“Lammaste sigimisega on nagu eestlaste iibeküsimusega,” sõnab ta. “Räägivad küll, aga vedu ei võta.”

Veel mõni aasta tagasi valitses lambakasvatuses madalseis ning villaandjaid jäi üha vähemaks. Nüüd on lambapidamisest peaaegu üleöö saanud moeala ning nõudmine uute loomade järgi püsib väga kõrge. Kuid üks tubli utt toob ilmale vaid poolteist arvestuslikku talle aastas, kellest pooled on seejuures jäärad ning põhikarja sobimatud. Seega on lambast saanud defitsiitne loom ning tema konjunktuur on praegu nii kõrge, et Otepää kandis eesti valgepealiste lammaste tõufarmi pidav Ell Sellis broneerib soovijatele veel sündimatagi tallesid, broneeringuta loomad aga müüb enampakkumistel. Korralikust farmist pärit eesti tõu-utt maksab 2000 – 3000 krooni, kuid näiteks islandlase eest võib küsida isegi 7000 krooni.

Lammas kui moeloom

Lambabuumil on mitu põhjust. Esiteks loobuvad vanemad loomapidajad praegu oma viimasestki lehmast ning võtavad harjumuse jõul asemele lambad.

Teiseks silmitsevad ka nooremad maaomanikud üha murelikumalt oma võssakasvanud metsa- ja põllulappe ning loodavad, et lammastest saaksid head maastikukujundajad. “Tegelikult hoiab lammas maastiku korras ainult siis, kui ta saab selleks aega viiskümmend, mitte viis aastat,” täpsustab Ell Sellis. “Ja kui  lambaid on vähe, maad aga palju, siis tühja nad seda võsa närivad. Lammas otsib siis ristikut ja liblikõielisi.”

Kolmandaks maksab riik vähemalt kümneutelistele karjadele maastiku- ja utetoetust, mahetaludele ka mahetoetust. Kümne lamba ja kümne hektariga mahemajapidamine võib nii toodangu kui ka toetuste näol sisse tuua 20 000 krooni aastas.

Neljandaks on uttede hinna kõrgeks ajanud lugupeetud ärimees Rein Kilk, kes loomi oma suurfarmi kokku ostab, ning viiendaks kirjutavad lehed teistestki rikastest ja ilusatest lamburitest, lisades juurde sulneid fotosid loojuva päikese taustal.

(“Kristiina Ojuland on siiski kõigest lambaomanik, mitte lambakasvataja,” lisab Ell Sellis teise täpsustuse kõigi Eesti  t e g e l i k e  lambakasvatajate nimel.)

Vaba päeva ei saa

Urmas Nõmm ning tema abikaasa Maie alustasid tõsisema lambapidamisega viis aastat tagasi, kui neile kangastus eksistentsiaalne küsimus, mida hakata peale maal, kus õigupoolest midagi enam teha ei ole.

“Ega maasikapeenarde kohal küürutamine ei ole kergem kui lammaste eest hoolitsemine,” leiab Maie Nõmm. “Pealegi võib üksainus kevadine külm kogu su saagi ära hävitada.”

Pere olemasolevale kümnekonnale lambale osteti toona juurde 60 tõulooma. Nüüdseks on karjas 100 tumedapealist utte, mõned jäärad, 130 talle ning paarkümmend veel sündimata talle.

Mahepõllundust harrastava talu ainus suurem tehnikaühik on veneaegne põka, millega peremees lammastele silo veab. “Kaks vikla ja kakssada viiskümmend looma, nii käib see silo ette raputamine,” nendib perenaine. “Üks silopall kaalub 800 kilo ning selliseid palle kulub talvel poolteistsada.”

Kõik see tähendab, et “linnarahva rõõmud” hommikusest pikast pikutamisest lükkuvad Peldamäel määramatuks ajaks edasi. Juba vanarahvas märkis elutargalt: kui on laudas, on ka lauda taga. Kui lammas kõigist pingutustest hoolimata siiski ära sureb, on pererahval pisarad silmas ning vahel isegi loobumismeeleolu käeulatuses. Samuti on tulutu küsida lammastelt vaba päeva.

