võrrelda sellisega, mida nägime
filmis „Saatan kannab Pradat”?
Õnneks mitte – meie Annes vähemalt mitte! See film
tõmbas moerahvale täiega vee peale (kui selge
talupojamõistusega võtta, aga moerahvas ei ole ju
talupojamõistusega.)
Kust sa kogud materjali moe
kohta?
Olen ikka Skandinaavia usku ja hangin nende keelekeskkonnast palju
tarvilikku.
Mis on su lemmik moealane raamat?
Lotta Lewenhaupti „Modeboken” pani minu jaoks pusletükid
paika.
Usalda MiMi lugejaile üks eriti hea
Interneti-leht, kust moe kohta infot saab!
Krambivabaks outfit’ivalikuks –
* * *
ajakirja Marie Claire
moetoimetaja
Kus saab Eestis moeajakirjandust
õppida? Milline on sinu haridus?
Eestis
moeajakirjandust kõrgkooli tasemel süstemaatiliselt õppida
ei saa. Kunstiakadeemia moeosakonnas on nüüdsel ajal küll
mõned loengutsüklid (olen käinud ise sel teemal moetudengitele
oma kogemusi jagamas). Üldiselt saab seda ala moekunsti- ja/või
ajakirjanduse tausta korral üsna hästi ise õppida
tööd tehes ja end arendades.
Mina olen lõpetanud EKA
moeosakonna ja oman sel alal magistrikraadi.
Mida sa
püüad oma tööga teha või ütelda?
Mina
mõtlen ajakirja lugejate heaks tööd tehes kolmele asjale:
kuidas pakkuda moefotode, teksti ja kogu kujunduse näol tõeliselt
esteetilist elamust, edastada infot maailmas toimuvast ning anda praktilist
nõu, kuidas siin ja praegu stiilne ning kaasaegne välja näha.
Minu peamine eesmärk on inimesi inspireerida.
Kas moeajakiri peaks lugejat ka harima?
Ma ei arva, et moeajakiri peab otseselt mingit tõde kuulutama,
kuid see peaks kindlasti informeerima sellest, mis suunas liigub esteetika ja
mõtteviis. Hea moeajakiri ei näita vaid uusimat kleidimoodi, vaid
uurib ka muutumiste tagamaid. Näiteks Marie Claire rahvusvahelised
väljaanded pühendavad praegu väga palju ruumi ökoteemale ja
säästvale mõttele. Samuti tutvustatakse kollektsioonide
valmimise tagamaid ja moeilma telgitaguseid laiemalt.
Mis on maailma parim moeajakiri?
Praeguses ajakirjas tööd tehes hindan ma selle väljaande head
balansseeritust praktilise ja inspireeriva vahel. Vogue on ka üsna
asendamatu. Üldiselt meeldivad mulle mitmed üsna väikese
tiraažiga ajakirjad, ühtki esile ei hakkaks tõstma – Twill,
Muse, Another Magazine, Surface, Lula …
Kas kõik, mis ajakirjades moe kohta räägitakse, on
tõsi?
Hooaja moesoovitusi ei maksa kunagi võtta surmtõsiselt. Alati
tuleb kasuks see, kui suudad teemast rahulikult üle olla, aga samas lased
end inspireerida ja oled nõus vajadusel muutusi ette võtma. Hea
moeajakirjandus annab ideid neile, kes seda soovivad ja nõuandeid neile,
kes seda vajavad, aga ei jaga kurje käske ja keelde.
Miks just välismaa moeajakirjad paksult reklaami täis on?
Kas reklaamiandjad on kunagi sind sisu osas mõjutanud?
Mitte kõik kahjuks ei usalda oma silmi, aga see, mis loeb, on tase,
kvaliteet ja stabiilsus.
Reklaam on moe-, ilu- ja naisteajakirjade
loomulik osa, üks ei elaks ilma teiseta. Mind hästi tehtud moe-
või ilureklaam ei häiri, sedagi saab võtta informatsiooni,
inspiratsiooni ja suunaseadjana. Tippmarkide reklaamid on ju maailma parimate
fotograafide tehtud ja enamasti igati esteetilised ning nauditavad.
Mind reklaamiandjad ei mõjuta. Kasutan oma töös tootemarke
ja tooteid, mis teemadesse sobivad ega pea kellegi diktaadile alluma.
Üldiselt pole moemargid reklaamiturul eriti aktiivsed ja seetõttu
pole ka erilist survet.
Kas su töö vahest üksluiseks ei muutu? Pidevalt on ju üks
ja sama jutt – mis moes on, mis moes pole …
Ei ole see jutt nii üks ja sama midagi. Kui pikemas perspektiivis vaadata,
siis toimuvad moes nii väliselt kui ka sisuliselt pidevalt suured
muutused. Kaasa mõeldes ja analüüsides juba igav ei hakka.
Kas siinset moeajakirjandust saab kuidagi võrrelda
sellisega, mida nägime filmis „Saatan kannab Pradat”?
Ega ikka ei saa küll. Meil on moeelu märksa
rahulikum ja suhted inimeste vahel normaalsemad.
Kui oled
professionaal ja/või piisavalt töökas ja/või andekas,
siis saad kindlasti oma tasemele vastavat tööd ega pea kellegi
diktatuurile alluma ega karjääri nimel end materdada laskma.
Päris naeruväärne, kui keegi hakkaks siinsetes oludes
Saatana-filmi Mirandat mängima …
Kust sa kogud
materjali moe kohta?
Moematerjali on igal pool küllalt – tänaval, Internetis,
ajakirjariiulis, raamatupoes. Kui silmad lahti hoida, siis pole infopuudust ja
materjalivähesust karta. Piisab, kui hästi palju märgata ja
tähele panna.
Mis on su lemmik moealane raamat?
Raske öelda, eks neid raamatuid on ju palju … Viimati eesti keeles
ilmunutest pean õpetlikuks Magdalene Keaney „Mood ja
reklaam”, kus on intervjueeritud maailma tippfotograafe. Ja et mulle
pakub huvi moe nii-öelda tumedam pool, on mu riiulis tähtsal kohal
Caroline Evansi „Fashion at the Edge”, kus on analüüsitud
moe rolli ühiskonnas ja seda, miks lähiminevikus paljude
tippmoeloojate mõtted nii mustad ja kollektsioonid nii müstilised
olnud on.
Usalda MiMi lugejaile üks eriti hea
Interneti-leht, kust moe kohta infot saab!
Kasutan oma töös põhiliselt Marie Claire
rahvusvaheliste väljaannete spetsiaalseid infoallikaid, aga style.com
annab üldiselt universaalse ülevaate moes toimuvast. Selle
kõige kõrval pakub mulle huvi säästlik mõtteviis
ja püsivamad väärtused ka moe alal. Sel teemal on näiteks
’ist alati midagi lugeda.