“Laevalt saabuja on väiksem ja hapram kui võis oodata selliseid julgeid retki sooritanud naiselt,” mõõtis Päevaleht tulijat. “Noor, keskmist kasvu habras kuju,” lisas Uus Eesti.

Battenit ootas Tallinna sadamas üllatus: lumise linna asemel võttis teda vastu vihmahall. “Lennukil ma tulla ei saanud, sest arvasin, et mind võtate vastu lumega ja suuski mu masinal pole,” kommenteeris naine ise.

Mõnepäevase külaskäigu jooksul pidas Batten Tallinnas ja Tartus loengu oma lendudest ning andis palju intervjuusid. Päevalehe küsimusele, kuidas Jeanist lendur sai, vastas ookeanilendur: “See oli nii lihtsalt, nagu ikka seda alatakse. Mul oli alati huvi lendamise vastu ja siis avanes võimalus.”

Batten rääkis, et kauglendude ettevalmistamine pole kaugeltki kerge. “Lennul Inglismaalt Austraaliasse tuleb läbida 40 maad. Selleks on vaja hankida lubasid 40 õhuministeeriumilt. Samuti tuleb korraldada nii, et saaksin maksta kõigis maandumiskohtades. Tavaliselt oli mul kaasas kaheksa kotikest rahaga, sest panka või mujalt raha hankima minnes kaotaksin kallist aega,” kõneles Batten oma ettekandes Inglise-Eesti kultuuriühingus.

Ookeanilenduri suurim vaenlane on aga üksildus. “Kas aimatakse, kui suur on üksildus õhus, kui pole näha peaaegu midagi. Ootad kõike, mis katkestaks üksildustunde. Ootad kõike – suitsu või märku mõnest laevast, ootad pilvi,” kirjeldas Batten oma lendu üle Atlandi.

Sündis lendurimütsiga

Mõni nädal enne Jeani sündi ületas Prantsuse lendur Bleriot esimesena Inglise kanali. Jeani ema lõikas ajalehest seda kajastava artikli välja ja kinnitas lastevoodi kohale seinale.

Kui Jean oli nelja-aastane, kolis pere elama Aucklandi. Tüdruku ema Ellen oli tugev ja iseseisev naine, kes süstis samu omadusi ka oma lapsesse. “Maailmas läbilöömiseks tuleb meestega võistelda meeste aladel,” oli tema kindel arvamine.

Sel ajal oli lendamine kõige kartmatum, ohtlikum ja põnevam tegevus maa peal. Ellen viis oma tütart lennukeid vaatama ja Jeani huvi lendamise vastu üha kasvas. Kui ta kuulas 1928. aastal Austraalia lenduri Kingsford Smithi ettekannet, oli otsus valmis: “Ma lähen lendamist õppima.” Kuigi isa oli sellele vastu, sai otsustavaks ema jõuline toetus.

1930 kolisid Jean ja Ellen Londonisse. Kuigi eesmärk oli arendada Jeani muusikaharidust (ta oli andekas pianist), jäi klaver peagi unarusse. Varsti pärast saabumist astus Jean Londoni lennundusklubi liikmeks ja juba detsembris 1930 sai lenduripaberid. Tema unistus oli saada esimeseks, kes lendab Inglismaalt Uus-Meremaale.

Unistuste teostamiseks oli aga vaja palju raha. Batten oli kaunis naine ja tal oli rohkelt austajaid, kes olid nõus tema ettevõtmisi rahastama. Meeste lootus Battenit endale saada oli asjatu, sest naine ei abiellunud kunagi. Oma emalt oli ta pärinud negatiivse suhtumise meestesse.

Rekordite sadu

Batteni karjäär algas kõike muud kui edukalt. 1933. aastal kavatses ta lennata Inglismaalt Austraaliasse 14 päevaga, et lüüa Amy Johnsoni rekord kuue päevaga. Esimene katse ebaõnnestus, mootoririke peatas lennu Indias. Teine katse lõppes ohtliku hädamaandumisega Itaalias. Kuna lennuk purunes, jäi rekord sedakorda löömata.

Batten ei vandunud alla. 8. mail 1934 startis ta uuesti ning 14 päeva ja 22 tundi hiljem maandus ta Darwinis. Kokku tegi ta lennu jooksul 16 vahemaandumist. Kingsford Smith ütles Battenile pärast lendu: “Ära ürita purustada meeste rekordeid ja ära lenda öösel!” Batten ignoreeris mõlemat soovitust.

Novembris 1935 lendas Batten Lääne-Aafrikast üle Lõuna-Atlandi Brasiiliasse. Tema eesmärk oli purustada šotlase Jim Mollisoni nimel olev rekord 85 tundi ja 20 minutit. See õnnestus – Batten oli 61 tunni pärast Brasiilias. Ta oli Mollisonist ööpäeva võrra kiirem. Jean Battenist oli saanud maailma kuulsaim naislendur.

Rekordid jätkusid. Oktoobris 1936 lendas Batten taas Inglismaalt Austraaliasse. Ta lõi omaenda rekordi, kulutades lennuks kuus päeva, mis oli rohkem kui kaks korda vähem. Tagasilennuks kulus Battenil vaid viis päeva ja 18 tundi, nüüd oli ta edasi-tagasi-maailmarekordi omanik. "Kolumbus ei võinud olla õnnelikum, kui ta avastas Ameerika, ega Cook, kui ta tuli Uus-Meremaale, kui olin mina," kirjeldas Batten hiljem Tallinnas Päevalehele oma rekordijärgseid emotsioone. 

Oma ilu tõttu sai Batten hüüdnime “Garbo of the Skies” (Taeva Garbo). Ta nägi alati hea välja – kui ta sihtkohas maandus, astus ta lennukist reporterite ja fotograafide ette valges kombinesoonis ja elegantselt meigituna. Võimalike vastuvõttude tarvis oli tal lendudel õhtukleit kaasas.

1938 sai Jean Batten esimese naisena lennunduse kõrgeima tunnustuse, Federation Aeronautique Internationale'i medali. Sellega olid Batteni kauglennud lõppenud ja ülejäänud elu elas ta tagasitõmbununa algul Jamaical, hiljem Hispaanias.

1982. aastal hammustas Battenit väike koer. Haavas tekkis infektsioon, kuid Batten keeldus igasugustest ravimitest. Ja suri. Aucklandi lennujaama rahvusvaheline terminaal kannab Batteni mälestuseks tema nime.