Kuid samas ei saa linnarahvas kunagi käia oma lemmiklambal pead silitamas ega saa heita pilku tema lambasihvri taga peituvasse hämarasse mõttemaailma. Näiteks tänavusel talvel keeldus üks utt omaks tunnistamast äsja sündinud talle (mis ei ole väga haruldane), kuid teine utt võttis ärapõlatu lahkelt omaks (mis on väga haruldane).

“On absoluutne tõde, et häid lambaid mahub palju ühte lauta,” ütleb Urmas Nõmm. “Kui ise oled rahulik, näiteks ei kakle naisega, siis on ka lambad rahulikud ning neid võib panna lauta nagu kilusid karpi.”

Võibolla mängib seejuures oma osa ka tõsiasi, et Peldamäe talu laut ei sarnane põrmugi mornide ja hallide tavalautadega, vaid on laste kunstikooli õppurite poolt vikerkaarevärviliseks maalitud.

Ka lauda asukatest soovib peremees viimaks kujundada kunstiteose. “Oleks ilus, kui kogu kari oleks ühte nägu, nii et loomale otsa vaadates saaks aru, kelle oma ta on,” arutleb Urmas Nõmm. “Selline tõuaretus on loominguline töö, mis võtab inimesel terve tema elu.”

Lambahuvilise ABC

  • Vaid mõne lamba tahtjal ei tasu tõulooma iga hinna eest taga ajada, sest need on pirtsakamad, õrnemad ega tea üldjuhul midagi oma kõrgest maksumusest. Kuid kes tahab rajada lambafarmi, sel pole jällegi mõtet raha raisata paberita loomadele.
  • Kui tark naabrimees ütleb, et selles piirkonnas pole mitte kunagi lambaid peetud, siis nii on ja nii jääb. Sellel alal võivad pesitseda vastikud parasiidid, kelle vastu võitlemine muutub kallite rohtude tõttu mõttetuks.
  • Uttede ostmisel tuleb välja uurida nende senine toitmisviis ning seda jätkata.
  • Kondist ja muidu haiget lammast pole mõtet muretseda.
  • Jutt, et lammas ei vaja hoolitsust, on müüt.
  • Karja ei tohi pererahva lõunamaareisi ajaks naaberkarja juurde ajada, sest nii need parasiidid levivadki.
  • Iga lammas sööb talve jooksul ära kaks rõuku heina. Sellest teadmisest lähtuvalt tuleb kriitiliselt hinnata oma sportlikku vormi või rahakoti paksust. Eesrindliku lamburi heinateos elavad kõrvuti 19. ja 21. sajandi tehnilised võtted.
  • Statistikaametnikud nõuavad lambakasvatajalt aru isegi selle kohta, mitu kilo rohtu sööb lammas karjamaal. Seda lahtrit täites silmitseb enamik lambureid toalage.
  • Kui jäär on karjas, peab ka peremees aedikus liikudes silmad lahti hoidma, sest ettevaatamatuse eest võib ta maksta purustatud vaagnaluuga. Kujutlege ise: 120kilone loom, hoog sees ning väga tige pealekauba.
  • Lammas hakkab lapsi tegema kohe, kui ööd hakkavad pikenema – seega pärast jaanipäeva. Kui jäär on kiire tegutsemisega, sünnivad kõik talled enam-vähem ühel ajal, vähendades sellega pererahva hoolt ja muret. Kuid olukord, kus kohe pärast sauna tuleb laudariided selga tõmmata ning tõtata sünnitusabi osutama, on igale lamburile siiski garanteeritud.
  • Villast on välismaise konkurentsi tõttu väga raske lahti saada. Kui viimaks õnnestub leida keegi, kes on nõus su kauba ära ostma, ei tohi teda mingil juhul tüssata lambasõnniku või klaasvilla müümisega villa pähe.
  • Õige lambaliha pärineb alla aastase talle ihust. Lemmiklooma ihalejad: võibolla mõtleks veel ning ostaks oma šašlõki siiski turult?